sootuks teisest maailmast. Ta koputas esimese hüti uksele, täheldades üllatunult, et selle mõlemad pooled on suletud, ehkki valgus pääses tuppa suuresti just ukse kaudu. Nädal tagasi oli Dwight aidanud Betty Carkeekil ilmale tuua esimese poja, pärast seda kui kaks kalanaisest ämmaemandat olid tema kallal hulk aega soperdanud ja jänni jäänud. Ta kuulis seest lapse nuttu ning natukese aja pärast ilmus Betty uksele ja paotas umbusklikult tollijagu ülemist poolt.
„Ah teie, söör. Tulge sisse.” Betty Carkeek, neiuna Coad, polnud küll seda sorti naine, kes haigustele kergesti alla vannuks, aga kui neljas ja viieski päev said mööda, ilma et lapsevoodipalavik endast märku oleks andnud, tundis Dwight ikkagi kergendust. Nüüd peaks Betty juba ise toime tulema. Ta astus naise järel kivist onni – millekski enamaks oli seda raske nimetada – ning nägi Ted Carkeeki istumas kolde juures ja segamas väikese tule kohal mingit taimekeedust. Ted ja Betty olid olnud abielus kõigest kuu aega, aga istuda kodus ajal, kui teenistust polnud sugugi kerge leida, ehkki mehel oli töökoht, ei olnud just parim viis oma kiindumust ilmutada.
Noogutanud noormehele, läks Dwight last vaatama. Ted tõusis ja hakkas ukse poole minema, aga Betty peatas ta ning mees pöördus mühatades paja juurde tagasi. Lapsel oli nohu ja ta hingas kiiresti. Dwight arutles endamisi, mida kogemusteta tüdruk võis olla temaga teinud – oma ametis pidi ta alatasa kokku puutuma rumaluse ja hooletusega.
„Su ema pole siin, Betty?”
„Ei, söör. Ema on terake tõbine.”
Muidugi. Kempthorne oli ju maininud ka Coade.
„Palavikuhood?”
„Jah, vist küll.”
Leem läks keema ja tuli hakkas pritsivatest piiskadest turtsuma. Suits pööras avatud korstnast tagasi ja keerles mustunud sarikate ümber.
„Kuidas sul endal läheb?”
„Äste. Aga Ted põle …”
„Pia mokk maas,” ütles Ted kolde juurest.
Dwight ei vaadanud tema poolegi. „Sa oled liiga vara voodist tõusnud,” lausus ta tüdrukule. „Kui Ted on kodus, siis võib ta ju sinu eest hoolitseda.”
„Mina oolitsen iki rohkemp tema iist.”
Ted tegi kärsitu liigutuse, aga naine jätkas: „Las tohter vaatab su üle, Ted. Ega sa sial tule ääres istudes parane. Tema ei ole sääne, kis kaibama juusep. Toda sa piaks ju tiadma.”
Ted tõusis mornilt ja astus uksevalgusesse. „Tegin õlale äda ja kogu lugu. Arstil põle sellega kedagist piale akata.”
Dwight tõmbas poisi õlga katva kotiriide eemale. Musketikuul oli riivanud luud ja tulnud välja, jättes esialgu järele kaunis puhta haava. Nüüd oli selles paraku tekkinud põletik, mille vastu ei aidanud ka raudrohukeeduse mähised.
„Kas majas puhast vett on? Mis teil seal tulel podiseb?” Dwight sidus haava, esitamata ainsatki küsimust selle tekke kohta.
Ning just sellepärast, et ta ei küsinud, räägiti tohtrile kõik ära, aga mitte enne, kui ta oli teinud haavale sideme ja lasknud mehel aadrit ning valmistus lahkuma. Ted Carkeek ja veel neli meest jagasid pisikest jullat ning võtsid ilusa ilmaga ette pikki ohtlikke Prantsusmaareise, et vedada sealt müügiks kangemat kraami.
Härra Trencromi ulatusliku äriga nende ettevõtmist küll võrrelda ei saanud, aga tehes aastas kolm-neli tretti, hoidsid nad endal hinge sees. Sõitnud välja eelmisel laupäeval, olid nad kolmapäeval naasnud Sawle’i lahega mõnikord ühenduses olevasse Vaughani abajasse ning leidnud sealt eest Vercoe ja veel kaks tolliametnikku, kes olid tulnud neid kinni nabima. Puhkes rüselus, paat triivis kogu selles saginas kaljudele ja läks põhja ning Ted Carkeek sai kuuli õlga. Ebameeldiv vahejuhtum, millel võisid olla kaugemale ulatuvad tagajärjed.
„Oleks me siis midagist alba teind,” ütles Ted vihaselt. „Igaüks tahab endal inge sehes oida, aga kui nii edesi lähäb, on sellel lõpp. Kindla piale saadetakse sõdurid maju läbi otsima jüsku St. Ann’sis tehti!”
„Me kõik tahass tiada, kuda nuuskurid aisu ninna saivad, kus nad maale tulevad,” ütles Betty. „Sie põle õige asi. Keski on vällä lobisend.”
Dwight vajutas oma nahkkoti pandlad kinni ja heitis viimase mureliku pilgu tite poole. Nii väikese lapse heaks ei saanud tohter just palju teha. Kuidas ta ka ei püüaks, proua Coad räägib tütrele kindlasti ikka augu pähe, et too annaks pisikesele Dwighti rohtude asemel mõnda tema enda nõiajooki. Kas titt jääb ellu või sureb, sõltub sellest, kui tugev ta on. Ta lausus: „Tollimeestel on teravad kõrvad. Sa pead andma sellele õlale puhkust, Ted.”
„See pold edimene vahelejäämine,” ütles Ted. „Aprillis nabiti kinni Pendarvesi-taat ja Foster Pendarves. Kõige laadungiga. Vian kihla, et see põle õige asi.”
„Kas külas teadsid paljud teie retkest?”
„Oh … jah, küllap vist. Põle ju raske ära arvata, kui mehed on pool nädalit ära. Aga mitte toda, kus me kraamiga maale tuleme. Toda tiadis ain’t kuus-saitse inemist. Saaks ma aga kätte tolle, kes ei mõist suud pidada … vai mis veel ullemp, jooksis meelega kaibama …”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
