rajad Švejkid
Perele, lähedastele ja Tšehhi sõpradele
SISSEJUHATUS
Lapsena meeldis mulle kodus vanemate raamatuid sirvida ja mõelda, mis lood nende värviliste kaante vahel võiks peituda. Peas olid enamiku riiulis olevate raamatute pealkirjad ja see, mis järjestuses nad mu vanemate elutoa sektsioonkapi riiulitel asetsesid. Kirjandust oli hunnikute viisi ja igasugustel teemadel, sest tavalisel Nõukogude Eesti inimesel oli ju võimalik raamatuid soetada tühiste kopikate eest. Iseasi, kas kõiki neid teoseid ka loeti. Kahtlustan, et nii mõnegi saatuseks võis olla lihtsalt seal riiulil seismine. Eriti veendunud olin ma selles ühe tumesiniste kaantega eksemplari suhtes, mille kaanel oli tuhmunud kullakarva tähtedega kirjutatud „Tšehhi-eesti sõnaraamat“. Välja antud aastal 1966, kirjastuses Valgus. Kellel meie peres küll seda mõttetut raamatut iial vaja võiks minna? 1980. aastatel ETVs näidatud musta ja valge koera, Rumcajsi või maksikoer Fíki multikate saatel üles kasvades ei osanud ma neid veel Tšehhi ja selle keelega seostada. Ka populaarses ja igasuvises, Tallinna külla tulnud Tšehhoslovakkia lõbustuspargis saadi ju eesti või vene keelega hakkama. Aga nii piinav see raamatuküsimus minu jaoks ka ei olnud, et vanematelt aru oleksin pärinud.
Palju aastaid hiljem, kui olin täiskasvanuna oma esimese külaskäigu Tšehhimaale juba teinud, avastasin selle sõnaraamatu vanematekodus uuesti. Seekord nägin ma raamatu olemasolul enda jaokski mõtet. Ja järsku huvitas mind, kas ka mu vanematel oli seda soetades mingi mõjuv põhjus olnud. Sirvides märkasin sinise pastakaga alla joonitud kohti, järelikult oli keegi selle raamatu kallal ikka töötanud. Ema käest uurides selgus, et süüdi oligi too Tšehhoslovakkia lõbustuspark. Noore neiuna seal sõbrannadega käies olevat tüdrukutel tekkinud pargis töötanud tšehhi poistega vestlus ja kuna poiste vene keel oli olnud peajagu parem minu ema omast, siis mulje avaldamiseks ja suhtlemise lihtsustamiseks valis ema endale hoopis raskema tee – tšehhi keele õppimise! Ehk helisesid noore neiu südames ka romantilisemad noodid, sest nii palju aastaid hiljem mäletas ta veel vaid üht tšehhikeelset sõna: láska, eesti keeli armastus.
Láska oli ka põhjus, miks sattusin mina varsti peale esimest, saatust muutvat Prahas käiku elama just sellele maale ja linna, mis oli olnud mu ema noorpõlve unistuste reisisiht. Sinna tal tolleaegsed otsustajad minna ei lasknud. Kiindumus tšehhide, Tšehhi ja Praha vastu oli minus kiire tekkima ja miski mu peas ütles juba külastuse viimasel õhtul: sellest saab kunagi mu kodu. Maagiline Praha sai mu kodulinnaks kümne kuu pärast ja jäi selleks järgmiseks üheksaks aastaks.
Järgnev ei ole reisijuht, mis juhataks lugeja täpselt ühe või teise vaatamisväärsuse juurde ning lisaks piletihinnad ja muu praktilise info. See on objektiivsete tähelepanekute, igapäevaelu pildikeste ja subjektiivsete arvamustega pikitud lugu ühe tavalise eestlase tavalisest elust ühel tavalisel Euroopa maal, mis oma väikestes detailides ja meenutustes tundub mulle tagantjärele ometigi eriline. Need mälestused ja inimtüübid saadavad mind mu mõtetes ja tegemistes ka nüüd, kus ma sellest kohast igapäevaselt ja füüsiliselt lahus olen.
Tahan tänada kõiki, kes on mu kirjatüki edenemisega seotud olnud ja selles protsessis abistanud, eelkõige tublit toimetajat Mari, Petrone Prindi kirjastust ja pool-prahakast sõpra Jaani. Tänan ka oma Eestis elavaid lähedasi ja sõpru, kes isegi kaugel olles on alati nõu ja jõuga abistanud, Prahas töötanud Eesti saatkonna koosseise, kes oma soojuse ja kohalikke eestlasi kaasava tegevusega lasid meil alati tunda, et sünnimaa on palju lähemal, kui kilomeetrite arvu järgi arvata võiks, ning loomulikult kõiki neid, kes oma olemasoluga sellesse raamatusse jõudsid!
Kui sulgub uks Hollandisse, avaneb teine Tšehhi
Tšehhi jõuan ma Hollandi kaudu. Nimelt on mul juba aastaid olnud eriline sümpaatia Hollandi vastu. Kindlasti on põhjuseks ka üks mu suguvõsa haru, kes on sõjaajast saadik Hollandis elanud.
Esimene külaskäik sellele maale istutas minusse kindla soovi too veidrakõlaline, paljude arvates isegi kole hollandi keel kindlasti ära õppida. Mulle oli see keel kuidagi lähedane, ehk nende eesti keelelegi omaste kahekordsete täishäälikute ja meie mõningate ühiste sõnade pärast: kroon, kraan või kelder. Aastate jooksul jõudsingi talviti õppida keelt koos teiste entusiastidega Tallinnas, suviti aga Belgias ja Hollandis, lisaks saada Eesti-Hollandi sõprade klubi liikmeks, ning unistada kuskil Hollandi linnakeses elamisest, õppimisest ning igapäevasest tuult ja vihma trotsivast rattasõidust mööda perfektselt hoolitsetud tänavaid. Otsustasin teha unistusest eesmärgi ja hakata selle nimel reaalselt tegutsema: võtta väike puhkus ülikoolist Tallinnas ja hankida endale aastaks stipendium Hollandisse Leideni ülikooli, välismaalastele mõeldud hollandi keele ja kultuuri erialale. Kuigi seda sorti stipendiumi oli väga väike võimalus saada, püsis südames siiski lootus ja peas tegin plaani, et kui sügisel aastaks Hollandisse saan minna, siis seekord naudin suve Eestis ja reisima ei lähe.
Kui ühel 2001. aasta juunikuu päeval Hollandist tulnud ümbriku ootusärevalt avan ja viisakast kirjast äraütleva vastuse välja loen, on nördimus suur. Peale esimest hingehaavade ravitsemist tekib uus mure: kui nüüd Eestisse jään, siis on kahju, et suveks pole ühtki põnevat reisi ootamas. Paanilise kiirusega hindan rahalisi ja ajalisi võimalusi: vaese üliõpilasena pole esimest ollagi, teist on ülearugi. Nuputan sellise olukorraga sobivaid reisisihtkohtasid. Ootamatult kangastub silme ette kunagi ühelt tuttavalt Läti hipilt saadud postkaart Prahast ja tema tervitusest meelde jäänud sõnad: lahe ja odav. Niisiis, asi otsustatud: sihtkoht Praha!
Saatus tahab, et ma sinna reisile kindlasti läheksin, ja pakub mulle ootamatult kiire võimaluse paarinädalase suvise tööotsaga endale piisav reisiraha koguda. Ka majutuse poolest läheb uskumatult hästi. Tšehhitar Lucie, kellega aasta varem Belgias Flaamimaal hollandi keele suvekursusel sõbrunenud olin, kutsus mind juba siis Prahasse külla, kuid vahepealse aasta jooksul oli ta orbiidilt täiesti kadunud. Nüüd hõiskab ta mulle järsku üllatavalt kiiresti saabunud e-kirjas vastuseks, et ma tuleks kohe ja oleks tema juures nii kaua, kui tahan.
Mitte just jõuka üliõpilase klassikalise kombe kohaselt pean valima kõige odavama transpordi – bussi. Veel odavam oleks hääletada, aga seda tegin juba mõni aasta varem paari sõbraga Lõuna-Prantsusmaale reisides. Viitsimatus, kaine mõistus ja ohutunne keelavad üksi hääletamise ja suunavad mind ühel augustikuu hilisõhtul Tallinna bussijaama, et võtta esmalt ette paaritunnine sõit Riiga.
Peale tüütut ööd bussis tervitab meid päikeseline ja varahommikune Riia. Kell on 6.40. Oleme alles Riia piiril, aga kahekümne minuti pärast väljub buss Prahasse. Kas jõuan? Bussijuht vastab minu närvilise küsimuse peale rahulikult, et kohe-kohe oleme bussijaamas. Kohale jõudes haaran pagasiruumist seljakoti ja torman tuhatnelja number ühe peatuse juurde, kus sagib juba suur hulk rahvast.
Lähenen ühele lahke olemisega noorele brünetile naisele ja küsin temalt inglise keeles: „Kas siit peatusest läheb praegu buss Prahasse?“
Saan jaatava vastuse ja minutikeseks meievaheline vestlus jätkub.
„Ma lähen ise ka tagasi Prahasse. Käisin esimest korda Eestis, ühel oma sealsel sõbral külas,“ selgitab tšehhitar sõbralikul toonil.
„Mina jällegi olen eestlane, tulin just Tallinnast ja lähen esimest korda Prahasse oma tšehhi sõbrannale külla,“ tutvustan end.
Juba saabubki veidi kulunud välimusega buss ja naeratuste saatel läheme vestluskaaslasega lahku, kumbki sõidukis oma koha leides. Rohkem ma temaga selle reisi ajal ei trehva.
Minu istmenaabriks satub noor, heledapäine ja jutukas eestlanna Kadri, kes sõidab Prahasse tšehhist abikaasa juurde. Räägime maast ja ilmast kogu pika reisipäeva jooksul, tema käest õpin ka esimesed tšehhikeelsed sõnad „To je můj pas“ – see on minu pass
