kellel oli mõni napp minut aega jõudmaks seletada, et ta on pikaks ajaks vangi mõistetud mees, kes teab täpselt, kuidas asjad käivad, ja keda tuleb seepärast austusega vastu võtta, karjus unisele osakonnale nii, nagu ta oli karjuma õppinud – nüüdsest peale on ta üks Aspsåsi vangla kolmekümnest vanemate vangide sekka paigutatud noorest. Mitte kunagi rohkem. Siis kasvab kokkuhoidmine kambaks. Siis saab kambast jõud. Ja vanglaülem oli mitu korda hilinemisega ära taibanud hetke, millal grupp ei vaja vaenlaseks ja ähvarduseks olemiseks enam toitu nendelt väljaspool olijatelt, kes seda just vaenlase ja ohuna määratlevad ja sõnastavad, hetke, kui see on piisavalt suur ja piisavalt tugev, et ise ennast toita.
Lennart Oscarsson seisis endiselt ukseavas, pollar osakonnas, vaatas, kuidas esimene eakaaslane uue juurde tuleb ja käe ulatab.
„Ey.”
Kohe veel üks ja veel üks.
„Ey.”
Nii oli alati. Noored tundsid alati üksteist. Polnud mingit tähtsust, kas nad olid pärit Fittjast või Råbyst või Södertäljest või Gävlest. Nad tundsid alati üksteist. Iga kord, kui mõni noor mees vanglaosakonna koridoris oma esimesed sammud astus, seisid teised seal reas ja tervitasid teda.
Lennart Oscarsson asutas just minekule, kui nägi, kuidas üks neist, kelle nime ta ei mäletanud – üsna pikk ja lühikeseks pöetud juustega, pikk karistus jõhkrate kuritegude seest –, käsi üleval, ligemale tuli.
Tema silmades oli metsik vilav pilk.
Tema suu, kuivanud huuled, matsutav heli.
„Marko.”
Oscarsson oli kindel. See, kes teretas, oli kõvasti pilves.
„Leon.”
Kõigepealt käsi, siis sülelus, nad naeratasid teineteisele.
„Tere tulemast, sõber.”
Leon silmitses ukseavas seisvat vanemat meest, kes oli tema teada vanglaülem. Mundrimees oli liiga kauaks passima jäänud, oli näinud, et nad on pilves, ja Leon oli valjusti matsutanud, nagu matsutasid kõik, kui amfetamiin sülje ära virutas. Ta tervitas Markot ülestõstetud käega, siis süleles, nad olid kohtunud, kui tema oli kaksteist ja Marko kolmteist, Örkelljunga, Sirius, Bärby; Rotebrost pärit Marko oli üks neist, kes on alati olemas olnud, kes tahab kusagile kuuluda, võib-olla kunagi hakkabki kuuluma.
Nad läksid läbi koridori, möödusid televiisorinurgast, väikeste numbritega kongidest, suundusid selle poole, mis oli eilsest saadik tühi, sest selle elanik oli ennast riidekapi ja valamu vahel üles poonud – kongi 12; Markol olid seljas jäigad ilmetud riided, süles käterätikud ja voodilinad, ning kui ta kõledas, kriimustatud seintega ruumis ülestegemata voodile istus, jättis Leon ta üksi.
„Kong 2.”
Nägu noogutas talle vastu.
Too oli nüüd vanem, üheksateistkümneaastane, aga just seal, just siis väljendas tema ilme hüljatust, ta oli seda ennegi näinud.
Vemyra.
Neljateistkümneaastane. Erikool.
Nad olid klassis kumbki oma pingi peal selili, nad olid kanget liimi nuusutanud ja tugevasti pilves olles lõhkunud niisuguse turvaklaasi, mida olid enne näinud ainult laste psühhiaatriahaiglas – kraapisid mündiga klaasi ühte nurka risti ja viskasid sinna vastu kastrulitäie keeva vett –, tungisid õpetajate koridori direktori naise juurde, kes oli tol ööl valves, lõid tal pea lõhki ja murdsid ta parema käe pöidla ning võtsid võtmed.
Kaks ööpäeva. Siis olid nad tagasi.
Kui nad siis lahutati ja kumbki oma tuppa käsutati, oli Marko istunud just niimoodi, näol oli seesama hüljatuse ilme.
„Kong 2. Kui midagi on.”
Leon läks risti üle koridori, mille teises seinas olid paaritute numbritega kongid, koputas number üheksa uksele.
„Armastus, vend.”
„Armastus.”
Alex ootas, tema oli juba omaks võetud; nii kaua aega olid ju olnud ainult Leon ja Gabriel, Leon ja Gabriel, seega tuli Alexi näol üks juurde, siis Bruno näol veel üks ja veel üks Joni ja Reza ja Urose ja Suure Ali näol ning nüüd oli neid kaheksa ja rohkem suurt kedagi juurde tulemas ei olnud – tuumik peab olema tugev ja väljasolijatel peab olema kuradima suur igatsus siia saada, nad peavad olema valmis tegema ükspuha mida, et siia pääseda.
Ta vaatas Alexile otsa ja laskis tema väljasirutatud käe lahti ning nad läksid edasi kongi 10 poole.
Nad seisid suletud ukse ees kõrvuti.
Ühegi vangla üheski koridoris ei tohi kunagi ühtegi kongi ilma koputamata siseneda.
Kuna see ei ole uks. Kuna see ei ole kong.
Kuna enamik elab siin kauem kui seal, väljas.
Ta ei koputanud.
Kuna see ei olnud kellegi kodu. See siin oli narkari pugerik.
„Kuule.”
Kiitsakas istus ainsa laua ääres ainsal toolil, seljaga ukse poole, ja vaatas aknast välja. Ta ei olnud tema tulekut kuulnud ja võpatas, keeras ringi.
Irve.
Kanged huuled kergelt paokil.
„Narkarinäru.”
Rusikas virutas kõva hoobi vastu õlga.
„Sa ei irvita eluilmaski mulle vastu.”
Leon ei saanud aru, miks, ei olnud kunagi saanud, aga see neetud irve ajas endiselt vihale, haaras kinni ja oli inetu ning paljastas kollased kasimata hambad, mis jäid kinni tundesse, et ollakse jalus, neetud venitatud vabandus, refleks, mis jõllitas seda, kes jõllitas.
Taas rusikahoop, vastu teist õlga, nukid tabasid kõhetut ja teravat.
„Mõikad?”
„Minu grammid.”
„Pärast. Mõikad?”
Kõhn keha ajas ennast püsti.
„Ma tahan oma kama.”
„Siis, kui valmis saad, Narkarinäru.”
„Mu nimi on Sonny. Ja sa võid taguda, kuhu kurat tahad. Millal kurat tahad.”
Meeleheide. Kummaline jõud.
„Aga mina tahan tasu. Ette. Ma tahan oma kümmet grammi.”
Ta osutas lauale, sellele, mis sinna ritta laotud oli.
Pardel, pastakas, lusikas, nõel, teibirull, piibuork, küünelõikur, niit, plekitükk.
Tal oli hele hääl, ta kokutas nüüd hullemini.
„Mul on kõik olemas. Isegi värv. Aga ma ei tee valmis. Ilma tasuta mitte.”
Leon
