on ilmeksimatu – veendumus, mida ei suutnud vähimalgi määral kõigutada isegi see, kui mõni patsient suri. Kui haige inimene nende ravile vastu ei pidanud, tuli selles süüdistada haiget, mitte nende meetodit.
Mida uskus doktor Thomas Choake, seda Dwight ei teadnud. Nad olid kohe alguspäevil tülli läinud ja kohtusid seepärast harva, aga et mõlemad praktiseerisid enam-vähem ühes ja samas piirkonnas, tuli neil paratamatult ikkagi aeg-ajalt kokku puutuda. Choake teadis sedamaid, kuidas on õige üht või teist patsienti tohterdada; mõnikord tundus koguni, nagu oleks ta valinud ravimeetodi välja juba haiget nägemata. Kas tema võtted võrsusid mingist meditsiiniteooriast või sündisid Choake’i enda ajus, ei osanud Dwight öelda.
Sel keskpäeval tuli Dwightil külastada mitut patsienti ning tema esimene käik oli Charlie Kempthorne’i juurde. Kaks aastat tagasi oli Kempthorne’il olnud mõlemas kopsus tiisikus; tabandunud oli õigupoolest kummastki ainult tipp, aga ka see tähendas surmaotsust. Nüüd tundus mees olevat paranenud, tõbi polnud endast märku andnud juba terve aasta, Charlie ei köhinud enam, oli kaalus juurde võtnud ja sai jälle tööd teha – mitte küll enam kaevurina, vaid purjeõmblejana. Ta oli kodus, nagu Dwight arvaski, istus oma maja ukse ees ning laskis suurel nõelal ja niidil käia. Kui mees arsti nägi, vedas tema kõhn, tumepruuniks päevitunud nägu laialt naerule ning ta ajas end püsti, et tulijat teretada.
„Tulge sisse, söör. Rõem teid näha. Olen pand teid oodates mõne muna kõrvale.”
„Ega ma kauaks jää,” vastas Enys sõbralikult. „Astusin lihtsalt läbi, et vaadata, kas pead ettekirjutustest kinni. Aga aitäh pakkumast!”
„Too ravi on ju lausa lust. Siin ma istu päiv otsa päikese käes, lase mutku nõglal kävvä ja teeni rohkemp kui maa all.”
„Ning kuidas läheb Lottiel ja Mayl?” Kempthorne’il oli kaks tütrenääpsu, üks viiene, teine seitsmene. Naine oli tal kolm aastat tagasi uppunud.
„Nemad on provva Coadi man. Mis nad sial opvad, toda minu pia küll ei võta.” Kempthorne tegi niidi suus märjaks ning jäi siis, niidiots pöidla ja nimetissõrme vahel, arstile kavalalt otsa vaatama. „Ehk tiate juba, et soetõbi on jälle liikvel. Tädi Sarah Tregeagle käsk teile edesi öölda.”
Dwight ei vastanud. Talle ei meeldinud patsientidega jutujätkuks haigustest lobiseda.
„Curnow’del, Betty Coadil ja Ishbelitel on aigus majas, käsk ta mainida. Vai mes sial oodatagi – see ju augustikuus tavaline asi.”
„Ilus suur puri sul.”
Charlie nägu läks jälle naerule. „Jah, söör. St. Ann’si paadile One and All. Sinna lähäb peris palju purje.”
„Kas sa tolliametnike paatidele ka purjesid õmbleksid?”
„Siss jätassin õmmelused poolikuks, nõnna et kui akkavad taga a’ama, rebeneb puri lahki.”
Siit mäejalamil asuvale lagedale platsile hobuse seljas laskuda polnud päris ohutu, seepärast läks Dwight mõtteisse vajunult jala mööda rööpmelist Stippy-Stappy Lane’i alla. Tanumast üht kätt jäid küla paremad majad; teist kätt, umbrohtu kasvanud kiviaia taga oli järsu nõlvaga uhtorg, mida mööda mere poole voolav Mellingey jõe haru pani tööle tinarõmmimismasinad. Iga elamu paiknes eelmisest umbes kuus jalga allpool ning viimase juures sidus Dwight ratsu kinni. Kui ta uksele koputas, tuli päike pilvede vahelt välja ja allpool asuvatele hoonetele langes vasekarva valgusvihk, mis pani katused läikima, otsekui sajakski juba.
Siin elasid Jacka Hoblyn, kellel oli omaenda tinapurustusmasin, tema naine Polly, nende tütar Rosina, kes oli vigane, ja noorem tütar, üheteistkümnene väike ja elav Parthesia, kes tuli ust avama. Alumisel korrusel oli kaks väikest paetuhast põrandaga tuba, millest ühes tegi Rosina oma õmblustööd ja valmistas kamasse. Parthesia ütles, et ema on voodis, ning kepsles tema ees mööda kivist välistreppi üles sarikate all paiknevale pööningukorrusele, kus nad kõik magasid. Arsti kohale juhatanud, silkas ta jälle alla otsima isa, kes oli tema sõnutsi samuti haige.
Polly Hoblyn, neljakümnene naine, kes nägi välja nagu viiskümmend kaheksa, teretas teda rõõmsalt ja Dwight naeratas talle vastu, pannes samal ajal tähele kõiki malaariale iseloomulikke sümptomeid: lihaste värinat, kahvatut pinges nägu, koolnuvalgeid sõrmi. See oli ebatavaliselt raske juhtum. Lootust andis tõik, et ta oli kutsutud – olgugi et ebalevalt ja andekspaluvalt – seda ravima. Alles kaks aastat tagasi ostsid inimesed, juhul kui neil oli selleks raha, sääraste kaebuste puhul rohtu St. Ann’si apteekrilt Irbylt või mõnelt omakandi vanamoorilt; doktor Choake’i ei söandanud nad kindlasti kutsuda, kui polnud just luumurdu või surmatõbe. Rahvas oli hakanud pisitasa hindama seda, et doktor Enys ei pidanud paljuks tohterdada ka neid, kes suutsid tasuda üksnes natuuras kui üldse. Mõistagi leidus sääraseidki, kes ütlesid, et tohter teeb vaeste inimeste peal oma katseid, aga saad sa siis keelata kurje keeli kõlksumast.
Dwight segas naisele annuse kiinapuukoorepulbrit; olles näinud seda plagisevate hammaste vahelt sisse minemas, pani ta hilisemaks valmis veel kaks palavikupulbrit ning ööseks sal polychrest’i ja rabarbripulbrit. Siis langes ukseavale vari, sest lävele ilmus Jacka Hoblyn.
„Päiväst, tohtriärra. Thesia, too alt lappi … Ma igistan nigu ärg. Mis sel Pollyl siis õite viga on?”
„Korduvad palavikuhood. Ta peaks jääma vähemalt kaheks päevaks voodisse. Ja kuidas sinuga on? Arvan, et sul on sama häda. Palun tule siia valguse kätte.”
Kui mees lähemale astus, pahvatas Dwightile ninna džinnilõhna. Jackal oli niisiis jälle joomatuur. Parthesia tuli kepseldes üles, käes punane riidelapp, ning isa pühkis sellega oma madalat laupa. Jacka pulss oli täitunud, tugev ja kiire. Palavik oli hilisemas järgus ning pidi tekitama tohutut janu.
„Terake on jah. Aga kõikse parem on iki ringi liikuda, mitte asemel vedeleda. Mida kiirembidi liigud, seda kiirembidi aigus kaub.”
„Kuula mind, Hoblyn. Võta see siin kohe praegu sisse ja teine pulber täna õhtul enne magamaminekut veega. Kas said aru?”
Jacka vedas käega läbi turris juuste ja põrnitses teda pahuralt. „Mina’i taha tohtritega tegemist tetä.”
„Selle peaksid ikkagi sisse võtma. See teeb olemise palju paremaks.”
Natuke aega vaatasid nad tõtt, aga kaevur oli sunnitud arsti mainele alla vanduma ning Dwight vaatas kerge rahuloluga, kuidas paras ports viinakivilahust haigele sisse läks. Õhtune pulber – loodetavasti on Hoblyn piisavalt kaine, et see veega ära juua – sisaldas kümme graani jalapapulbrit, aga sellest ei olnud nii suurt lugu. Dwight tundis rohkem muret kolme naise kui pereisa tervise pärast.
Lahkudes nägi Dwight Rosinat longates mäest üles tulemas, piimakann käes. Tüdruk oli seitsmeteistkümnene ega olnud veel jõudnud tund tunni järel kehvas valguses õmblustööd tehes rikkuda oma keni silmi. Kui nad kohakuti jõudsid, naeratas Rosina ja tegi kniksu.
„Homme peaks su perel juba parem olema. Vaata, et ema oma pulbri sisse võtaks.”
„Kindlasti vaatan. Suur tänu, söör.”
„Kas isa muutub purjuspäi … tülikaks?”
Neiu punastas. „Ta on siis pahas tujus, söör. Talle on raske meeltmööda olla või nii.”
„Kas ta lööb teid ka?”
„Oh ei, söör … või ehk õige harva. Pärastpoole otsib ta siis alati lepitust.”
Dwight
