raginat, nagu ragisesid kõikide vanglaväravate juures olevad valjuhääldid.
„Külastus.”
„Kes?”
„Leon Jensen.”
Üks sinise mundri kandja kontrollis põhjalikult registreeritud külastuste nimekirja.
„Ja kes sina oled?”
„Wanda.”
„Jah?”
„Wanda Svensson.”
Tal oli külm.
Ilm oli tuulevaikne, ere päike paistis hallile betoonile, ta higistas ja külmetas.
Klõpsatus. Uks oli lahti.
Ta astus aeglasel sammul valveruumi ja aknaluugi ning range mundrikandja poole, kes talle otsa vaatas.
„Isikut tõendav dokument.”
Siin oli kindlasti jahedam. Ta külmetas rohkem, värises.
„Kas sa oled enne siin käinud?”
„Jah.”
„Siis sa tead, mine sinna. Jäta asjad sinna.”
Umbne ruum.
Üksainus trellitatud aken.
Eemal müür, sisemine.
Üks, kaks, kolm, neli kümnekroonilist münti ja mõlemad mobiiltelefonid ning võtmekimp tuli panna ühte väikesesse kappi. Ta keeras kapi lukku, kõndis aeglaselt halli kaare poole, astus selle alt läbi, pigistas peos hoiukapi võtit.
Tema ümber, tema sees kajas monotoonne läbilõikav heli.
Sind peab kuulda olema.
Kaks mundrikandjat astusid sammukese ettepoole, kontrollisid umbes kaare ülemise osa keskel vilkuvat punast tuld, seda, mis näitas vöökõrgust.
„Taskud.”
Külmetas, higistas, külmetas.
Ta teeskles, et otsib esitaskutest, tagataskutest, hoidis hoiukapi võtit endiselt kõvasti pihus ja läks uuesti turvakaare alt läbi ja taas kostis läbilõikav hääl.
Leoni käsk.
Sind tuleb kontrollida.
„Endiselt vöökõrgus.”
Üks mundrikandja asetas kaks taburetti teineteisest poole meetri kaugusele, teine ulatas sirge plastikust kepi, ta pidi taburettide peale ronima, pidi seal seisma, jalad harkis, kuni plastkepp mööda tema puusi, reite sisekülgi libises.
„Püksirihm.”
Ta võttis rihma ära ja pani plastkarpi.
„Oih … vabandust.”
Tema käsi tõusis koos pihus oleva võtmega kõrgele õhku, otsekui oleks ta selle unustanud, ta vaatas neile otsa, naeratas nõrgalt ning nad vaatasid talle seni otsa, kuni ta pani võtme püksirihma juurde karpi.
„Mine uuesti.”
Õige pisut vasakul rinnus oli punkt, mis oli nii valus.
Ta oli kindel, et nad näevad, kuidas ta väriseb.
Ta läks uuesti.
Aga ainult seda.
Mitte piiksugi. Mitte mingit muud häält.
Seekord, mitte rohkem, peab sind kuulda olema, sind tuleb kontrollida, ainult seda.
Ta ootas, kuni kõige kaugemal istunud mundrikandja laskis oma koeral püksirihma nuusutada, sai selle siis tagasi ja toppis läbi teksaste aasade. Püüdis nende pilke kohata ja kiirustas mööda betoonpõrandat külastustoa poole, mis asus keskel ja oli pisut valgem kui teised ruumid.
Nad keerasid ukse väljastpoolt lukku.
Tüdruk oli sellel toolil ennegi istunud. Ta vaatas ringi.
Ruum ei olnud hea.
Tal oli kombeks jagada tube, kortereid ja maju headeks ja pahadeks. See siin oli paha. Voodil oli lina all kile ja selles ei maga kunagi keegi. Valamu fajanss oli kollakaks tõmbunud ja kraanist tuli ainult külma vett.
Akna ees olid trellid ja sealt avanes vaade mururibale, mis ühendas seitsme meetri kõrgust müüri värvimata administratiivhoonega.
Tal ei olnud enam nii külm, ta peaaegu ei higistanudki.
Ta pesi käsi ja kuivatas need voodipäitsis olevast tualettpaberirullist võetud paberiga. Ta vaatas peeglisse, naeratas nagu alati, tema väikevend oli seda peeglinäoks nimetanud, kontrollis oma huuli, kulme, juukseid.
Vangla raudustel on rohmakad lukud, mis teevad erilist häält. Kui keegi avab ukse, tundub, nagu praksuks miski, algul vaikselt, siis valjemini.
„Üks tund.”
Leon astus sisse.
„Me viime enne sinu ära, siis tüdruku. Okei?”
Tema ees ja taga sammunud kaks valvurit peatusid ukselävel, noogutasid tüdrukule ja ootasid, kuni too vastu noogutas, nad võisid minna, nad võisid ukse uuesti lukku keerata.
Leon osutas voodile. Tüdruk istus, Leon osutas uuesti, tüdruk heitis selili, padi oli kõva ja kile hõõrus kukalt, kui lina ära libises.
Leon vaatas tüdrukule otsa.
Too teadis, kuidas lamada, kui Leoni käed püksirihma lahti tegid, tõmbluku avasid ja tal püksid jalast võtsid.
Leoni käsi tema nahal, põlvel, reiel, see nihutas aluspükste serva kõrvale ja ta pidi jalad rohkem laiali ajama, Leoni nimetissõrm ja pöial puudutasid tema häbememokki.
Väljaspool.
„Lase lõdvaks.”
Sees.
Leon sai sellest kinni, hoidis, tõmbas välja.
Kilekoti, mis ei paistnud hästi läbi.
Leon kaalus seda käes.
Kakssada grammi.
LEON NAERATAS TALLE, sile ja läikiv kilekott käes, mitte kuigi palju, kuid võib-olla piisavalt, et ka tema söandaks Leonile vastu naeratada.
„Sa pead siia tulema. Tagasi. Täpipealt neljateistkümne päeva pärast.”
Kas Leon on rahul, kas ta oli tubli olnud, ta hingas ettevaatlikult, kõhkles, hingas uuesti. Ja naeratas.
„Siis pead sa sisse toppima. Sa topid jälle sisse, aga enne tulekut tirid välja. Sa pead haisema. Aga tühi olema.”
Nad seisid lähestikku. Leon ei
