jagu. Veidi unise asumi poolitab keskelt raudtee, mille üks suund viib kesklinnas asuvasse pearongijaama ja teine Lõuna-Tšehhi linna České Budějovicesse. Enamasti iga poole tunni tagant mööduva rongi müra on päevaajal tihti ainuke valjem heli, millele sekundeerivad vahel haugatavad koerad ja mõni üksik mööduv auto. Nädalavahetuseti lisandub sageli kohtunikuvile, sest maja kõrval asuval väiksemat sorti staadionil käib hoogne jalgpallimäng, millele ma koduköögis toimetades aeg-ajalt huvi pärast pilgu peale viskan. Kiviviske kaugusel laiub ka suurem ja uhkem Slavia jalgpallistaadion, kus vahel toimuvaid suurkontserte on akent avades koju kätte kuulda. Kuna maja asub veidi kõrgemal künkal, siis avaneb meie kolmanda korruse korteri akendest suurepärane vaade osale linnast: ühel pool sirgumas mõned Praha modernsemad ärihooned, teisel pool kõrgub horisondil omanäoline, õhtupimeduses sini-puna-valgetesse tuledesse mähkuv teletorn koos hiiglaslike ulmeliste metallist „beebidega“, kes mööda tornikonstruktsiooni üles ronivad. Kui mu vaatel ei oleks ees teletorni ümbritsevat Žižkovi linnaosa, võiks isegi Praha vanalinn oma sadade teravate tornidega koduaknasse kätte paista.
Esimestel Prahas oldud päevadel teen tundide ja kilomeetrite viisi jalutuskäike. Mul on kohutavalt palju aega üksi olemiseks, sest Milan teeb väikeses firmas osakonnajuhina pidevalt ületunde. Jalutan jõe ääres, vaatlen lummatult mööduvaid, turiste täis jõelaevukesi. Sealt kostev džässmuusika, õhtune sumedus ja teisel pool jõge kõrguv Pražský hrad ehk Praha kindlus tekitab minus tunde, et selline on hoopis Pariis, kuigi seal pole ma veel kunagi käinud.
Uitan mööda kõrvalisi, turistidest peaaegu puutumata Staré Město ehk vanalinna tänavaid ja põikan hetkeks ka endisesse juudi kvartalisse Josefovi, et heita pilk sünagoogidele ja müstilisele, sajandeid vanale juudi kalmistule. Jalutan ka läbi teisel pool jõge asuva mõnusa Malá Strana („väike pool“) linnaosa ning suundun jalgadele valu andes mööda pikka ja turistidest küllastunud Nerudova tänavat ülesmäge Praha kindlusse. Võimas tunne on kõndida sinna sisse baroksete kujudega kaunistatud suursuguse väravakaare kaudu, mida valvab mõlemal pool liikumatu ja justkui kivistunud vahtkond. Turistid ootavad vahtkonna vahetust, mis kujutab endast täpsete sammude ja pööretega marssi läbi kogu kindluse ala. Tuhandeaastase ajalooga gootikapärli püha Viituse katedraali ümber tungleb igapäevaselt palju uudishimulikke, seetõttu jätkan jalutuskäiku kuningalossist ja praegusest presidendilossist mööda ning lõpetan vastupidi ümberkaudsetele uhketele lossivaadetele hoopis pisikeste värviliste majakestega Zlatá uličkal („kuldne tänavake“).
Need vastu kindlusemüüre ehitatud majakesed olid sajandeid tagasi valvurite, kullasseppade ja käsitööliste valduses. Aja jooksul on tänavakese kohta tekkinud hulk legende, mis jutustavad näiteks seal tegutsenud alkeemikutest, kes keisri alluvuses nooruseeliksiiri leiutada ja metalle kullaks muuta püüdsid. Väidetavalt toimus 20. sajandi algul sellinegi sündmus, et keegi maagiast vaimustunud vanaldane filosoofiadoktor ühe paraja kärgatuse korraldas, ning kui tulekahju kustutatud oli, leitigi sündmuses surma saanud doktori peost tükk kulda. Mine võta kinni, kas vanahärra tõesti alkeemikute unelma teoks teha suutis või on tegemist taas ühe legendikesega, mis õiges miljöös, hämaratel iidsetel ja vaiksetel Praha tänavakestel jalutades kuulduna nii tõeline tundub.
Hiljem on ühes nendest majakestest loominguga tegelenud ka Praha kuulsamaid poegi Franz Kafka, kellele viitavaid märke Tšehhit külastav turist kuidagi tähele panemata ei saa jätta: T-särgid, postkaardid ja muu temaatiline kraam, Kafka muuseum ja raamatupood, temanimelised tänavad või baarid. Kafka oli küll juudi päritolu, aga enne teist maailmasõda Tšehhoslovakkia kodanik, rääkis tšehhi keelt ning töötas ja elas enamiku elust Praha kesklinnas. Seetõttu võib tunduda kummalisena fakt, et Tšehhi kirjanikuna on ta rohkem tuntud välis- kui kodumaal. Nimelt sai tavaline tšehh Kafka surmajärgsete aastakümnete jooksul tema loominguga tutvuda vaid fragmentide kaupa, kuna juudi verd ja saksa keeles kirjutanud kirjaniku teoste tõlkimist ei soosinud ei natsi- ega kommunistlik režiim. Tema loomingu tervikliku tõlkimise kallale asuti alles 1990. aastate lõpus. 2000. aastal nimetati kuulsa mehe auks lõpuks ka üks väike ja Praha noorim väljakuke, mis tema perekonna kunagise maja lähedal asub. Tänapäeval aga annavad kõikvõimalikud Kafka nime või näopilti kandvad turistimeened kohalikule suveniiriärile hea sissetuleku, ja maailma keeltesse on autori teoste järgi tekkinud omadussõna „kafkalik“ (inglise keeli kafkaesque) – midagi sürrealistlikku, košmaarselt keerulist ja veidrat.
Mu suhtumine Prahasse on varasemaga võrreldes muutumas. Ühest küljest valdab mind kergendustunne, et ei ole enam ärasõidu- ja igatsuspiina – elan vaimustavas ja põnevas Kuldses Prahas. Teisalt on kadumas turistiks olemise kergus ja hooletus, mis asendub nüüd mingi sisemise kohusetunde ja vastutusega saada selle maa sümbioosseks osaks, mitte elada välismaalasele sageli omases mugavas isoleeritud mullis. Suhelda kohalikega ja austada neid. Otsida ja leida siin oma koht.
Kui Praha turistidest vallutatud kesklinnas osa teenindajaid ikka inglise või saksa keelt pursib, siis meie linnaosas käib puhtalt tšehhikeelne elu. Avastan üllatusega, et millegipärast ei taha ma välja näidata oma välismaist tausta ja pelgan algul suhtlussituatsioone kohalikega. Nii eelistan käia pigem kaugemal ja suuremas iseteenindusega poes. Kuid ka kassasabas seistes kipub mõni jutukam vanainimene kontakti otsima. Sellistes olukordades teritan kõrva ja üritan aru saada intonatsioonist – kui tundub, et vestleja jagab minuga millegi kohta arvamust, noogutan hoogsalt tema näoilmet peegeldades kaasa. Küsilaused aga tekitavad minus ärevust ja siis suudan vaid naeratades kogeleda „Nerozumím“2.
Vahel ei heiduta see aga kohalikke karvavõrdki. Kord kuulen uksekella helinat ja tõttan allkorrusele. Uksel seisab kõhukas keskealine meesterahvas, tööriistakott käes, ja teatab, et tahab koridoris midagi kontrollida. Lasen ta majja, tema sammub seinal asuva kapikese juurde. Ma ei tea, mis kapp see on, aga tundub, et mees teab, ja seletab mulle hoogsalt midagi, milles tuvastan sõna „telefon“.
Et jutuka härra sõnavoolu veidi katkestada ja talle vestluspartnerina mitte pettumust valmistada, tunnistan seekord kohe ausalt üles: „Nerozumím.“
Tema ei tee selle peale aga teist nägugi, vastab muretul toonil tšehhi keeli mulle arusaadava „Pole hullu“, ja jätkab oma juttu.
Tunnen veidrat kergendust ja hakkan kaasa noogutades vaikselt, selg ees, treppi mööda üles nihkuma, ütlen lõpuks viisakalt: „Head aega!“, lippan ülakorrusele ja jätan ta kapi kallal tegutsema.
Majaelanikke ma algul ei näegi, kuid kui esimest korda koridoritrepil üht keskealist naisterahvast kohtan, ütleb ta mulle otse silma vaadates kõlavalt „Dobrý den!“3. Olen meeldivalt üllatunud, sest anonüümsetes Tallinna korterelamutes ja mujal avalikus ruumis sel ajal keegi naljalt võõrast inimest ei tervita. Ajapikku saan aru, et lihtne viisakus avalikus ruumis ongi Tšehhis normaalne: teretatakse võõraid trepikojas, lifti sisenedes, arsti ooteruumis, samamoodi öeldakse lahkudes head aega. Aeg-ajalt saan tervituse osaliseks isegi mõnel kõrvalisemal tänaval käies ja seda tihti laste ja teismeliste suust, keda on haritud muudeski viisakusreeglites peale ühistranspordis endast vanematele inimestele istme pakkumise.
Transpordis kogemata kedagi müksates palub üks keskmine tšehh vabandust tavaliselt kohe, kasutades selleks millegipärast prantsuskeelset sõna pardon. Mulle jääb see nii hästi külge, et Tallinnaski käies ütlen bussis-trammis automaatselt pardon ja jätan kaasreisijaile endast mulje nähtavasti kui mingist veidrast snoobist.
Majades ringi vaadates märkan huvitavat asjaolu: korterinumbrite asemel kasutatakse ustel ja postkastidel nimesid, aga mitte
