ikka veel tunda.
Diivanil magab kahe teki vahel täies riides Iisak. Võib-olla võttis külma suvilast linna kaasa. Kui nad kohale jõudsid, oli seal neli plusskraadi ja üle seitsmeteistkümne temperatuur ei tõusnudki.
Hurtig mõtleb oma vanematele Kvikkjokkis.
Nende jaoks on novembrikuus seitseteist kraadi majas sees täielik luksus. Kui nad külmetavad, siis on sel teised põhjused. Elu muudab külmaks enesetapu sooritanud tütar, isegi kui sellest on möödas juba viisteist aastat.
Hurtig läheb kööki, paneb kohvimasina töövalmis ja kui see podisema hakkab, siis on kuulda, kuidas Iisak haigutab. Veidi aega hiljem astub sõber kööki, kaenla all hommikune ajaleht.
Iisak otsib parasjagu korterit ja seni magab ta mõnikord Hurtigi diivanil. Stockholmi korteripuudus nõuab häid sõpru.
Hurtigi meelest näeb Iisak plass välja, peaaegu haige. Ei aita ka see, et sõber oli harjumusele truuks jäädes jõudnud juba nägu kreemitada ja pikad juuksed siledaks kammida. Õlavarrel vilksatab nikotiiniplaaster. Võib-olla näeb ta nii kehv välja sellepärast, et püüab suitsetamist maha jätta.
„Selline tunne, nagu oleks sisse maganud,” ütleb Iisak. „Mis kell on?”
„Alles veerand seitse. Rahulikult. Sa jõuad rongi peale ja minu juurde jäid sa ju sellepärast, et ei peaks seda pikka maad Västberga ateljeest rongijaama kihutama?”
„Asi pole selles …”
Iisak istub laua äärde ja paneb kohe raadio mängima. Nii tema moodi. Kogu aeg peab mingi heli ümber olema. Hurtigiga on vastupidi. Vaikuses tulevad paremad mõtted.
Raadios antakse teada, et Saltsjöbadenis tapeti lähirongis keegi noaga.
Hurtig keerab valjemaks. Huvitav, kes kolleegidest sai kahtlase au osaliseks koristada ära kaheteistkümne noahaava tagajärjed. Arvatavasti Schwarz või Åhlund.
Iisak paistab murelik.
„Mis on?”
Sõber niheleb.
„Ma hakkan mõtlema, et võib-olla ei ole Berliini minek praegu õige. Ma ei ole kaua aega midagi head teinud ja selline tunne on, et mu looming on säilivusaja ületanud.”
Hurtigil on kahju, et Iisakile teiste kunstnike tegemised nii palju korda lähevad.
„Mine ikka. Kõik läheb hästi. Võib-olla veab samamoodi nagu eelmine kord.”
Nelja aasta eest tutvus Iisak ühe ärimeeste seltskonnaga, veenis neid natuke ja nad toetasid tema tööd. Kinkisid talle suure rahasumma.
„Niimoodi veab ainult ühe korra,” vastab Iisak. „Alles alustasin uue tööga ja pealegi polnud neil aimugi, mille eest nad maksid. Praegu on pealegi teistmoodi. Vanad sõbrad on kõik läinud. Isegi Ingo, ja mina veel arvasin, et tema jääb küll eluks ajaks Berliini paigale. Tunnen end seal lihtsalt üksikuna.”
Iisak vaatab Hurtigile tõsiselt otsa. „Kas sina ei saaks kaasa tulla? Turvaline oleks olla, kui keegi päriselt tuttav inimene oleks ka seal. Võta paar päeva vabaks või jää haiguslehele. Sitta neist kohustustest.”
„Sa tead, et ma ei saa tulla,” sõnab Hurtig, kuigi tahaks, et võiks sõbraga ühineda.
Iisak ohkab, lappab ajalehte, Hurtig jälgib teda.
Iisakil on hea võime pääseda inimeste lähedale, äratada usaldust, ja Jens Hurtig hindab tema sotsiaalset andekust. Ei pea ise tuld üleval hoidma, kui pole häid puid, millega lõket toita.
Iisaki suu ümber oleks nagu paar kibestumisest tekkinud kortsualget, aga sõbra nägu tõmbub siledaks, kui ta üles vaatab. Tema meeleolu vaheldub kiiresti ja nüüd on ta uudishimulik, peaaegu lõbus.
„Täpselt,” ütleb ta, paneb ajalehe käest ja lehvitab postkontori teatist.
„Mis see on?”
„Arvutijubinad,” viskab Hurtig, teades, et need on tema oodatud telekamängu konsoolid. Iisak saaks naerukrambid, kui teada saaks, kui palju on Hurtig nõus välja käima väikese lihtsa nostalgia eest. Sada dollarit 1975. aasta Atari Telstar Pongi, seitsekümmend 1977. aasta Coleco Telstari eest. Mõlemad ostis netioksjonitelt.
„Sa oled peaaegu nelikümmend, minust kümme aastat vanem,” naerab Iisak. „Aga ühtedest ja nullidest oled ikka sõltuvuses. Tunnista üles, see on mingi telekamäng!”
Hurtig hakkab just väitma midagi selles laadis, et mäng on täieõiguslik, kuid kahjuks alahinnatud kultuurinähtus, kui raadiouudistes kõlab teade Liljeholmi silla Hornstulli poolel toimunud õnnetusest.
Veoauto sõitis otsa tundmatule mehele.
Aiman
Vägareni kvartal
Naise elutee algas Almatõs, jätkus Teheranis, Minskis ja Gävles, kuni ta lõpuks jõudis Stockholmi Folkungagatani korterisse.
Peagi sai temast raamatukoguhoidja, ta tegeles köitetööga ja arendas võimet siduda end pisiasjadega. Suurte plaanide vajadusest ütles ta ajapikku lahti ja lõpuks unustas oma unistused. Aeg möödus nii kiiresti ja kakskümmend aastat kulus ühe silmapilguga.
Maja, kus Aiman Chernikova Stockholmi tulekust saadik elab, on oranžist laineplekist väikeste akendega karp Medborgarplatseni metroojaama vastas. Tegemist on väidetavalt ühega Rootsi pealinna kõige koledamatest hoonetest, väljakutsega Arhitektuurikõrgkoolile Östermalmil.
Aimani meelest meenutab kodumaja küll 1970. aastate kaubaalust, aga meeldib talle ikkagi. Korter on avar, sisehoov kena ja grotesksevõitu fassaadi seestpoolt ju ei näe.
Ta vaatab oma kolme akna poole, enne kui üle tee läheb. Elutoa ribakardina taga seisab tema pikksilm. Tänavalt on näha vaid tume vari, mida võib pidada lambiks.
Aimanile meeldib jälgida maailma läbi selle silindri. Naise vigastatud silm saab puhkust ja ta tunneb end turvaliselt. Ta ei jälita, vaid jälgib, ei suuna pikksilma kunagi vastasakendesse üle tänava. Temasse ei puutu, mis seal toimub. Oma kodus peab rahu saama, väljas aga võib alati kellelegi silma jääda.
Naine valib uksekoodi ega sõida liftiga, vaid läheb trepist.
Peagi seisab ta välikoridoris korteri ukse ees ja otsib käekotist võtmeid, samal ajal heidab pilgu köögiakna poole. Klaasi tagant vilksatab must kogu ja kollane silmapaar. Kass näub ja siugleb aknalaual lillepottide vahel.
Aiman leiab puudritoosi ja rahakoti vahelt võtmed, samal hetkel avatakse kõrvalkorteri uks.
„Tere!” ütleb Aiman välikoridori astunud noorele mehele.
Mees keerab end tema poole, noogutab vaikides pikkade mustade juuste tagant ja lööb pilgu maha. Huvitav, kas ta tahab eileöise peo pärast vabandust paluda? Tõsine lärm laskis magama jääda alles esimestel hommikutundidel.
Lukk ja võtmekimp kolisevad sünkroonis, samal ajal kui kass uksepiida vastu küüsi teritab.
Noore mehe nägu on tühi ja kahvatu.
„Kuule, su kassi nimi on Peemot, eks?”
Aiman
