irvitad.”
Leoni käsi äigas samasuguse jõuga vastu mehe teist põske.
„Kuradi päralt, lõpeta oma irvitamine.”
Niisuguseid nagu Narkarinäru oli omajagu, nad irvitasid iga lause lõpus pingutatult, rituaalselt, võib-olla ebakindlusest, võib-olla hirmust, enamik ei olnud sellest isegi teadlik, nad lihtsalt irvitasid ja tahtsid meeldida.
Ta vihkas sihukesi irveid.
„Millal sa valmis saad?”
Irve muutus veelgi laiemaks, räsitud keha liigutas ennast närviliselt, samal ajal kui vesi ikka veel seda uhtus, tõmblused silma ja põse ning silma ja lauba vahel muutusid sagedasemaks, tugevamaks. Leon haaras mehe sakris juustest kinni ja hoidis kõvasti – juuksed on ainus, millest kinni haarata, kui tahad märja ja palja käega kedagi märga ja paljast püsti tirida.
„Ma küsisin, millal sa valmis saad, Narkarinäru?”
Irve.
Põsed tõmblesid.
Keha püüdis ennast peita.
„Varsti. Varsti. Minu grammid?”
Leoni sõrmed haarasid tugevamini pikkadest salkudest kinni.
„Varsti?”
„Kurat, mul on kõik olemas. Peale värvi. Ja ma tahan oma kümmet grammi.”
Leon haaras teise käega kõhetust õlast, võttis pöidla ja nimetissõrmega väljaulatuva rangluu ümbert kinni.
Narkarinäru röökis nagu tavaliselt.
„Varsti?”
„Täna. Täna, kurat võtaks! Pärast lõunat. Üks valvur, kes …”
Sõrmed pigistasid jälle rangluud, kõvasti.
„Mul üks sitt puha, kes. See on valmis. Eks ole? Kui ma homme sinu juurde tulen, on see valmis.”
Ta tõukas kerget keha enda ees, surus selle vastu kahhelkivist seina, kuni see hakkas verd jooksma ja too neetud irve kadus.
veel kakskümmend viis päeva
PÄRASTLÕUNA.
Ta oli kindel.
Päike ei paistnud enam punakollavalge teki ja aknaraami vahelisest pilust sisse, ta oletas, et kell on pool kolm, võib-olla pool neli. Teda äratas koera lehkav keel, mis puudutas tema põske ja kaela, koer ei meeldinud talle, too oli valge ja must ning palju raskem, kui välja paistis, tuli ette, et ta haarast koerast kinni ja püüdis teda maha tõsta ning unustas iga kord, kuidas poole meetri pikkused kehad võivad muutuda kiviks, mis keeldub põrandalt tõusmast.
Gabriel lükkas koera keele ja koonu eemale, õlast käis läbi valujutt, öö jooksul oli haav muutunud laiaks tursunud kriimuks vanal armil – poe tagakülje ühele aknale olid kahest kivist ja raudtorust hoolimata jäänud teravad klaasikillud, neid ei olnud viletsas valguses näha ja need sirutusid kehade järele, mis püüdsid sealt läbi pugeda. Teel kaubariiulite poole oli ta ennast küüru tõmmanud ja pisikeseks teinud, ent kinni jäänud ja alles kolmandal katsel lahti pääsenud. Pärast istusid nad köögis, Jon hoidis lühikest nõela välgumihkli leegi kohal, kuni see hõõguma hakkas, loputas siis nõela ja haava Soome viinaga ning tegi juba osaliselt surnud nahka peenikese nailonniidiga üksteist õmblust. Gabriel katsus ettevaatlikult haava, mis enam ei veritsenud, liigutas kätt üles-alla, valu andis aeglaste liigutuste peale tasapisi järele, alles jäi tuim näriv pakitsus.
Wanda magas ikka veel.
Gabriel haigutas, ajas ennast asemeservale istukile, vaatas tüdruku paljast selga ja tagumikku ning reisi, tal läks kõvaks ja ta
A tiad, vend. Sinu hoor. Paistab ju, et tal on IGATE MOODI palju ruumi, hahaha vend pani silmad kinni ning ootas, kuni riist rahuneb, vaatas kella, peaaegu kolm, veel pool tundi aega. Ta võttis valge tuubi ja määris kähku naha kuni kaelani sisse, riided vedelesid paksul ja pehmel punasel vaibal, kapuutsiga dressipluusi parem õlg ja natuke selga olid hüübinud verest tumepruunid, ta võttis dressipluusi, ajas üle pea selga ja kraapis küünega nii palju maha, kui ulatas, aluspüksid ja üks sokk olid kadunud, ta pani jalga kaks paari dressipükse ja tossud paljaste varvaste otsa.
Wanda kõrvad. Ta kummardus ja puudutas sõrmeotstega tasakesi pehmet nahka ja kõrvarõngaid – need olid kaks risti, väike teemant keskel. Guldfynd Kungsgatanil. Ta oli prügikoti põrandale tühjaks valanud ja tüdruk oli saanud endale valida kaks asja, enne kui nad ülejäänu Odenplani juures hiinlastele maha müüsid – sada üheksakümmend neli tuhat ühe vaateakna ja viie vitriini eest. Wanda valis kõrvarõngad ja ühe punase pärliga sõrmuse, mis oli natuke suur, aga sobis, kui tüdruk kandis seda keskmise sõrme nuki juures.
Ta vaatas tüdruku alasti keha, too liigutas ennast rahutult, kui ta ukse avas, ütles midagi arusaamatut ja keeras siis teise külje.
Suur Ali lamas elutoas diivanil, kriimustus laubal – mille ta sai siis, kui lõi akna dressipluusi mässitud käega katki ja küünitus august sisse, et poeukse lukku avada – oli nüüd kulmust kuni juustepiirini ulatuv sirge tume kriips. Gabriel raputas magajat kõvasti õlgadest, äigas diivani teises otsas magavale Jonile vastu jalgu ja virutas siis ammuli sui tugitoolis lösutavale Javad Hangaroundile rusikaga vastu rinda.
Punane või siis oranž välisuks ei olnud lukus, siin oli Råby, keegi ei oleks nagunii ilma loata nende korterisse tulnud.
Pärastlõunaselt soojas õhus ei olnud mingeid lõhnu, kui see ennast galerii betoonseina ja metallvarbadest käsipuu vahele justkui kokku pakkis, nad läksid uksest sisse, sõitsid liftiga keldrikorrusele ning pistsid rohmaka võtme metallukse lukuauku. Nad sisenesid Råby Allé 1 kuni Råby Allé 214 moodustava seitsmekorruseliste majade rivi ja asfaldi alla kaevatud garaaži, möödusid autode reast ja laskusid mööda keerdtreppi järgmisele korrusele ja läksid kahe kõige kaugemal seisva läikiva sõiduriista juurde, üks neist oli hõbedakarva, teine täiesti must. Gabriel astus edasi, teised jäid seisma, ootasid, jälgisid, Gabriel tegi mõlema auto ümber tiiru Mercedes CLK 500, kabriolett, kaheksa silindrit, ei mingeid kriime ega vigastusi; Audi R8 nelikvedu, 6 käiku, ta avas esiukse, kolmsada kuus hobujõudu, käivitas, kuulatas, nelisada kakskümmend hobujõudu, kontrollis pakiruumi luuki, rehve, tulesid, velgesid. Kaks parkimiskohta kaugemal seisis OKQ8-st renditud järelhaagis. Ta vaatas ringi, tegi kaks tabalukku lahti ja tõstis kaitsva plastkaane ära. Kaksteist väikest pappkasti, sülearvutite pildid külgedel, ja kaks tunduvalt suuremat kaheksakümnetolliste ekraanide jaoks ning neli kollast ja piklikku millegi jaoks, mis nägid välja nagu kõlarid.
Gabriel rehkendas, sada kakskümmend tuhat ja neljandik sellest, kui nad need Tumba mehele müüvad.
Ta katsus oma õlga. Peenike nailonniit kiskus – üksteist õmblust ja Suure Ali otsaesine, asi ei olnud seda väärt.
Nad läksid lõõtsukse poole, mis avanes hääletult ja näitas, et maa-alune betoonruum lõpeb, sammusid edasi üle väljaku metroo poole, möödusid piletimüüjast ja kontrolörist, kes pilgu ära pöörasid ja silmad maha lõid, kui nood neli otse pääslast läbi ja trepist üles läksid ning 15.25 Norsborgi poole sõitvasse rongi astusid, järgmine jaam, lõppjaam.
Nad väljusid, suitsetasid, ootasid.
Kümme
