saanud, kahetses mees, et oli olnud nii ettevaatamatu. Talle tundus, et naine oli seda teemat meelega vältinud, jättes niiviisi temale kohustuse see üles võtta. Aga teine ei haaranudki pakutud kõneainest kinni nii innukalt, kui ta oli kartnud.
„Noh, muidugi oleme selle üle mõlemad väga õnnetud. Mina muretsen rohkem kui tema.”
„Varsti on see käes ja möödas ning minu arvates on suur võimalus, et ta õigeks mõistetakse.”
„Kas arvate tõesti nõnda, Sir John? See pakub mulle suurt lohutust. Olete vist ka ise kohtuistungi ajal Bodminis?”
„Hm. Hm. Ma ei tea seda. Miks see teid huvitab?”
„Olen kuulnud, et septembris on valimised ning et istung on kuuendal, arvasin, et olete äkki seal.”
„Selleks et aidata oma venda või? Oh, tema suudab väga hästi ise oma ametikoha eest hoolt kanda.” Kui nad astusid uuesti suurde tuppa, mida Sir John kasutas kabinetina, piidles baronet umbusklikult naise häirimatult rahulikku nägu. Polnud kerge ära arvata, millest too mõtleb. „Kui ma ka juhtuksin linna, oleks mul liiga palju tegemist, et minna kohtusse. Pealegi – ärge pange pahaks, proua, – ei sooviks ma näha vana sõpra kehvas olukorras. Soovin talle mõistagi head, aga … see pole just vaatemäng, mis kellelegi lõbu pakuks.”
„Oleme kuulnud räägitavat, et kohtunikke on kaks,” ütles Demelza.
„Oh ei, mitte ühe juhtumi peal. Arvan, et istung on jagatud kahe kohtuniku vahel. Wentworth Lister ei ole paha mees, ehkki viimati nägin teda, tõsi küll, aastaid tagasi. Võite olla kindlad, et kohut mõistetakse õiglaselt. Selle eest kannab hoolt Briti õigussüsteem.” Dogi oli tulnud peremehe juurde ning too võttis sahtlist magusa küpsise ja andis koerale.
„Ma ei jõua ära imestada,” lausus Demelza, „kuidas suudab üks inimene, üks kaugelt sisemaalt siia tulnud kohtunik kuulata juhtumi ära ja saada mõne tunni jooksul selgust kõigis selle keerdkäikudes. Minule tundub see võimatu. Kas ta endalt kunagi ei küsi, mis on tõde, mis vale, enne kui kohut mõistma hakkab?”
Sir John naeratas. „Üllatav küll, kui kiiresti suudab treenitud aju tõsiasjades selgusele jõuda. Ja ärge unustage, et otsus ei sõltu kohtunikest, vaid vandemeestest, ning nood on Cornwalli inimesed nagu meiegi, seepärast ei maksa kaotada lootust. Veel piisake portveini?”
Demelza keeldus. „Kahtlustan, et see on pisut kange. Aga maitse poolest siiski väga meeldiv. Tuleksite meile ehk ühel päeval külla, kui see kõik kord möödas on, söör. Ross palus, et ütleksin teile edasi.”
Sir John vastas, et see valmistaks talle rõõmu, ning koer pudistas kogu põranda küpsisepuru täis. Demelza tõusis ja asutas end minekule.
Mees lisas: „Loodan kõigest südamest, et Minta hakkab teie määratud ravi toimel paranema.”
Sedasama lootis Demelzagi, aga oma kahtlusi ta välja ei näidanud. „Võib-olla annaksite mulle teada, kuidas tal läheb?”
„Muidugi. Saadan teile sõna. Ent seniks: kui satute jälle siia kanti … oleksin ülimalt rõõmus.”
„Tänan teid, Sir John. Käin mõnikord tervise huvides kaljurajal ratsutamas. Tee on küll heale hobusele konarlik, aga mulle meeldivad siinne vaade ja virgutav õhk.”
Sir John läks koos Demelzaga välja, aitas ta sadulasse ning imetles tema saledat keha ja sirget selga. Samal ajal kui naine väravast välja ratsutas, sõitis üks mees sealt hallil hobusel sisse.
„Kes see oli?” küsis Unwin Trevaunance, visates hallid ratsakindad tinaarvete hunnikule. Sir Johni noorem vend oli kõiges pedantne ja omistas tähendust ka neile tegudele, millel seda polnud. Aastat kolmkümmend kuus või kolmkümmend seitse vana, pikk, lõvinäoga ja võimukas, nägi ta välja märksa isikupärasem kui baronet. Kummatigi tegi Sir John raha, aga Unwin ei teinud.
„Ross Poldarki proua. Ilus noor naine. Ma polnud temaga varem kohtunud.”
„Mida ta tahtis?”
„Seda ma veel ei tea,” vastas Sir John. „Tundus, nagu poleks ta tahtnud midagi.”
Unwinil oli silmade vahel kurd, mis süvenes, kui ta kulmu kortsutas. „Kas polnud ta köögitüdruk või midagi säärast?”
„Enne teda on nii mõnigi teine oma seisusest kõrgemale tõusnud ning võiksin vanduda, et väiksemate võimetega. Temas on juba praegu elegantsi. Mõne aasta pärast on raske teda suursugusest daamist eristada.”
„Ja ta tuli lihtsalt niisama? Kahtlen selles. Minu arvates on ta ohtlik naine.”
„Ohtlik?”
„Meie pilgud kohtusid, kui ta lahkus. Olen üsna hea inimestetundja, John.”
„Noh, mina samuti, Unwin, ning arvan, et teda pole mõtet peljata.” Sir John andis koerale veel ühe küpsise. „Ta teadis, kuidas ravida Mintat, ehkki susi mind söögu, kui ma sellesse usun … Kas kohtusid Rayga?”
„Jaa. Oojaa. Ütlesin talle, et Caroline tahab teha oma reisil siin vahepeatuse ning viibida valimiste ajal Bodminis, aga Caroline oli talle juba kirjutanud, nii et see polnud mingi uudis. Nii tema moodi: paluda, et räägiksin tema onuga, ning kirjutada tollele siis ise!”
„Ta on ju alles nii noor. Ole temaga kannatlik, Unwin. Sul peab olema rohkem kannatust. Ta on tormakas ja isepäine. Ning peale sinu leidub teisigi, kes näevad temas head partiid.”
Unwin näris ratsapiitsa otsa. „Vanamees on viimane kooner. Nagu täna hommikulgi: muudkui keerutab arveid oma muhklike käte vahel, aga maja – härrastemajaks pole seda kunagi saanud pidada – on nii lagunenud, et kukub varsti kokku. See pole tõesti säärane koht, kus Caroline’il sobiks veeta pool elu.”
„Sina võid selle ju korda teha.”
„Jah. Millalgi. Aga Ray pole vanem kui viiskümmend kolm või viiskümmend neli. Ta võib elada veel kümme aastat.” Unwin läks akna juurde ja vaatas välja merele, mis oli täna vaikne. Hambuliste kaljude kohal rippuvad madalad pilved olid värvinud vee tumedaks ja vedanud sellele sügavrohelisi triipe. Maja ümbritseval müüril istusid otsekui õrrel kajakad ja karjusid kähedalt. Nüüd juba Londoni-eluga harjunud pika mehe muutis see vaatepilt raskemeelseks. „Penvenenil on tekkinud iseäralikud ideed. Täna hommikul avaldas ta arvamust, et Cornwall on parlamendis esindatud liiga rohkearvuliselt. Tema arvates tuleks kohad ümber jagada Midlandsi uute linnade vahel. Missugune jama!”
„Penveneni veidrusi ei maksa tähele panna. Tihti räägib ta sääraseid asju, et teisi vihale ajada. Tal on lihtsalt niisugune komme.”
Unwin pööras end tema poole. „Igatahes loodan, et järgmisel seitsmel aastal ei tule enam ühtki valimist. Juba ainuüksi tagasivalimise rõõmu eest pean maksma üle kahe tuhande naela ning sa ju tead, et sellega asi veel ei lõpe – õigupoolest alles algab.”
Sir Johni silmadesse tekkis ettevaatlik tuim ilme nagu alati, kui juttu tuli rahast. „Ameti valisid sa ju endale ise, mu poiss. Ja mõni on veel sandimas olukorras. Grampoundi esindaja Carter rääkis, et kui see aeg kätte jõuab, peab ta maksma iga hääle eest tervelt kolmsada gini.” Ta tõusis ja sikutas kellanööri. „Proua Poldark küsis, kas olen valimiste ajal Bodminis. Ei tea, mis tagamõte tal sellega oli?”
Teine peatükk
Oli
