lõpetas kõne ja poos end üles, mõtleb Hurtig.
On kuulda, kuidas Iisak hingab. Aeglaselt ja korrapäraselt, vastupidiselt hootistele tuulehoogudele maja ümber puuvõrades. Üks oks kopsib vahel vastu plekk-katust. Tuul tõuseb.
„See oli ilus,” sõnab Iisak natukese aja pärast. „Ilus hüvastijätt.”
„Jah, võib-olla küll.”
„Mis sa arvad, kas ma peaksin Maarja pärast muretsema?”
„Ma ei tea,” vastab Hurtig ja mõtleb hetke. „Sa hoolid temast ja inimesele on ju omane kaasa tunda?”
„Aga mis tähendab kaasa tunda?”
„Kaasa tunda tähendab ju, et sa ei taha teisele haiget teha või liiga teha, eks,” pakub Hurtig ja laseb mõttel lennata. „Et elad teise tunnetele kaasa.”
„See tähendab, et sa ei mõjuta ligimest negatiivsel moel,” vaidleb Iisak vastu. „Ükski poliitik sellepärast kunagi päris inimlik olla ei saagi, kunstnik võib-olla ka mitte. Need on ametid, kuhu kõlbavad sotsiopaadid, võib-olla isegi psühhopaadid.”
Hurtig naerab.
„Sa mõtled, et oled psühhopaat ainult sellepärast, et oled kunstnik? Või teeb sulle lihtsalt nalja, et oled end nurka rääkinud?”
„Kunstnikuna mõjutan ma paljusid võõraid inimesi. Siis ma ju ei vastuta oma töö tagajärgede eest?”
„Mina arvasin, et kunst tähendab suhtlust.”
„Jah, seda ütled sina. Aga kui paljud seda keelt räägivad? Ei, minu jaoks on suhtlus jutuajamine, mida ma Maarjaga tahaks pidada. Iva on selles, et ma tunnen talle kaasa, aga ei tea, kuidas seda tunnet kasutada. Mina arvan, et annan endast parima, aga sellest ei ole nagu päriselt tolku, sellepärast on minu kaastunne täiesti mõttetu. Lisaks hävitab Maarja ennast ja ma ei usu, et suudaksin mõista inimest, kes end vihkab.”
Iisak vaatab sõbrale otsa enesestmõistetavusega, mida Hurtig ühtemoodi nii kadestab kui ka imetleb. Võib-olla on asi vanuses. Iisak ei ole veel kolmkümmend täis, Hurtig ise saab varsti nelikümmend.
„Kui mu õde suri, siis vihkasin ma ennast,” sõnab ta hetk hiljem. „Hoolisin vaid emast ja isast. Kaastunne on valikuline tunne, kas see ei aja hirmu peale?”
„See oli sinu jaoks eriline olukord.”
„Võib-olla küll. Aga kas valikulisust ei leidu mitte igal pool meie ümber? Inimesed ütlevad, et tunnevad kaasa, aga piirid määravad ise. Lähedastele tunnevad kaasa, aga teistele lasevad kõrge kaarega.”
Silla all mulksub vesi ja Läänemeri lõhnab äkki justkui soolasemalt. Tuul on paisunud ja oksad kopsivad kõvemini vastu katust, küllap tuleb torm.
„Jens, sa meeldid mulle,” ütleb Iisak kõvera naeratusega.
„Sina mulle ka,” vastab Hurtig.
Ülejäänud õlu voolab kurkudest alla vaikuses, tõmbub pimedaks, meri ärkab. Vaht laineharjadel ja roosa udu kolme väikese saare ümber Nore lähedal.
Iisak ütleb, et Strindberg hakkas oma romaani „Mere rüpes” kirjutama ühes majas siin saarel. Hurtig vastab, et saab vist aru, miks, ja pakub, et nad võiksid homme seda maja vaatama minna.
„Kui see alles on, eks ole näha.”
„Ei, ma lähen linna tagasi,” sõnab Iisak ja paneb õlle käest. „Ma pean natuke tööd tegema, enne kui Berliini sõidan.”
Hurtig meenutab Iisaki varasemaid käike Saksamaa pealinna. Koju naastes pakatas ta uutest ideedest. Maalidest, mis ootasid maalimist ja näitustest, mis tuli korraldada. Rootsist ja Östermalmi sumbunud konnatiigi kunstimaailmast eemal viibimine oli tõeline vitamiinisüst.
„Tahad, ma tulen sinuga koos linna?”
„Ei, pole vaja ja me näeme ju enne, kui ma reedel minema hakkan. Parem puhka nüüd. Sa ei pääse ju nii tihti linnast ära.”
„Jaanipäeval võtsin kaks puhkusepäeva, pärast seda on nüüd esimene vaba nädal,” ütleb Hurtig õlgu kehitades. „Tegelikult polegi nii hull, arvestades, et tööjõudu on vähe.”
„Skääridesse puhkama oktoobri lõpus. Eks tuleb leppida sellega, mis on.”
„Või pigem sellega, mis antakse. Kuigi mul südametunnistus natuke piinab, sest istun siin igal õhtul, õlu käes.”
Iisak vaatab merele.
„Selle pärast pole küll vaja põdeda,” ütleb ta ja paneb käe Hurtigi õlale.
Oksapõrin vastu katust.
„Ja mina ütlen: oh ilus hetk, oh viibi veel!”
Politseikomissari asetäitja Jens Hurtig naerab.
„Mis see oli?”
„Lihtsalt armuavaldus,” vastab Iisak. „Goethe „Faustist”.”
Vanja
Södermalm
Ajakirjanike asustustiheduse poolest on Södermalmi lääneosa praegu Rootsis esirinnas. Ühel või teisel moel teeb kirjatööd siin ligi kolm protsenti elanikkonnast.
Nagu Götgatanist itta jäävat piirkonda nimetatakse Knogsöderiks – „Rusika-Söderiks” –, on läänepoolne kant Knivsöder – „Noa-Söder”. Keskklassistumine ja korterihindade kasv muutis nime peenemaks, nüüd on see piirkond Hummerknivsöder – „Merivähinoa-Söder”.
Vanja Hjort saab varsti kuusteist täis ja elab oma kasuvanemate Edithi ja Pauliga Knivsöderis.
Juba mitu tundi on ta teel koju.
Kolmes baaris püüdis ta kanget õlut osta, mis ebaõnnestus, ja korvas selle kahe lahja õllega Åsö gümnaasiumi korvpalliplatsil. Nüüd läheb tüdruk Katarina Bangata pangaautomaadi juurde ja avastab, et on kaardi ära kaotanud.
Ta hakkab ära minema, kui märkab vana meest. Mees seisis rulaatori najal pimedas pangaautomaadi ees.
Mees voldib mitu viiesajakroonist kokku ja torkab rahakotti, mille paneb randmekotti rulaatori korvis. Siis astub mees väga aeglaselt ümber nurga Bondegatanile.
Tüdruk läheb järele. Kui ta mehe selja taha jõuab, heliseb telefon ja kime signaal kajab tühjal tänaval seintelt vastu.
Raisk, mõtleb Vanja, kui mees peatub, ümber pöörab ja talle otsa vaatab. Ta ei viitsi vastama hakata.
Näeb hoopis võimalust ja haarab sellest kinni.
Telefon heliseb endiselt, Vanja näpsab koti ja pistab jooksu.
Vana mehe hädaldamine mattub häirivasse helinasse, mis vaikib alles siis, kui Vanja pöörab ümber järgmise nurga.
Ta kihutab hooga Östgötagatanile ja näeb kohe politseiautot.
Kümne meetri kaugusel. Esiistmelt paistab kaks pead. Tagasi minna ei saa. Ei tahaks
