ei võpatanud, lugesin selle edusammuks.
„Selle kinnituseks paneme pöidlad kokku,” ütlesin ma. „Pöidlad vastamisi.”
Üksisilmi minu kätt vahtides sirutas ta ettevaatlikult ja aegamisi oma käe lähemale ja puudutas oma pöidlaga kergelt mu pöialt.
„Sina ja mina,” ütlesin ma. „Nüüd oleme liitlased.”
Ma ei teadnud, kuidas oma mõtet talle seletada, aga võib-olla oli põhjus selles, et mul polnud aimugi, mida ma mõtlen või mida me pärast pöidlaliidu sõlmimist edasi peaksime tegema.
„Me ei või siia jääda,” ütlesin ma. „Nägin neid kahte meest täna öösel ja … nad ei paistnud just Kardemoni linna röövlite moodi.”
Kust mul sihuke mõte tuli? Ütlesin:
„Kas sa oled „Kardemoni linna röövleid” näinud? See on ainus kord, kui ma teatris käisin, see toimus tundide ajal, kohustuslikus korras.”
Tal polnud nähtavasti aimugi, millest ma räägin.
Tänapäeval võib-olla ei sunnita lapsi teatris käima.
„Ma tunnen ühte politseinikku,” ütlesin ma, see oli tõsi. „Aga ta on Malmös ja … ma ei tea, mida me talle ütleme. Kas me sinu meelest peaksime talle helistama?”
Tüdruk raputas pead, seekord otsustavamalt.
„Sa ei taha politseisse minna?”
Ta kehitas nüüd õlgu.
Ütlesin:
„Ma lähen toon lehe ära. Istu siin, mul kulub kõigest mõni minut. Okei?”
Ta noogutas.
Sadas tugevamini, kui ma olin arvanud, käisin postkasti juures pooljoostes ära. Ma ei näinud sadamas kedagi, kõik purjekad olid lukus, aga mulle tundus, et keegi vihmamantlis naine läks suure tee poole, koer rihma otsas.
Tüdrukul olid käed endiselt kohvikruusi ümber pigistatud, kui ma tagasi tulin.
„Heidan lehele kiire pilgu peale ja vaatan, kas saan natuke targemaks,” ütlesin ma.
Eelmisel suvel olin tellinud kõik lehed, niimoodi teevad kõik ajakirjanikud, või vähemalt mina, kuid sel aastal piirdusin kohaliku ajalehega, ülejäänusid lugesin netist.
Ka paberlehes ei kirjutatud kadunud tüdrukust midagi.
Seevastu oli turistidel raske turismibürood leida, taipasin seda, kui lühiuudiste pealkirjadest pilgu üle lasin. Oli palju pilte paari imeliku, ilmselt papist tehtud dinosaurusega kuskilt linnafestivalilt, aga festivali kohta olid tänavad seal väga inimtühjad. Ühes teises linnas tantsisid poolpaljad naised sambat, aga hoolimata tantsivatele naistele pähe kinnitatud suurtest sulglehvikutest oli seal niisama vähe rahvast. Kaks naabrit olid üle kolmekümne aasta mingi korstna pärast tülitsenud, üks neist kavatses nüüd asjaga Euroopa kohtusse minna. Ühest talust oli diiselkütust varastatud, politsei arvates oli tegemist organiseeritud jõuguga, ja keegi oli kümne kilomeetri kaugusel meie konkurentidelt varastanud viiskümmend kilo sealiha ja kakskümmend kilo loomaliha. Pensioniealine abielupaar, kellel oli lahutus käsil, oli Höganäsis oma ridamaja ees kaklema läinud ja kasutanud relvadeks pesapallikurikat ning golfikeppi, teismelised poisid olid sülitanud näokatet kandva noore naise pihta ja käskinud tal „koju, Araabiasse sõita”, ühes kirikus oli tulemas mulle täiesti tundmatu lauljanna džässikontsert, purjuspäi ekskavaatorit juhtinud mees viidi kainenema, ühe maja uksele oli joonistatud haakrist ja koolimajal kuus akent puruks löödud. Vähemalt kolm lühiuudist puudutasid naisi, kes olid oma mehe käest peksa saanud.
Ma ei näinud uudistel tüdrukuga mingit seost.
Jätsin vahele peresündmuste leheküljed, kus olid ära trükitud vastsündinute ja surmale mõnevõrra juba lähemale jõudnud persoonide pildid, ja avasin Solvikenile ning selle lähiümbruskonnale pühendatud lehekülje.
Ka seal polnud tüdruku kohta sõnagi.
Seevastu oli üks hobune ära jooksnud.
AA kutsus alkohoolikuid koosolekule ja naljaka mütsiga mees, mootorsaag käes, kippus kangesti puid langetama, ta nimetas end Janne Puukübaraks. Ühes restoranis pakutakse järgmisel nädalal lõunaks pošeeritud turska tillikastmega, teises aga praetud sealiha sibulakastmega, kumbki neist ei tundunud olevat traditsiooniline suveroog.
Vaatasin ajalehe läbi vist lihtsalt aja võitmiseks, sest ma ei teadnud, mida teha.
Lõpuks panin lehe kokku ja viskasin selle makulatuurivirna, üha sagedamini oli tunne, et ajalehti toodetaksegi üksnes makulatuuriks, aga ka see on ju üks looduse ringkäigu vorme.
Istusin uuesti tüdruku vastu laua taha.
„Mul on üks plaan,” ütlesin ma.
Ta ei reageerinud, võib-olla taipas ta kohe, et see pole suurem asi plaan.
„Ma nimetasin natuke aega tagasi Arnet, ta oli eelmisel aastal siin, kas sa mäletad teda?”
Ta noogutas.
„Kas ta meeldis sulle?”
Taas noogutus.
„Ma arvan, et sõidame tema juurde ja sa jääd sinna, mina aga püüan välja selgitada, mis on juhtunud ja mida me peaksime edasi tegema. Ma arvan, et siia jääda on sulle ohtlik, aga ma võin ka eksida. Ja ma usaldan Arnet.”
Ta ei öelnud midagi.
„Ma ei kavatse sind hätta jätta,” ütlesin ma. „Me panime ju oma liidu märgiks pöidlad kokku, eks ju.”
Ta noogutas.
„Kui kohe sõitma hakkame, jõuame siit minema enne, kui rahvas ärkab, ja keegi ei näe meid.”
Ehkki sadas, oli väljas soe. Ma ei näinud kedagi muuli peal ega sadamas, kui me mööda rada ja treppe kiiresti alla minu auto juurde läksime. Käskisin tüdrukul tagaistmele pikali visata ja alles siis, kui olime 112. maanteel möödunud Jonstorpi, Farhulti ja Tånga teeotstest, keerasin ühele metsateele ja jäin seisma. Olin näinud, et need, kellel on koer autos, teevad siin tavaliselt peatuse.
Olin jälitajate hirmus kogu aeg tahavaatepeeglisse vaadanud ja paistis, et nüüd võib tüdruk rahulikult esiistmele tulla. Meie järel ei sõitnud ühtegi autot ja seni oli meile vastu tulnud ainult katusele kinnitatud redeliga furgoonauto, kaks sõiduautot ning suure käruga traktor.
„Ega sul sõidust süda pahaks ei läinud?” küsisin ma.
Ta raputas pead.
„Sa ei ole siis kunagi merehaige?”
Ta raputas pead.
„Oled sa harjunud autos sõitma?”
Ta kehitas õlgu.
Ehkki kellaaeg oli varajane, oli liiklus kiirteel elav, esimeses reas liikusid ridamisi veoautod nagu elevandid, tööle tõttajad kihutasid võidu, et esimesena pärale jõuda. Mõtlesin, kui kiiresti on sisserännuvaenulikus Rootsis integratsioon tegelikult toimunud. Rääkisin tüdrukule väikestest
