tema huuled ei olnud enam paokil, ei irvitanud.
Leon avas kongiukse, noogutas ukse taga seisvale ja tervel koridoril silma peal hoidvale Alexile.
„Kümme grammi.”
Ta läks sisse tagasi, pani ukse kinni, vaatas vana kiitsakat, kes oli kolmekümne, võib-olla isegi neljakümneaastane.
„Aga sa ei puutu seda. Mitte enne, kui valmis saad.”
Oodates ei lausunud nad sõnagi. Neil ei olnud midagi ühist, nad ei tundnud teineteist, ei olnud kunagi varem kohtunud ega kohtu pärast seda, kui ühes kohas luku taga olemise päevad otsa saavad, enam kusagil mujal. Nad olid ühepikkused, vaatasid kellelegi teisele otse silma, üks, kes oli juba elanud kuritegelikus maailmas ja püüdis nüüd lihtsalt pikaldast allakäiku üle elada, ja teine, kes oli ikka veel teel tippu, kes võttis rohkem ruumi, kes oli jõud ja vihkamine, kellel polnud õrna aimugi sellest, et tema ees seisev vanem mees oli alles hiljuti olnud tema.
Uks avanes, sisenes Alex, viis kapslit käes, hoidis neid kõhna näo ees, too vaatas neid, katsus, võttis enda kätte.
Taas irve, huuled paotusid, kiitsakas võttis teibirulli, ronis laua peale ja kinnitas viis kapslit seinale just sinna kohta, kus kardinapuu oli kõige laiem – nüüd olid kapslid tema omad ja nüüd oli ta need ära peitnud, ta võttis taas istet, selg ukse poole nagu enne.
Tätokas, vend. Ainult paremal reiel. AINULT SEAL!!
Kõigepealt pardel. Alati Braun. Niisuguse teraga, mis liikus rõhtsalt edasi-tagasi.
Irvitav narkar hoidis pardlit ühes käes, võttis teisega laualt plekitüki, mida ta oli viimasel nädalal natukehaaval teravamaks ihunud, kui oli kindel, et võmmid töökojas hommikuse vahetuse ajal mujale vaatavad – midagi, millega paljastatud kõri läbi lõigata, millega pardli kinnitusrõngas katki lõigata ja kogu tera välja võtta.
Ta pani pardli kõrvale, võttis selle asemel pastaka, lõikas ettevaatlikult keskelt pooleks, võttis kõigepealt välja plastmassist südamiku, kus oli tint, kaksas siis pastaka otsas oleva metallkuulikese küünelõikuriga pooleks. Nüüd võttis ta lusika, vajutas kõvasti vastu lauda, kuni selle nõgus osa, millega ta alles äsja hapupiima sõi, ära kukkus ning ta hoidis käes sirget roostevaba vart, surus selle teist korda vastu lauda ja sai üheksakümnekraadise nurga all oleva metallkonksu.
Ma usaldan uue tätokaga meest 200 %.
Nõel. Traadijupp, mille ta tangidega töökoja terasharja küljest lõikas.
Piibuork. Selle oli ta ostnud vanglapoest.
Niit. Selle oli ta äsja oma pükstest harutanud.
Ta pani nõela kohe piibuorgi kõrvale ning mässis niidi tihedalt nende ümber, nõelaots jäi piibuorgist umbes millimeetri võrra pikemaks, toppis siis need ettevaatlikult pastaka tühja poolde, ja kui piibuork oli liiga suur ning jäi kinni ega läinud edasi, siis nõel mahtus august läbi – auk, mis oli vabrikus tehtud selleks, et seal käiks tinti sisaldav südamik, muutus avauseks nõela jaoks, mis oli piisavalt terav, et nahast läbi tungida ja seda värvida.
Ainult paremal reiel. See on käsk. Muidu saab karistada.
Seejärel kinnitas ta vinklisse painutatud lusikavarre teibiga pardli ühele küljele, kontrollis, et nõel liiguks vabalt, pani pastakakesta lusikavarrele, haakis siis piibuorgi tagumise osa kinnitusrõnga külge, mis oli alles hiljuti hoidnud paigal pardli tera, teipis uuesti.
„Nüüd.”
Ta pistis pardli pistiku seinakontakti. Narkarinäru naeratas. Peaaegu päriselt.
Masin tegi valju häält, mis läks üle surinaks, kui ta riistapuud enda käes hoidis, terav nõel, mis oli kunagi olnud terasharja harjas, oli nüüd tätoveerimismasina liikuv osa, mis liikus suure kiirusega edasi-tagasi. Leon nööpis püksid lahti ja heitis haisvale voodile pikali. Tal olid jalas valged, lotakast riidest aluspüksid ja vasakul reiel suur neljakandiline kärn. Leon kratsis seda keskmise sõrme küünega, kraapis puruks seda, mis oli hakanud paranema, kuni värske kärn maha tuli ja haav uuesti verd jooksma hakkas.
„Näeb hea välja.”
Nakatunud. Veritsev.
Narkarinäru kummardus ligemale, noogutas.
„Kuramuse hea näeb välja. Veel mõni nädal. Kratsi seda üks kord päevas.”
Leon vaatas piklikku veritsevat nelinurka.
Vana nimi. Nimi, mida enam ei eksisteeri ja mis tuleb välja vahetada.
Ta oli iga tätoveeritud tähe ümbruse nahka riknenud hapupiima sisse kastetud nõelaga torkinud, oodanud, kuni nakkus levima hakkab, ja kui esimene kärn paranema hakkas, kratsis ta selle maha, kratsis üha uuesti ja uuesti ning koos iga mahakratsitud kärnaga kadus ka natuke värvi, iga verepiisaga koos oli veel natuke minevikku minema voolanud.
„Bollnäsi jupats, ma istusin Filipstadis Skåltjärnshyttanis, ta õpetas mind. Ma olen sihukesi rohkem kui sada tükki teinud, tätoveerinud kaheksasadat neljakümmet nelja. Ma …”
Noor mees, kes oli püksid maha lasknud ja haisvasse voodisse heitnud, tõusis üles ja virutas rusikaga vastu kõhna põske, pardel kukkus põrandale, painutatud lusikavarre ümber olnud teip andis natuke järele.
„Pea lõuad kinni. Ja paranda see ära. Ja kirjuta siis mu kintsu peale see, mida sa kirjutama pead, siia, põlvest kuni aluspükste servani.”
Ainult seal!!!
Ilmselt neljakümneaastane kiitsakas ei lausunud sõnagi, kiikas kardinapuu ja selle kinnituse juurde seina külge kleebitud viie kapsli poole, sülitas kolm korda pihku, nagu tal kombeks oli, ja torkas pardli pistiku seinakontakti. Riistapuu töötas nagu ennegi, äsjateritatud nõel liikus kiiresti õhus edasi-tagasi. Ta muigas ja kastis nõela topsi, kus oli Rotringi nime kandev värv, mida sai varastada valitud paberiturustajate käest ja mis oli just seekord vanglasse toodud ühe pikka karistust kandva ja puhkusel käinud vangi pärakus; tasuks värvi eest, millest hea õnne korral jätkub veel kolmeks või isegi neljaks tätoveeringuks, vaid üks gramm.
ANA SEISIS KITSAS esikus punavalgel kaltsuvaibal ja vaatas kilekotti, mida ta iialgi lahti ei tee. Kui tema ei saa osaks sellest, ei saa ka see osaks temast. Otsustaja on tema. Tema vaatab kilekotti, mitte kilekott teda.
Ta peaks selle ära viskama.
Ta peaks minema trepikotta, astuma prügišahti juurde ja kukutama kilekoti alla pimedusse.
Ta teadis, et nii asjad ei käi. Sa pead selle enda kätte hoiule võtma. Kui kott kaob, kaob ka tema. Sa pead seda nii kaua enda käes hoidma, kuni ta sellele järele tuleb.
Tal oli kakskümmend viis päeva. Neil oli kakskümmend viis päeva.
Et uuesti otsast alustada.
Ta sulges silmad, oli vaimus ühes teises ajas, nägi teisi kaheksateistkümneaastasi teise ukse ees, teine kilekott käes.
Samad sõnad. Sama ähvardus.
Kuni ta sellele järele tuleb.
Ta ei tulnud. Ei tulnud sellele järele. Mitte tol päeval. Mitte kunagi.
Tundus,
