voodist ja vaarusin, ainult üks silm lahti, ebakindlalt magamistoa akna juurde ning praotasin ribakardinaid.
Minu välisuksele koputas tüdruk.
Ta paistis mulle tuttav.
Eelmisel suvel oli tüdruk aeg-ajalt maja tagant metsast välja ilmunud, ta seisis ja vaatas, millega mina ning restoranipidaja Simon Pender tegeleme. Ta oli üheksa- või kümneaastane ega öelnud kunagi midagi, aga kui meie talle midagi ütlesime, siis pööras ta ringi ja kadus metsa. Ainult siis, kui mu kolleeg Arne Jönsson ja Bodil Nilsson, keda ma meeletult igatsesin, mul külas olid, julges tüdruk lähemale tulla ja jäi kauemaks kui mõneks minutiks. Kui Arne siin oli, jõi tüdruk meie seltsis koguni tassi kohvi.
Aga sel suvel polnud ma tüdrukut näinud.
Kui ma ka teise silma lahti tegin ja silmi kissitasin – võib-olla on aeg prillid hankida –, tundus mulle, et nägin tema põskedel pisaraid. Ta koputas rusikasse surutud parema käega uksele ja hakkas lisaks sellele ka laupa vastu ust taguma.
Keerasin omale lina ümber, olin mõne sammuga magamistoast väljas, keerasin luku lahti ja avasin ukse.
Tüdruk ei näinud mind, ta tormas majja, jooksis kaks ringi ümber köögilaua, kihutas minust mööda magamistuppa, heitis kõhuli, roomas nagu ettepoole viskuv pesapallimängija mu voodi alla ja jäi sinna lamama.
Lasin ukse uuesti kinni vajuda.
Kostis, nagu koputaks ta ikka veel, ent tegelikult värises ta nii kõvasti, et küünarnukid ja põlved kopsisid vastu põrandat.
Ta oli surmani hirmunud.
Mõtlesin endale midagi selga otsida, kui kuulsin väljast hääli.
Kaks häält, kaks meest.
Kuna ma ei olnud köögis ribakardinaid ette tõmmanud, olin sunnitud seina äärde põrandale pikali heitma, et mind ei nähtaks, kui keegi otsustab aknast sisse vaadata.
Kõiki aknaid sai tuulutusasendis lahti hoida ja mul oli öösiti alati vähemalt üks neist lahti, ma kuulsin hääli, ehkki sõnadest ei olnud võimalik aru saada.
Mehed tulid lähemale.
Nad ei sosistanud, vaid rääkisid omavahel vaikselt.
„Ta peab kuskil siin olema,” ütles üks neist.
„Ta võib olla kus iganes,” ütles teine.
Tundus, et nad seisavad majast paari meetri kaugusel.
Taskulambi valgusvihk langes minu ette seinale ja liikus siis edasi kööki.
„Mida sa teed?” küsis üks meestest ja valgus kadus. „Kurat, sa ei või heast peast suvalise maja aknast sisse passida, saad aru?”
„Sa tead ju, et ta läheb marru, kui me plikat ei leia.”
„Aga keset ööd võõrast aknast taskulambiga sisse vaadata on loll tegu.”
„Minu meelest ma kuulsin midagi.”
„Valgusta maad, aga mitte maja, meil pole vaja endale tähelepanu tõmmata.”
Piilusin magamistoa poole.
Tüdruk oli voodi all sõrmed kõrva toppinud.
„Ta võib sama hästi ka sadamas mõnes paadis olla.”
„Arvad, et ta tunneb sealt kedagi? Ta ei saa ju lihtsalt niisama võõrale jahile ronida.”
„Kurat, kust mina tean, võib-olla on ta ennast kuhugi presendi alla peitnud, ma tean ainult, et kui me ilma temata tagasi läheme, tuleb õudne jama.”
Kumbki meestest ei rääkinud Skåne murret, pigem kõlas see nagu Stockholmi dialekt, aga ma polnud selles kindel. Pealegi tundus, et üks neist räägib rootsi keelt aktsendiga.
„Ta võib siit juba ammu teab kui kaugel olla.”
Seda ütles mees, kes oleks nagu aktsendiga kõnelenud.
„Mitte nii ammu, ta pole pikamaajooksja.”
„Mõtled sprinterit või?”
„Nojah.”
„Teeme sadamas tiiru.”
Jutukõma eemaldus, ma ajasin end ettevaatlikult püsti ja vaatasin aknast välja.
Kaks meest läksid mööda rada sadama poole.
Kaks taskulampi valgustasid nende jalge ees maad.
Eespool kõndijal olid sinised teksased ja õhuke must nahkpintsak, teisel oli seljas mingi läikiv dress. Teksastes mees oli pikk ja laiaõlgne ja nii suur, et tal oleks võinud olla isiklik postiindeks, teine mees oli peajagu lühem ja ülekaaluline.
Vajusin tagasi seina äärde põrandale.
Kurat, mis see nüüd oli?
Tüdruk ei värisenud enam, ent tal olid sõrmed endiselt kõrvas.
Miks ei teinud ma ust lahti ja öelnud „Ta on siin”?
Sellepärast, et mul oli lina ümber?
Sellepärast, et ma olin alles ärganud ega teadnud, mida ma teen?
Sellepärast, et ma uskusin rohkem tüdruku ilmset hirmu ja õudu kui seda, mida kahel teda keset ööd otsival täiskasvanud mehel on öelda?
Sellepärast, et mul oli hirm?
Kui ma end uuesti püsti ajasin ja välja vaatasin, seisid mehed restorani juures, peaaegu muulil. Näis, et nad vaidlevad, mõlemad vehkisid kätega. Dressides tüüp osutas suure tee poole, teine kehitas õlgu.
Dressides tegelane näitas seejärel tuletorni poole, mille tuli veepinnal helkles. Neil polnud taskulampe vajagi, öö oli valge ja selge.
Teksastes ja nahkjopes mees osutas pöidlaga üle õla minu maja poole ja dressides tegelane hakkas muuli poole minema.
Teksastes mees saatis teda pilguga, pööras siis ringi ja tuli mööda treppe mu maja poole tagasi. Ma ei oleks jõudnud magamistuppa peitu minna, niisiis heitsin uuesti akna alla pikali ja surusin end vastu seina.
Seekord püüdis mees vaikselt hiilida, aga ma kuulsin ta samme, kui ta trepist üles jõudes mööda kruusarada edasi tuli ja natukese aja pärast muru peale astus, et tema lähenemist kuulda ei oleks.
Ta tuli verandale.
Seisis seal liikumatult.
Astus mõned sammud kõrvale, tundus, et ta tuleb selle lahtise akna juurde, mille all ma lamasin.
Kuulsin ta hingamist, surusin end vastu seina ja hoidsin hinge kinni. Tundsin tema odekolonni lõhna, see oli odav ja pealetükkiv.
Kui ta sisse vaatab, näeb ta kööki, kuid mitte magamistuba, ja ta ei tohi mind näha. Mida ta mõtleks, nähes viiekümneaastast meest, lina ümber kere, põrandal lamamas?
Sammud lähenesid uksele.
