liini kaardilt minu kõrval seinal loen kokku, et Fabianil on jäänud elada neliteist peatust.
Nackas lähevad pooled maha, peale ei tule kedagi. Perroonil istuvad pingi peal noored ja teevad suitsu. Vagunisse on jäänud umbes kümme inimest.
Konduktor tuleb pileteid kontrollima, samal ajal teatab metalne hääl peaaegu kuuldamatult, et rong jõuab varsti Saltsjö-Järlasse.
Kui sõidukaarti kontrollitakse, keeran näo kõrvale.
Sõidame läbi Lillängeni ja Storängeni. Österviki peatuses sööb omapäraselt harali okstega suure kummitusliku puu all rohtu paar metskitse.
Kui rong peatub Fisksätras, võpatab Fabian Modin üles ja tõstab silmad.
Ma võtsin riiulilt paksu nahkköites perekonnapiibli, panin pehmele vaibale ja lugesin tiitellehte. „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna, mis Carl Kahheteistkümnema kässo järrele Rootsi Kele üllespandud.”
Mulle meeldis seda raamatut lehitseda ja pilte vaadata. Minu lemmik oli see, kus püha Stefanost kividega loobiti. Esimest kristlikku märtrit.
Esimeste hulgas heitis Stefanose pihta kivi Paulus. Kes pärast kahetses ja usku pööras.
Ma olin kuueaastane ja mõtlesin Jeesusele. Kas sellepärast, et tema kiidab kõik heaks ja armastab kõiki, peab halvaks pidama ja vihkama neid, kes teda ei usu?
Ema tuli ja küsis, kas ma tahan võileiba. Ta oli paks, sest ma pidin varsti venna või õe saama. Ma ütlesin, et kõht ei ole tühi, ja vaatasin pilti edasi.
Pistsin käe põuetaskusse ja katsusin külma metalli. Vahedat tera.
Surve peas suureneb ja lõuad tõmbuvad krampi. See, mis on vallutanud mu aju, kasvab ja tahab üle võtta kogu keha. Alguses oli vaid kinnisidee, aga nüüd on sellest saanud õudusunenägu, mida ma kartsin kõige rohkem. Et ma ei kontrolli enam oma mõtteid.
Et minu keha ei ole enam mu enda oma.
„Igelboda. Ümberistumine Solsidani suunale.”
Me vaatame teineteisele otsa, Fabian Modin ei tunne mind ära. Ta röhatab ja otsib midagi pintsakutaskust.
Neglinges lähevad veel mõned inimesed maha ja Ringvägenil jääme vagunisse kahekesi.
Saltsjöbadenis võtan noa välja.
„Süüd tunda on süütute ülesanne ja raske koorem,” ütles Fabian Modin, kui ma küsisin temalt Pauluse kohta.
Simon
Vägareni kvartal
Elutoas haigutab keegi. Tekk heidetakse kõrvale ja keegi astub raskete sammudega vannitoa poole. Loputab pruusates nägu.
Simon lükkab teki pealt ja ronib voodist välja. Juuksed haisevad hapukalt õlle järele, mida nad üksteise peale sülitasid. Meenub, et mõned segaduses olendid, hoolikalt valitud riietuses kutid, tulid kaasa, ja kui ta neile ütles, et nad on võltsid, siis said vihaseks. Loodetavasti on nad minema tõmmanud.
Ta võtab raamatu. Peter Kihlgårdi „Isa õpetused”. Meenuvad poja sõnad, et ta austab oma isa, aga tegelikult vihkab tema laitmatust. Pojale andis isa vaid süü ja südametunnistuse piina, et ta ei ole piisavalt hea. Ei hüppa piisavalt kaugele, ei sukeldu piisavalt sügavale ega saa aru, miks arv 1 astmes 0 on 1, oled nagu tühi pakend.
Sa ei kõlba.
Simon kuuleb, et vannitoa uks läheb lahti, ja paneb raamatu käest.
„Kuule, ma hakkan minema.”
Lävel seisab Øystein. Silmad punased ja ripsmetušš laiali, kätel uued lõikehaavad. Mõned päris sügavad. Kõigest hoolimata oli eile vist ikka hea õhtu.
Kuigi Uppsala kontsert läks nii ja naa. Poole vinnaga etteaste, üldse mitte Nälja vääriline.
Simon tõmbab teksad jalga, varbaküüs jääb põlve kohta kinni ja rebib sinna augu.
„Mul on täna õhtuks midagi vaja. Saad sa tuua?”
Ta läheb kummuti juurde.
„Kui mulle midagi sebid, siis ülejäänu jääb sulle. Okei?”
Øystein noogutab ja Simon teab, et ta tõmmatakse lohku. Øystein ostab täpselt nii palju või nii vähe, kui ta arvab, et Simon võiks tahta, ja ülejäänu paneb oma tasku. Ellu jääb tugevam. Lahjast või haigest pühvlist ei ütle ära ükski lõvi. Nõrga olemasolul õigustust ei ole ja ta peab surema. Kas tahad või mitte, sellest tuleb lähtuda.
„Aga vaata, et saad korraliku asja,” lisab ta.
Suboxone’i ja metadooni jagamine võõrutusprogrammi raames sunnib osa diilereid oma kraami niisama ära andma, et ainult uusi kliente saada, ja kulude vähendamise pärast segavad nad narkotsi millega iganes. Suhkru, hiniini ja kasvõi eluohtlike südamerohtudega.
Ta keerab lahti kummuti ülemise sahtli. Seal on neli sularahakotti, ta avab ühe ja annab Øysteinile kaks viiesajast.
„Kurat, kus sul on ikka raha.”
Simoni isa maksab talle kümme tuhat kuus, see peaks katma üüri ja elamiskulud. Vastutasuks peab Simon lihtsalt eemale hoidma ja selles pole midagi rasket. Pigem tunneb ta kergendust.
Øystein võtab raha ja nad lepivad kokku, et näevad hiljem.
Kui Øystein on läinud, astub Simon kööki. Põrandal magab erinevas korratuseastmes kolm kutti. Ta lajatab ühele neist laksu vastu selga.
„Kurat, üles nüüd.”
Øysteini äraolekul on alfaisane Simon, kuigi ta on kõhn nagu piibuork.
Noormees keerab end selili ja ringutab.
„Sorry …” Siis naeratab. „Kurat, kui äge eile oli. Nälg oli ikka vägev …”
Simon turtsatab.
„Sel mehel on olnud paremaid kontserte.”
Noormees ajab end istuma ja hõõrub silmi.
„Mehel? Sama hästi võib ta ka tšikk olla. Keegi ei tea ju ikka veel, kes ta on.”
„Pole aimugi. Aga vahet pole. Aja oma sõpsid nüüd üles ja tõmmake uttu.”
Noormees haigutab ja paljastab kuldpruuni kuivanud keele. „Sina elad siin või?”
Simon silmitseb teda võrdselt vastikuse ja kaastundega.
„Ei,” vastab ta. „See, kes siin elab, on sama hästi kui surnud.”
Hurtig
Siber
Sada aastat tagasi oli Vasastani kirdeossa kolimine nagu küüditamine kaugesse töölaagrisse. Seda kanti kutsutakse siiamaani Siberiks.
Jens Hurtig üürib 57-ruutmeetrist kahetoalist korterit, kus on ühtaegu nii kitsas kui ka kõle.
Ta
