Kaks sõdurit. Anders Roslund
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kaks sõdurit - Anders Roslund страница 3
Kitsal sahvririiulil oli kinnine pakk kummikomme, ta korjas punased ja rohelised välja.
Väljas oli kerge tuul, hingata oli kerge.
Nad sammusid kõrvuti, tema arvates oli tüdruk ilus, ta teadis, et tema ise ei ole. Nad möödusid esimesest parklast ja tüdruk seadis sammud hõbedakarva BMW poole – kaheksasada viiskümmend tuhat sularahas –, kui ta tal käest kinni haaras, mitte see, täna mitte. Nad kõndisid aeglaselt läbi tema mineviku ja oleviku ja tuleviku. Ta tundis iga betoonmaja ja iga asfaltteed, kuulas seda, mida keegi teine kuulda ei osanud, ja eristas kõiki lõhnu: seda, mis tuli mahapõlenud prügihoidlast, ja seda, mis hoovas tühjalt seisvast kioskist, kust ta lapsena ostis kommi, pornot, hašišit, isegi lõhna, mida enam ammu ei olnud, mis oli magus ja kuulus turu puuviljaleti juurde – need raiped oleksid pidanud rohkem maksma.
Terve Råby oli tühi.
Asfalteeritud hoovid olid vaiksed, inimtühjad, isegi tekid akende ees ei liikunud enam. Ta keeras ennast Wanda poole, vaatas tüdruku nägu ja silmi, ta mõtles, mida too tegelikult näeb, tüdruk, kes ei ole toda teist näinud, kes on pärit ühest teisest, mitukümmend kilomeetrit eemal asuvast maailmast, see tüdruk näeb praegust Råbyd, tal ei ole silme ees teisi pilte, mitte noid varasemaid, kus väljas oli rohkem rahvast.
Metroo kulges nagu elav korrapärane sinine arter läbi olematuse.
See pilt, see lõhn meeldis talle ilmselt kõige rohkem.
Sissepääs. Väljapääs.
Nad läksid trepist alla, möödusid ühest kõhetust väikesekasvulisest lapsest, kes nägi välja nagu kümneaastane, aga oli kaheteistkümnene, kuldkett kaelas, juuksed üle pea kammitud.
„Gabriel.”
Väikemees oli hüüdnud teda nimepidi. Ta ei keeranud ringi.
„Gabriel!”
Ta peatus. Astus kiiresti neli trepiastet tagasi.
Väikemees naeratas uhkelt ja ulatas käe.
„Sho, vend.”
Väikemehe teine käsi käis läbi üle pea kammitud juuste, ta seisis vist natuke sirgemalt.
Kõva hoop.
Vastu põske.
Üks sõrmus jättis selge jälje.
„Sa ju tead …”
Gabriel vaatas väikemehele otsa. See ei teinud teist nägugi. Sama uhke, sama sirge. Ja kui ta alla ei andnud ning taas oma õblukese käe ulatas, oli tema hääl sama pealetükkiv.
„… et mina olen Eddie? Armastus, vend.”
Gabriel ei löönud rohkem.
Ta läks edasi trepist alla, möödus piletimüügiputkas istuvast mutist ja too ei lausunud sõnagi, ka siis mitte, kui ta ringi keeras ja Wandale noogutas, et tulgu too järele ja ärgu maksku, ning keegi ei pööranud sellele tähelepanu.
Nad naaldusid vastu akent, külm klaas puudutas laupa, möödusid ühesugusena tunduvatest jaamadest.
Samad kortermajad, samad inimesed teel koju, teel kodunt ära.
Hallunda, Alby, Fittja, Masmo, Vårby gård, Vårberg, Skärholmen. Kaksteist ja pool minutit.
Nad väljusid rongist, läksid läbi ostukeskuse, kus oli iga remondiga üha rohkem galeriisid ja vähem elu, klaasseintega läikiv eskalaator viis nad alla kolme tuhande parkimisplatsi poole. Nad läksid kõige kaugemasse otsa, uued sildid ja uued värvid, aga lõhn oli sama – niiskus ja heitgaasid.
Ta küsis Adidase kotti ja valis välja ühe Mercedese. Veidi vanema mudeli. Sellega oli kõige lihtsam.
Ta pani mobiiltelefoni stopperi käima ja 00.00 heitis krobelisele asfaldile selili, pressis ülakeha kõverdatud jalgade abiga tahapoole auto alla, 00.05, käed radiaatorivõre all kitsas ruumis kõrgel pea kohal, otsis punast juhet, mis oli peenike, selgesti nähtav ja signaaliga ühendatud. Punase plasti läbilõikamiseks kasutas ta tavaliselt väikesi juuksurikääre, vingerdas auto alt välja ja tõusis püsti, 00.11 pistis kruvikeeraja teritatud otsa kütusepaagi luku alla ja võttis tellitava võtmega kruvikeeraja käepideme ümbert kinni, keeras, ta peaaegu kuulis, kuidas õhurõhk langes ja kõik uksed korraga lukust lahti tulid.
Ta vaatas väljapääsu poole, tõstis käe ja sai vastuseks käetõste, seal seisis tüdruk ja teda võis usaldada ning nad olid endiselt omapead.
Ta istus nahkkattega juhiistmele ning 00.15 võttis kotist lehtkaliibri, hoidis seda välgumihkli leegi kohal ja pistis siis süütelukku ning keeras, keeras, keeras, kuumutas uuesti, 00.24 sulatas kiiresti üles kaks teravat plastsakki, mis oleksid pidanud haakuma – lukustusfunktsiooni enda.
Tüdruk tõstis käe.
Hääled.
Sammud.
00.28 katsus ta pastaka otsaga süütelukku, nüüd ei takistanud miski, ta võttis kotipõhjast ühe teise autovõtme – ükspuha missuguse, sest ilma plastsakkideta käivitus iga vanem Mercedes otsekohe – ja vaatas taas stopperit, 00.32.
Nad ei rääkinud suurt midagi. Nad ei teinud seda kunagi.
Tal ei olnud ju tüdrukule midagi öelda.
Gabriel sõitis ostukeskuse ajutistele külastajatele mõeldud suurest garaažist välja, möödus keskmisel sõidurajal aeglaselt Stockholmi lõunapoolsetest eeslinnadest, eemalt paistis kesklinn, ja lisas vasakus reas kiirust, nad pidid ju veel üle neljakümne kilomeetri põhja poole sõitma. Neil oli tavaks teha Täby mahasõidu juures asuvas Shelli bensiinijaamas vett ja õhku pakkuva klaaskapi ees peatus, harilikult läks Wanda jaama taga olevasse räpasesse tualettruumi ennast külastuseks ette valmistama ja temal oli kombeks poodi sisse minna, külmletist oma kaks kokakoolat võtta ja jõllitada kassas istuva naise poole, kes pilgu ära pööras, kui ta välja läks, kes ei öelnud iialgi midagi, kes oli temasuguseid näinud, nii palju temasuguste variante, seda ülbet ja üleolevat pilku, et ei tasunud enam riskida sellele vastamisega ning nende käes oleva kaheksateistkümnekroonise joogi eest tasu nõuda.
Kui Wanda kahekümne minuti pärast tualetist tagasi tuli, istus tema juhiistmel, raadio valjuks keeratud ja poolik kokakoolapurk armatuurlaual; ta püüdis alati kõigepealt vaadata seda, kuidas tüdruk kõnnib, kas ta liigub normaalselt, siis seda, kas tüdruku selg on kõval põrandal mustaks saanud, see ei tohtinud ju välja paista.
Nad keerasid suurelt teelt ära ja juba Aspsåsi viivalt teeotsalt paistsid kirik, alev, vangla. Parkimisplats vangla ees oli tühi, ta peatus alati kõige kaugemal, kõrge müüri juures.
Ta oli kaheksateist aastat vana. Tüdruk oli seitseteist.
Nad ei osanud kuigi paljudesse kohtadesse minna, sõitsid harva kusagile kaugemale, aga siin, siia – see oli iseenesestmõistetav.
Tüdruk kohendas teksaseid, kampsunit, otsis peeglit, mida päikesevarju taga ei olnud, keeras ukse küljes olevat ja naeratas sellele, sammus siis halli betooni poole, samal ajal kui Gabriel sõitis paar kilomeetrit eemal kõrguva kiriku juurde – ta ootab seal surnuaia hauakivide rivi ees oleva rehitsetud kruusatee ääres seni, kuni tüdruk asjaga ühele poole saab.
Värav