sõites saabub mu hinge mingi imelik rahu. Buss möödub madalatest, tänaval üksteise külge lükitud heledatoonilistest majadest. Varahommikuses päikesesäras, kuid veidi karges õhus tundub see vaikne, tasapisi ärkav linnake nagu kergendusohe. Vastupidi lõpmatuna tunduvale Poolale ei märka ma siinsetel majadel ega aedadel kirjut, silmi ja närve häirivat reklaamplakatite rägastikku. Kõik on kuidagi puhas ja tüüne.
Sõit jätkub läbi Tšehhi avara maastiku, maisipõllud vaheldumas kuldkollaste päevalilleväljade ja puudesaludega.
Enne Prahasse jõudmist läbime Hradec Králové, mille suursugusest kesklinnast saan aimu alles hiljem juhuslikult ühe tuttava fotosid nähes. Ikka ja jälle tutvun mõne uue maa või linnaga selle bussijaama kaudu. Neis on sageli lisandiks kahtlane ja elust räsitud kontingent, kes näiliselt sisutult ringi longib või pinkidel pikutab. Valdavalt pole need kohad just esindusliku välimusega esmatutvused, ja piinlikkust tundes pean endale tunnistama, et olen nii mõnestki linnast kujundanud arvamuse selle bussijaama või isegi tualettruumi järgi. Samasse rühma satub ka Hradec Králové, mille bussijaam on sel hetkel veel ajast-arust, tuhmides värvides ning tekitab minus ajas tagasi rändamise tunde. Umbes kaks tundi hiljem Praha hallikasse ja tolmusesse Florenci bussijaama sisse sõites tekib mul ka Prahast hetkeks viletsa sovetliku linna kuvand.
Bussiuksed avanevad ja astun saginasse – töönädal on algamas ja väljas on tõesti palavaks läinud. Lucie ootab mind saabuvate busside peatuses, päikeseprillid ninal, kohevad pruunikad õlgadeni juuksed päikesesäras helkimas, lühike tellisepunane kleidike seljas ja rõõmus naeratus näol. Turismifirma korraliku suvise asendustöötajana on tal juba näpus väike raamatuke Tšehhi vabariigi vaatamisväärsuste kohta. Selle lehekülgedel on sadu trükiridu korralikult punase pastaka ja joonlaua abil alla kriipsutatud. Kõik minu reisi õnnestumise hüvanguks! Lucie seletab, et peab paariks tunniks tööle minema ja mind üksi jätma. Viime mu seljakoti tema lähedal asuvasse kontorisse hoiule. Seinal värvilisi, reisima meelitavaid postreid uurides täiendan tasapisi tekkivat tšehhikeelset sõnavara eksootiliste Řecko ja Turecko võrra: Kreeka ja Türgi. Kunagi ehk lähen ka sinna kanti, aga kõigepealt tahan Tšehhit avastada!
Bussijaama tekitatud kesisevõitu esmamulje Prahast purustab järgmise poole tunni jooksul õnneks see, et seisan silmitsi ühe kõige majesteetlikuma vanalinnaga, mida olen senini kohanud.
Jalutan mööda hommikusi mustrilise sillutisega tänavaid, uudistan sajandivanuseid kõrgeid ja kaunistustega kivimaju ning nende vahel ringi sagivaid inimesi. See linn on nii elus! Rahvast on üllatavalt palju ja kõik tõttavad kuhugi asjalikul sammul, kellelgi käes portfell, kellelgi näppude vahel rohlík1, et enne tööpostile jõudmist kiiresti nälga kustutada. Esimesed turistid hakkavad oma nina hotellist välja pistma, aga suurte rühmade ilmumiseni on veel aega.
Esimesed tunnid Prahas tekitavad minus äratundmisrõõmu, mida rännusellid ja maailmas oma kohta otsivad inimesed kogevad või millest vähemalt unistavad. Ehk olen minagi otsingutel? Millegipärast on Tallinn mulle tundunud kuidagi väikesena: kõik tunnevad kõiki ja valik on vahel piiratud. Oma roosades unistustes olen loonud pildi ideaalsest suurlinnast, kus elada tahaksin – põnevas tundmatuses, paljude inimeste, suuremate valikuvõimalustega, tunnetades selle koha avarust ja ajaloolist hingust enda ümber. Pariis ja London on paistnud ühele tavalisele Tallinna tüdrukule hirmuäratavalt suured, aga Praha oma veidi üle miljonilise rahvahulgaga ja tuhandeaastase ajalooga klapib minu kriteeriumitega väga hästi.
Seisatan vanalinnas kõrge ja uhke juugenddekooriga Obecní důmi ehk munitsipaalmaja ees, mille kuldkaunistustel löövad tantsu hommikused päikesekiired. Hoone külge on aheldatud temast palju sajandeid vanem gooti Prašná brána (püssirohutorn), ja selles tunnengi ära Läti hipi saadetud postkaardivaate. Nähtust lummatuna otsin juba järgmisel hetkel silmadega ajalehekioskit, et osta telefonikaart koju helistamiseks. Teatan emale vuristades, et olen Prahasse kohale jõudnud ja sellest täiesti vaimustuses, samas nendin omaette muigega, et kogen armastust esimesest silmapilgust ühe linna vastu.
Lucie elab Praha-lähedases külakeses oma elukaaslase vanematele kuuluvas pisikeses suvilas, mille on noored kohandanud aasta ringi elatavaks koduks. See on minu meelest ehtne slaavilik tare-tareke, mille elutoa ühes nurgas troonib võimsa tõmbetoruga umbes meetrikõrgune vanaaegne ümar metallahi, ning kõikjal majas leidub nikerdustega puitmööblit ja kaunistustena rahvuslike motiividega keraamilisi kannukesi ja kausikesi.
Õhtul tutvun Lucie juures tema elukaaslase Davidiga: too on suurt kasvu, vaevumärgatava õllekõhu ja kergelt kiilaneva pealaega lõbusaloomuline noormees. Istume kõik koos aias õunapuu all ja Lucie jalge ees lebab truult paari minitaksikoer, kes on nähtavasti hea rammusa toidu peal ja seetõttu mini-staatusest tegelikult väljumas. Kui Luciega räägin aastatagusest harjumusest hollandi keeles, siis Davidiga üritan suhelda inglise keeles, milles tema aga ei tundu end väga mugavalt tundvat. Jääb mulje, et tavaline tšehhi inimene oskab mõnda võõrkeelt siis, kui ta on seda koolis korralikult õppinud. Laiaulatuslik inglise keele oskus seda maad veel ei iseloomusta. Ka Lucie inglise keel on kesine, sest koolis on ta õppinud saksa keelt. Niisiis piirdub meie vestlus õhtusöögi ajal Davidi väga lihtsakoeliste ingliskeelsete küsimuste ja arvamustega Tšehhi, söögi ja joogi kohta.
„Kas Tšehhis on hea? Tšehhi õlu on parim! Tšehhi toit väga hea, liha ka väga hea!“
Sekka lendab Davidilt ka mõni nali ja kui ma sellest kas keelelistel või kultuurilistel põhjustel täielikult aru ei saa, improviseerin oma peas pool konteksti juurde ja nii naeramegi kõik koos.
Tuleb välja, et David on ülihoolitsev ka Lucie vallaliste sõbrannade suhtes. Et ma ei peaks end üksikuna tundma, kui nemad kuskil teineteist embavad, on David teise päeva õhtuks planeeritud kontserdi ajaks muretsenud mulle meessoost kaaslase. Õigemini lausa kaks, et kindlam oleks. Esimene, Milan, ilmub välja siis, kui oleme Davidi ja Luciega haaranud Praha lossilähedase Hradčany linnaosa pisikesest lihtsakoelisest kõrtsist U Hrocha („jõehobu juures“) õllekannud ning sätime end parajasti kõrtsi ette tänava äärekivile istuma, sest õlletuba on tööpäevajärgsetest janukustutajatest pungil. Kuna David minu meestemaitses end asjatundjaks ei pea – ja et tšehhi meeste valikus ehk ka mitmekesisust pakkuda –, on ta mulle teiseks kaaslaseks kutsunud oma küpsemas eas tennisepartneri Jani, kes ilmub välja veidi hiljem juba kontserdipaigas, väikeses boheemlikus klubis Malostranská beseda.
Milan on esmapilgul tasane, tõsine, sportliku kehaehitusega pruunipäine ja – silmne lihtne tšehh, vanust on tal 28 aastat. Jan on kergelt laiusesse kasvanud ning hallinevate juuste ja suurte prillidega jutukam tegelane, kes üsna varsti üritab mulle muljet avaldada kui intelligentne ja erudeeritud tõsise muusika asjatundja. Vanus 48 aastat.
Kui Jan on oma väärtuse mulle selgeks teinud, hakkab ka Milanist üht-teist kooruma. Selgub, et ta on kirglik mitme spordiala harrastaja, aga ka reisifänn. Heas inglise keeles ja värvikalt kirjeldab ta oma seiklusi:
„Hiljuti firmaga Aafrikas puhkusereisil olles läksime Zambezi jõele parvetama. See oli ikka hirmus karm sõit, nii et neelasin pidevalt jõevett. Hiljem sain sellest korraliku kõhuvalu ja oksendasin. Aga kogu jama võis tulla ka krevettidest, mis mulle eriti ei istu, kui nad pole just kõige värskemad.“
Heakene küll, esmatutvuse kohta on seda detailset infot ehk liiga palju, aga muidu tundub Milan täitsa tore inimene. Päris põnev on uusi inimtüüpe kohata ja niisama lobajuttu ajada.
David ja Lucie on kuhugi klubisaali sügavustesse kadunud, Jani pole ka hetkel
