style="font-size:15px;"> Leoni liigutused olid ägedad.
„Hoor, sa naeratad nii tobedalt, sa pead haisema, aga tühi olema, saad aru?”
Leoni hingeõhk. Tüdruk noogutas.
„Saan aru.”
Leon vaatas talle otsa. Saan aru. Sittagi sa saad.
Leon oli terve nädala hoolega rääkinud, et talle tuleb külaline, kes tuleb, millal tüdruk jälle tuleb.
Kakssada grammi.
Paari päeva pärast teab D-maja igas osakonnas iga valvur, et D1 vasakusse tiiba on tulnud uut kanget kraami ning aimab, et see jõudis pärale niimoodi.
Ta vaatas tüdrukule seni otsa, kuni too pilgu ära pööras, ja pani siis käe omaenda kõhule, katsus seda, surve oli rohkem külgedel.
Ta oli võtnud voodipäitsis olevast pakist, mis oli alati tualettpaberi rullide kõrval, kaheksa kondoomi, pannud igaühte kakskümmend viis grammi ja need kollaka valamu kraanist võetud külma veega alla neelanud, ning natukese aja pärast ta oksendab, ühte teise valamusse, ühes teises kongis.
„Reza.”
Österåker. Sada grammi.
„Uros.”
Storboda vangla. Sada grammi.
„Sa lähed sinna, kohe.”
Aspsås, Österåker, Storboda.
Üle nädala üks külastus kolme vanglasse.
„Ma lähen kohe sinna.”
„Neil on trahv. Mõlemal. Viis tuhat krontsi.”
„Viis tuhat?”
„Jah. Sa annad neile kõigepealt selle, mille nad peavad saama. Ja ütled siis, et neil on trahv. Saad aru, hoor?”
„Saan aru.”
Leon astus uksepiida ja peegli vahel oleva metallplaadi juurde, pani sõrme kergelt punasele nupule, aga ei vajutanud.
„Ja Gabriel?”
„Jah?”
„Tema ettekanne.”
Leon seisis endiselt ligidal, tema hingeõhk oli soe.
„Poisid on kõik maha müünud. Üheksakümmend tuhat. Södertäljest ja võib-olla Märstast tuleb juurde.”
Tüdruku hääl oli vaikne, otsekui loeks ta peast, oli oluline, et tal õigesti meeles oleks.
„Kaksteist eramaja Salemis ja Tullinges. Sada nelikümmend kuus tuhat. Kaks sissekasseerimist Vasastanis. Viiskümmend viis tuhat. Kaks suurt vaati bensiini Alby Shellist. Üheksa tuhat. Minu arust homme üks arvutipood.”
Leon noogutas. Tüdruk ei teadnud, kas see on hea. Ta lootis, et on.
„Ja … veel üks asi. See on tähtis.”
„Ah soo?”
„Gabriel ütles, on tähtis, et ma ütleksin, ühte teie telefoni kuulatakse pealt.”
Leon oli kätt punase nupu juures hoidnud, nüüd laskis ta käe alla, vaatas tüdrukule otsa.
„Mihukest?”
„Ta ütles … Gabriel, ta ütles …”
„Mihukest, hoor?”
„Ta ütles … seda, mis sul Mihailoviciga kahe peale on.”
Talle oli meelde tulnud. Ta pani nüüd silmad kinni. Talle ei meeldinud Leoni pilk.
„Ja sa oled kindel, hoor, sa oled kindel, et ta niimoodi ütles?”
„Jah.”
Tüdruk ei tahtnud seal olla, Leoni nägu oli nii pinevil, kui ta löömise asemel selle taas uksepiida ja peegli vahel oleva metallplaadi poole pööras, kui ta mikrofoni juurde kummardus ja punast nuppu vajutas.
„Me oleme valmis.”
Taas ragin.
„Valveruum.”
„Jensen. Me oleme valmis.”
„Viis minutit.”
Leonil oli raske paigal püsida, ta hingetõmbed olid kiiremad, hääl valjem.
„Kas sa elad seal?”
„Kus?”
„Seal.”
Iga kord, kui nad olid omadega valmis, kui nad seal seisid, tulid needsamad küsimused.
„Jah.”
„Tema toas?”
„Jah.”
„Kogu aeg?”
„Jah.”
Ta seisis nii ligidal. Tüdruk kartis nii väga.
„Mina kolisin sinna. Sina kolisid siia.”
Tüdruk jäi tuppa, kui Leon lahkus, üks vangivalvur tema ees ja üks vangivalvur tema järel, keerdtrepist alla tunnelisse. Nad peatusid paremat kätt esimeses ruumis, Leon pidi alasti olema, kui kilekindas sõrmed tema juukseid ja kaenlaaluseid kobasid, ning kui ta ettepoole kummardus, tema pärasoolt kontrollisid. Ma tapan nad kõik maha. Talle anti uus vahetus riideid ning nad läksid mööda mõne meetri sügavusel vanglaõue all olevat sirget ja laia tunnelit edasi, lukustatud uste – mille kohal olid väikesed kaamerad, mis liikusid, kui nendele läheneti – kaudu D-majja viivasse käiku, trepist üles, vasakut kätt asuvasse osakonda.
Ta ei olnud päeva jooksul söönud ja sel ajal, kui valvurid valmistusid õhtul uksi lukustama, oli ta ennast ühte duširuumi valamusse tühjendanud, osakonna esimese annuse laiali jaganud, siis oma kongis kolm kahegrammist kapslit kohvitassi kohal katki murdnud, hägust vett tükk aega väikese sõrmega liigutanud ja vee enne pulbri täielikku lahustumist ära joonud, lõpuks veel veega loputanud, et pulber keele ega neeluga kokku ei puutuks. Ülejäänu jagab ta laiali järgmisel hommikul, seekord ei maksa see midagi ja iga vang osakonna koridoris võtab mõne päeva liiga palju ja liiga kaua.
Seekord peab sind kuulda olema, sind tuleb kontrollida, ainult seda.
Ta vaatas aknast välja.
Sa pead siia tulema. Tagasi. Täpipealt neljateistkümne päeva pärast.
Õues oli juba valge.
Sa pead jälle sisse toppima. Aga sa pead enne tulekut välja tirima. Sa pead haisema ja nad on platsis koos oma koerte, arstide ja prokuratuuri allkirjastatud paberiga. Sind tuleb kontrollida. Sind tuleb läbi otsida. Aga sa pead tühi olema.
Oli olnud koidik, praegu oli kindlasti
