style="font-size:15px;"> Ta on hetke vait.
„Vähemalt seni, kuni muud ei võta kui kiirnuudleid.”
„Kui raamat väljas, siis saad kõik tagasi, sendipealt,” vastab Edith hapult ja Vanjal on ebamugav seda pealt kuulata. Ta teeb ukse tasakesi lahti ja tõmbab kõvasti kinni.
„Nüüd tuli küll Vanja,” sõnab Paul ja on kuulda, kuidas ta noa ja kahvli taldrikule paneb.
Nad istuvad köögilaua taga. Edith tõmbab sigarillot ja Paul süütab mentoolsigareti.
Toas teeb suitsu ainult ülem- ja alamklass, mõtleb Vanja. Küllap tahavad näidata, et ei ole ometi mingid keskmised svenssonid.
„Toit on külmaks läinud,” ütleb Paul. Veresoon tema kiilal pealael näeb välja nagu jäme vihmauss ja Vanja saab aru, et Paul on ärritunud.
„Ma käisin poes, aga kaart oli kadunud ja sularaha ei olnud.”
Edith kustutab sigarillo.
„Ma võin alla minna … Niikuinii pean liigutama.”
„Ei-ei,” sõnab Paul. „Mina lähen, aga kurat, see on küll viimane kord.”
Ta tõuseb, heidab Holgerile väsinud pilgu ja läheb esikusse. Edith vaatab Vanjale otsa ja püüab naeratada. Teravad näojooned ja tumedad silmad muudavad Edithi ilme õelaks, kuigi ta ei ole selline.
Maarja ütleb ikka, et Edith on ilus, aga Vanja meelest näeb kasuema välja nagu nõid. Tema tuhkhallid pulksirged juuksed ulatuvad vöökohani.
„Kuhu sa nii kauaks jäid?”
„Käisin lihtsalt jalutamas,” vastab Vanja. Kehitab õlgu, keerab selja ja läheb oma tuppa.
Kindluse mõttes lukustab ukse.
Teisel pool vett paistab aknast vabaajakeskus Liljan. Maailm on väike.
Ta tõmbab voodi alt välja kasti. Võtab kaane pealt ja tõstab välja õnnitluskaardid, sõprade kirjad ja lapsepõlve puhkusereiside suveniirid. Kaks kella, mitu hõbedast ehet, ehtsast kullast pross, kolm mobiiltelefoni ja igasugust nipet-näpet, mida ta endalegi teadmata põhjusel on näpanud. Samuti veidi üle 2000 krooni sulas, mida hoiab koos kirjaklamber. Vanja paneb vanamehe viiesajase sinna hulka, siis paneb karbile kaane jälle peale ja lükkab voodi alla tagasi.
Ta läheb raamaturiiuli juurde ja võtab kolmeteistkümnendaks ja neljateistkümnendaks sünnipäevaks Holgerilt saadud Harry Potteri raamatute vahelt oma päeviku.
Tähed hüppasid tookord silme ees, aga ta luges neid Harry Pottereid sellegipoolest.
Nüüd ta teab, et on düslektik. Tookord arvas, et on lihtsalt loll peast.
Aiman ütles, et Agatha Christie ja Ernest Hemingway olid mõlemad düslektikud ja kirjutamine tähendab, et jutustad.
Vanja istub põrandale, ühendab kõrvaklapid arvutiga ja toetab selja vastu voodit. Bass undab ja ragiseb, nagu oleksid keeled voolu all.
Ta avab päeviku ja hakkab kirjutama. Mitte sellepärast, et Aiman käskis, vaid sellepärast, et see lihtsalt tuleb.
Pealegi lubas ta Maarjale, et kirjutab.
Mida teha, kui pole unistusi?
Nälg aitab end väljendada ja Vanja loodab, et pakk koos kassetiga jõuab varsti. Siis tuleb tal lõpuks ometi konkreetselt valida.
Kas elad või sured.
Langenud ingel
Liljeholmi sild
Hommikune liiklus on hõre ja idast läheneb sillale liiga suurel kiirusel kulleriauto. Vastu esiklaasi põrganud keha lendab viiekümne meetri kaugusele vastassuunavööndisse. Veoauto pidurdusmaa on peaaegu sama pikk ja kui juht kabiinist välja saab, on ta šokis. Pulss on kiire, hingamine ebakorrapärane ja keha kaetud külma higiga.
Kui esimene auto õnnetuspaigal kinni peab, istub juht teepiirdel ja tõmbab suitsu.
Tuleb veel üks auto. Keegi kutsub politsei ja kiirabi.
Mees piirdel süütab uue sigareti. Keegi raputab teda. Ta proovib rääkida, aga see ei õnnestu. Tundub, nagu pigistaks keegi kõri kinni.
Midagi ei juhtunud, mõtleb ta. Üldse mitte midagi.
Must melanhoolia
Saltsjö liin
Tegelikult mõtlesin Fabian Modiniga veel oodata, aga kui ma teda Slusseni juures nägin, siis oli võimalus lihtsalt liiga hea, ja tagajärgedele mõtlemine pole kunagi olnud minu tugevaim külg.
Oma saatusega leppida oli õige otsus. Juriidilistest seadustest üle on kõrgem õigus. Ma teenin midagi, mis on suurem kui elu, suurem kui mis iganes inimlik tunne. Suurem kui armastus.
Tappa ei ole siiski lihtne. Isegi kui eesmärk on hea.
Riskikapitalist Fabian Modin seisab perrooni otsas, seljaga rööbaste poole, arvatavasti kavatseb viimasesse vagunisse minna. Mulle sobib see suurepäraselt.
Vaatan kella. Järgmine Saltsjöbadeni poole minev lähirong on selle päeva viimane ja ma tean, et minu kavatsuse aluseks on samasugused tingimused selles rongis, nagu olid kolmel eelmisel korral, kui ma väljumisaegu kontrollisin.
Koban põuetaskut. Nuga on olemas. Ja katseklaas.
Rong peatub, uksed avanevad, mina lähen ka viimasesse vagunisse ja istun temast paar istet tahapoole. Nüüd on näha, et ta on juua täis, ja mind üllatab, et ta ei paista päevagi vanem kui siis, kui ma teda viimati nägin.
Ma olin kuueaastane, kui Fabiani naine garaažist leiti ja isa ütles, et enesetapjad lähevad koos mõrtsukatega põrgu seitsmendasse ringi. Mõrtsukaid keedetakse veres, enesetapjad aga kasvavad puu külge kinni, et nad endale enam kätt külge ei saaks panna.
Kui ma küsisin, mis juhtub nendega, kes mõrvatakse, vastas isa, et nemad lähevad taevasse, kui nad ikka patuta on. Enesetapp on kahekordne patt.
Ma istusin isa raamatukogus Pärsia vaibal ja lappasin raamatuid, mis ma enda ette olin laotanud. Kõrvaltoast kostsid täiskasvanute hääled. Kõige rohkem rääkis isa, aga Fabian ütles ka midagi. Nad ei tülitsenud, aga ei olnud ka ühel meelel.
Fabiani meelest pidid nad laienema ja südalinnas ruumid leidma, isa aga arvas, et nad peaksid ootama, kuni kogudus aegamööda kasvab. Isa ütles, et ära unusta, et Jeesus võrdleb taevariiki sinepiivakesega, Fabian ümises nõustuvalt. See seeme on kõigist kõige väiksem, aga kasvab kõigist taimedest suuremaks ja temast saab puu.
Isa ütleb, et Fabian on naljavend, ja seda ma tean, sest tavaliselt nad naeravad koos emaga, kui isa läheb välja prügi viima. Fabian on nii lustakas, ta viib meid, lapsi, Grimsta metsa, seal otsime putukaid ja peidame end trollide eest.
Ma tunnen tema habemetüükas lõuga oma kõhu vastas ja see ajab sügelema hoopis teistmoodi, kui tema arvab. See kriimustab ja teeb haiget, haiseb juustu, tolmu ja naha järele.
Kui rong sõitma hakkab, on vagun
