abielus. See oli teoks saanud suuresti tänu Demelza sepitsustele, niisiis ei tohtinud ta kurta. Tõtt-öelda oli just Verity põgenemine löönud kahe perekonna vahele kiilu ja seda lõhet polnud suutnud päriselt lappida isegi Demelza jõuluaegne eneseohverdus. Nüüd ei seisnud asi enam Francise taga. Pärast läinud jõulude haiguspuhangut ja väikese Julia surma paistis too kõigest väest pingutavat, et ilmutada Demelzale kõige tehtu eest tänulikkust. Kes sellest kuuldagi ei tahtnud, oli Ross. Nende vahel kõrgus ületamatu tõkkena Carnmore’i vasekompanii läbikukkumine. Ning kui Rossi kahtlustused vastasid tõele, ei saanud Demelza seda talle süüks panna. Tema ise oleks küll hoopis meelsamini jätnud selle tüli seljataha. Demelza eelistas alati asjad selgeks rääkida, selle asemel et jätta kibedad kahtlustused vinduma.
Mõisamaja polnud jõudnud veel silmist kaduda, kui ta nägi teerajal endale järele ratsutamas Dwight Enyst ning tõmbas ratsmed pingule, et arsti järele oodata. Noor tohter võttis temani jõudes kübara peast.
„Ilus hommik, proua. Rõõm näha, et peate lugu värskest õhust.”
„Mul on oma eesmärk,” vastas Demelza ja vedas ninaga õhku. „Viimasel ajal on kõigel, mida ma teen, üks või teine eesmärk. Võiks ju öelda, et moraalses mõttes üpris kiiduväärne.”
Mees vastas tema naeratusele – Demelza naeratus oli nakkav – ja juhtis oma hobuse Caerhaysi kõrvale sammu sõitma. Rada oli küllalt lai, et mahutada kahte ratsanikku. Arsti pilguga pani ta tähele, et Demelza on pärast jaanuarikuist haigust ikka veel väga kõhn.
„Küllap sõltub kõik sellest, kui kiiduväärsed on eesmärgid.”
Demelza lükkas tuules vallandunud kihara kübara alla tagasi. „Vaat seda ei oska ma öelda. Peaksime küsima kirikuõpetajalt. Käisin Place’is tohterdamas Sir Johni kariloomi.”
Dwight näis olevat üllatunud. „Ma ei teadnudki, et te seda oskate.”
„Ega ma oskagi. Võin üksnes jumalat paluda, et tema Hereford hakkaks paranema. Kui lehm sureb, pole ma oma eesmärgile sammugi lähemal.”
„Ja kui ta ellu jääb?”
Demelza vaatas tema poole. „Kuhu sa lähed, Dwight?”
„Sawle’i, vaatama paari haiget. Patsiendid, kel pole raha ravi eest maksta, hindavad mind üha kõrgemalt. Choake läheb järjepanu laisemaks.”
„Ja ilmselt pahuramaks. Mis jõud selle taga õieti on, et … et Ross tahetakse süüdi mõista?”
Arst näis tundvat end ebamugavalt. Ta heitis ripneva ratsmerihma üle musta sametkuue varruka. „Küllap õigussüsteem.”
„Oojaa, õigussüsteem. Aga peab olema veel midagi muud. Millal on seadust varem huvitanud see, et rüüstatakse madalikule jooksnud laeva või tuuseldatakse paari maksuametnikku – isegi kui oletada, et Rossil oli sellega pistmist, ning me teame, et ei olnud. Seda kõike tehti siinmail siis, kui mina sündisin, ja juba sadu aastaid varemgi.”
„Ma ei tahaks uskuda, et see nõnda on – asi pole nii lihtne. Teeksin kõik, et Rossi aidata … ja teengi, te ju teate seda …”
„Jah, tean küll.”
„Aga kindlasti ei tasu unustada tõsiasja, et seadusest võib ehk kümme korda mööda hiilida, aga olles sind üheteistkümnendal korral kätte saanud, imeb ta end külge nagu kaan ega lase lahti enne, kui asi on selgeks tehtud. Nõnda see on. Muidugi tekib küsimus, kas pole nüüd, kui seadus on esimese sammu astunud, liikvele läinud teisigi jõude …”
„Siinkandis on käinud mehi ning küsitlenud isegi meie enda teenijaid Gimletteid. Vaevalt leidub ümberkaudu maja, kuhu pole sisse astutud ega proovitud veeretada süüd Rossi kaela! Jah, muidugi on selle taga seadus, aga sel seadusel peab olema palju aega ja raha, sest ükski omainimene teda ära ei anna ning küllap nad seda juba teavad. Rossil on vaenlasi, aga nende hulka ei kuulu kaevurid, kes tegutsesid laevavrakkidel!”
Nad jõudsid Sawle’i kirikuni, mille viltune torn ei jäänud alla Pisa omale, ning Sawle’i rinnakul jättis Dwight hobuse seisma. Kallakul mäeveerul töötas mitu naist nisupõllul. Selle servades seisis vili juba hakkides, aga keskelt oli põld veel lõikamata ja nägi välja nagu tikitud taskurätt.
„Teie ei tule siitkaudu?”
„Ei, Ross ootab mind koju.”
„Esialgu arvan,” sõnas Dwight, „et kui siin on peale seaduse mängus veel mingid jõud, siis võime kõrvale jätta niisugused ennasttäis kergatsid nagu tohter Choake, sest temal pole ei raha ega sappi, et teha nii palju kurja.”
„Seda arvan minagi, Dwight. Me mõlemad arvame sedasama.”
„Ei …” lausus Dwight. „Et te teaksite: ma pole Warlegganite pool käinud juba terve aasta.”
Demelza vastas: „Ma olen õigupoolest kohtunud ainult George’iga. Mida teised endast kujutavad?”
„Ega ma neid kuigi hästi tunne. George’i isa Nicholas on suur vintske ja võimukas mees, aga teda peetakse ausaks – haruldane omadus. George’i onu Cary hoiab tavaliselt tagaplaanile, ning kui tuleb teha midagi valgustkartvat, jääb see arvatavasti tema hooleks. Pean siiski tunnistama, et minu vastu on nad alati olnud kaunis kenad.”
Demelza pilk puhkas tasandiku lõpus paistval hõbedaselt sinetaval merekolmnurgal. „Laevahukus surmasaanud Sanson oli nende nõbu. Ning Rossi ja George’i vahel oli vimm juba enne vasesulatuskompaniid. Nüüd on hea aeg arveid klaarida.”
„Sellepärast ei maksa liiga palju muretseda. Kohtus pääseb maksvusele ainult tõde.”
„Ma ei ole selles nii kindel,” vastas Demelza.
Hendrawna rannas avanes hoopis teine vaatepilt kui Trevaunance’i abajas. Kaljude jalamit noolis vesi küll kaunis rahulikult, ent tasasele liivasele rannaribale tormasid möirates lained ja ikka veel mahedas õhus rippus madalal vee kohal udu. Ross, kes oli nagu igal hommikul jalutanud tumedate kaljudeni, suunas kodu poole kõndides pilgu sinna, kus losutasid kaljudel Wheal Leisure’i ehitised, ning suutis neid hämus vaevalt eristada. Tundus, nagu kõnniks ta aurusaunas.
Pärast Julia surma ja tema vastu algatatud kohtuasja oli Ross sundinud end iga päev ette võtma seda jalutuskäiku. Või kui tuli tuju ja ilm oli hea, läks ta oma uue paadiga merele ja purjetas St. Ann’sini. See ei hajutanud küll pea kohalt murepilve, kuid aitas näha asju õigetes proportsioonides ja tulla toime igapäevaste kohustustega. Rossi tütar oli surnud, onupoeg oli ta reetnud, palju tööd ja vaeva nõudnud vasesulatusplaan oli läbi kukkunud, ta läheb kriminaalkuriteos süüdistatuna kohtu alla ja teda võib hõlpsasti oodata ees surmanuhtlus või eluaegne väljasaatmine, ning kui see karikas peaks temast mööda minema, järgnevad paari kuu pärast pankrot ja võlavangla. Aga senikaua tuli vilja külvata ja lõigata ning Demelzat riietada ja toita, hoida ja hellitada, niipalju kui ta praeguses elujärgus üleüldse suutis kedagi hoida ja hellitada.
Kõige rängema hoobi oli talle andnud Julia surm. Demelza lein oli olnud sama sügav, aga naine oli paindlikuma loomuga ning leidis tahtmatult lohutust väikestest asjadest, mis Rossile ei tähendanud suurt midagi. Ootamatul aastaajal õitsele puhkenud kanakoole, pööningult leitud pesakond kassipoegi, pärast pikaleveninud külmi väljatulnud soe päike, esimese heinavaalu lõhn – säärased asjad pakkusid Demelzale ikka ja jälle ajutist kergendust ning lein ei suutnud teda sel määral muserdada. Ehkki Ross ei andnud sellest endale aru, oli suuresti hoopis Demelza see, kes sel aastal hellitas
