on tšehhidele tuntud, kuuekümnendate lõpus asutatud progressiivse roki bändist Blue Effect, mis pidi hiljem sotsialistliku valitsuse korralduse kohaselt võtma tšehhikeelse nimevariandi Modrý Efekt, aga sai siiski edasi tegutseda.
Pärast kontserti suundume kõik koos… koju? Oh ei, kus sa sellega! Noormeeste eestvedamisel läheme järgmisse lähedal asuvasse vanalinna kõrtsi – nähtavasti on ürituse täiuslikuks kuulutamisest veel paar õlut puudu. Mis siis, et on teisipäeva hilisõhtu. Mis siis, et hommikul peavad kõik asjaosalised peale minu tööle minema. Järgmise hommiku suhtes paistab sama muretu olevat ka suur hulk kohalikke, sest erinevalt teisipäevasest hilisõhtust mõnes Tallinna baaris on kõik siinse joogiasutuse lauad hõivatud ja elav jutusumin tekitab mõnusa sõbraliku äraolemise.
Kuna kipun jutustama põhiliselt Milaniga, saab küpsemas eas kaaslasel ühel hetkel arvatavasti mõõt täis ja ta ütleb mulle viisakalt naeratades, et tunneb end üleliigsena ja peab paremaks lahkuda.
Nädal Prahas möödub kiirelt ja põnevalt. Rohkemgi veel kui Luciet ja Davidit näen nüüd Milanit. Too on vabatahtlikult võtnud endale giidirolli ja õhtuti peale tööd veab mind nii mööda Praha ajaloolisi vaatamisväärsusi kui ka märkimisväärseid Tšehhi kõrtse, millest suurem osa on päevinäinud, ülilihtsa sisustusega, hämarad, suitsuhaisu ja õllearoomidega. Selliseid õlleurkaid pole ma Tallinnas vist kunagi kohanud, vähemalt kesklinnas mitte.
Enamasti meestest koosneval seltskonnal on kõigil ees pooleliitrine õllekann, mis veel enne tühjaks saamist asendub tellimatagi nagu nõiaväel uuega, õllevaht alles mööda klaasikülgi alla jooksmas. Kõrtsmik tunneb oma kundesid ja hoolitseb, et neil kesvamärjuke iial otsa ei lõpeks. Kuni hilise tunnini, mil igaühel tuleb kodutee siiski iseseisvalt jalge alla võtta.
„Tegelikult on see, et sulle ilma tellimata uus kann õlut kohe ette tuuakse, madalama sordi kõrtsi tundemärk,“ selgitab Milan. Mõned siinsed arusaamad tunduvad mulle veidralt ebaloogilised.
Lisaks jõuan ma sel nädalal ära vaadata hunnitutes kogustes kunsti, varasest keskajast kuni Tšehhi tuntud juugendimeistri Alfons Mucha teosteni. Mucha loomingut võib Prahas leida nii püha Viituse katedraali vitraažaknal kui ka toidupoeriiulitel eksklusiivsematel veinipudelisiltidel. Omal ajal, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algupoolel, valmistas ta muude imeilusate juugendteoste kõrval ka postreid kõige tuntumale Pariisi näitlejatarile Sarah Bernhardtile ning maalis kodumaal elutööna kakskümmend suurejoonelist teost tšehhi ja slaavi rahvaste ajaloost, koondnimega „Slaavi epopöa“. Seda saab nüüd näha Prahas rahvusgalerii ühes filiaalis, Veletržní palee kunstimuuseumis.
Nädalavahetus on saabunud ja see on suurepärane võimalus minna uudistama ka teisi Tšehhimaa pärle. Väljasõit neljakesi väikesesse muinasjutulisse Lõuna-Böömimaa linnakesse Český Krumlovisse päädib minu sünnipäeva tähistamisega – ühes keldrikorrusel asuvas rokibaaris hommikutundideni tantsides ja seejärel ühe pubi väliterrassil autost leitud magamiskotti mähkununa paar tundi magades. Selline, mulle harjumatu peo lõpp tekib põhjusel, et inimväärse majutuse organiseerimise peale me aegsasti mõelnud ei ole ja autos magamiseks kõigile ruumi ei jätku. Aga oleme noored, krapsakad ja elame pealesunnitud ebamugavused kergelt üle. Ärgates näen, et me ei ole ainuke seltskond, kes seal ööbis – uniseid näolappe võib näha teistelgi terrassi puupinkidel. Jääb mulje, et selline asjade käik on ühele noorele, nädalavahetuse möllust kurnatud tšehhi kehale üsna tavaline. Päike soojendab me palgeid mõnusalt ja annab justkui tõotuse, et tuleb kaunis palav suvepäev. Pakime magamiskotid kokku ja ootame viivu, kuni pubi avatakse, ning tellime seal tõhusa rasvase omleti.
Reisi viimase päeva õhtul tagasi pealinnas olles ostame Milaniga mulle järgmiseks kaheks bussisõidupäevaks korraliku toiduvaru. Olen nukker, et mu Praha-aeg hakkab läbi saama, ees ootamas vaid varahommikune ärkamine ja kojusõit; samuti viimane ülikooliaasta Tallinnas. Supermarketist väljudes ja sumedale augustiõhtusele tänavale suundudes usub mõistus, et näen Milanit praegu veel viimaseid hetki. Ehk helistame mõnikord teineteisele… Sisetunne aga ütleb mulle järsku: Prahast saab minu kodulinn. See tõdemus on nii kummaliselt ootamatu ja selge, et usun seda hetkel palju rohkem kui reaalseid fakte ja võimalusi.
Aga nii juhtubki – peaaegu aasta hiljem, peale minu ja Milani järjest pikemaid telefonikõnesid ja vastastikku külaskäike, sean ülikooli lõpetamisele järgneval päeval sammud taas Tallinna bussijaama, seekord kahekordse pagasiga. Oleme Milaniga otsustanud mind lõplikult Prahasse kolida. Mul ei ole ei viisat, elamis- ja tööluba ega tšehhi keeltki suus. On vaid tehtud otsus, nooruslik uljus riskida ja kindel tahe elada Milaniga Prahas. Tulgu mis tuleb.
Jõuan Riiga. Seekord on Praha-bussini aega mitu tundi. Istun ootesaalis pingile ning laotan seljakoti ja paar väiksemat kotti poolkaares enda ümber nagu barrikaadi. Bussijaamade veidi kahtlase seltskonnaga harjununa valmistan end ette vajalikul hetkel kiirreageerima, seades kõigi kottide sangad endale mugavasse haardeulatusse. Keegi mu asjades siiski väärtust ei näe, nii jääbki ainukeseks inimkontaktiks rahumeelne kohtumine ühe muheda ja napsise venekeelse vanamehega, kes avaldab suurt rõõmu mu eesti päritolu üle ja arvab mind seepärast kindlasti tundvat tema kunagist Nõukogude armee kaaslast Piibelehte, kes ju ka Eestist pärit oli!
Buss saabubki. Läbin järgmise kahekümne viie tunni jooksul taas 1300 kilomeetrit: vurame kiirelt läbi Läti, veidi kauem mööda Leedut, sissepõikega Vilniusse, ja seejärel lõpmatuna tunduv Poola. Tean sellel teekonnal juba peaaegu kõiki linnasid, külasid, ristteesid, tualetipeatusi ja piirikontrollipunkte. Bussijuhid on ka alati samad, tšehhidest isa ja poeg, nagu kelleltki teadjamalt reisijalt kuulen. Nad hoolitsevad üksikute naisklientide heaolu eest ning karmi konkreetse liigutusega näidatakse mulle sõidukisse sisenedes kätte sobiv istekoht: kohe esimene pingirida juhi selja taga. Hiljem olen selle eest neile tänulik, sest sõidu jooksul avastan, et peale minu on täistuubitud bussis veel vaid kuus naissoo esindajat. Bussi tagaosas aga käib meestegrupis korralik sumin ja pidev kahtlase sisuga plastpudelite kummutamine, mille vastu võitlemisest on tüdinud ilmega bussijuhid silmanähtavalt loobunud.
Hilisõhtuni mängib bussi lakke kinnitatud päevinäinud televiisor, kust tuleb 1980. aastate sotsialistliku Tšehhoslovakkia hittkomöödia „Päike, hein, maasikad“. Tšehhi keelt mõistmata jääb väikese küla elu koomilisus mulle lõpuni tabamata ja väsimus suleb mu silmad. Eestis on jaaniöö ja mina kihutan keset kottpimedat Poolat uue elu poole.
Hommikul jõuan uude kodulinna Prahasse, kus ootab mind ees juba Milan koos hiljuti ostetud ja kiirelt remonti vajava väikese äärelinnakorteriga.
Nimi ei riku meest… ega naist
Olen ostnud endale korraliku Praha kaardi, et oma uues kodulinnas orienteeruda. Koos Milaniga kohalike linnaosade nimesid vabalt ja fantaasiarikkalt tõlkides tõden, et Praha pidi kunagi olema küll parajalt verdtarretav paik!
Suurlinnades juhtub nii mõndagi, aga millised sündmused või elanikud on põhjust andnud sellistele kohanimedele nagu Kõrilõiked (Hrdlořezy), Kuritegu (Zličín), Petula (Klamovka), Anna Rohkem (Dejvice) või Hirmula (Strašnice)? Kaarti edasi uurides näib, et õnneks on Prahas tõenäoliselt toimunud ka rõõmsamaid sündmusi kvartalites nagu Naerulinn (Smíchov), Kavaler (Kavalírka) või Suur-Au (Veleslavín)!
Meie uus kodu asub Strašnices ehk Hirmulas. Kohale jõudes leian, et see nimi ei vasta õnneks kuidagi ümbritsevale pildile. Meie kohati maha koorunud krohviga tellismaja on vanemat sorti ning ainuke kortermaja ümbruskonnas, mis enamasti koosneb hoolitsetud lilleaiaga ümbritsetud lihtsatest
