ent mul polnud aimugi, mida teha. Nii on see olnud kogu mu elu: ma pole kunagi ühessegi ametisse kandideerinud ega üritanud karjääri teha, ma lihtsalt sattusin tööle, ja üks asi viis teiseni. Kui Simon Pender mind Solvikenisse meelitas, võtsin ma kutse vastu.
Vaatasin tüdrukut.
Ta magas.
Oleksin pidanud püsti tõusma ja arvuti käima panema, oleksin pidanud vaatama, kas netist leiab mingit infot, mis aitaks mul juhtunut mõista, aru saada, miks tüdruk jooksis ja miks kaks meest teda kõigest väest taga ajasid, nii et üks neist katsus koguni mu ukselinki, või olin ma seda kõike ette kujutanud?
Tüdruku nägu oli rahulik.
Jäi mulje, et ta tunneb end turvaliselt.
Võib ju olla, et lapsi tõmbab minu poole, aga ma pole kunagi omale lapsi tahtnud.
Mind tõmbab alati miski muu.
Tee, võimalus.
Lend, põgenemine.
Esinev bänd.
Või vallatu, sõnakuulmatu pilk.
Tundsin nõrkust sääraste asjade vastu.
Liigagi suurt nõrkust.
Niisugusel juhul ei maksa lapsi muretseda.
Vähemalt minu meelest.
Aga ma ei tea paljutki.
Ehkki tüdruk oli käterätikuga oma nägu pühkinud, olid tal põskedel pisarajäljed.
Ta niutsatas läbi une.
Ohkas.
Neelatas.
Mu silmad valgusid vett täis.
Ma nutan harva. Mitte sellepärast, et see oleks ebamehelik, sedasorti juttudest ma eriti ei hooli, vaid mul lihtsalt pole nutmiseks väga palju põhjust olnud.
Üks naine ütles kunagi, et ma olen tundekülm.
Üks teine jälle aga, et ma olen realist.
Kolmas ei teadnud täpselt, mida arvata.
Nutsin eelmisel suvel, kui lamasin öösel ärkvel ja lootsin, et Bodilinimeline naine mulle helistab. Nutsin, sest ta ei helistanud, nutsin, sest ma olin armunud, ent üksi ja õnnetu ning tundsin tema järele kohutavalt suurt igatsust.
Püüdsin nuuksatust alla suruda rohkem selle pärast, et mitte tüdrukut äratada.
Nii ma vähemalt arvasin.
Ma ei tea, kas ta ärkas minu nuuksatuse peale, aga ta kiunatas, lasi mu käe lahti ja surus end voodi all vastu seina. Ta püüdis minust mööda vaadata, tuba uurida.
„Hei-hei-hei!” ütlesin ma. „Ära litriga rabele!”
Ma ei tea, miks ma ütlesin „ära litriga rabele”, tavaliselt ma sellist väljendit ei kasuta ja hokit ei ole ma enam Nõukogude Liidu lagunemisest saadik vaadanud. Pealegi oli mu toon seda öeldes nagu „Džungliraamatu” karu Balool.
„Sa ei pea kartma, siin olen ainult mina.”
Mu hääl oli nüüd jälle endine.
Tüdruk ei öelnud ikkagi midagi.
Kui ma püüdsin end keerata, et end pikkamisi püsti ajada, hakkasid mu liigesed nagisema. Võib-olla poleks ma pidanud reumaatikute liidu infobrošüüri nii kergekäeliselt minema viskama.
„Ma lähen kööki ja lasen ribakardinad alla,” ütlesin ma. „Siis teen kohvi, eelmisel suvel sa tahtsid kohvi, ma mäletan seda. Arne tuli sellele mõttele. Kas mäletad teda, minu Anderslövi sõpra Arne Jönssonit?”
Jäi selgusetuks, kas ta mäletas Arnet või mitte. Ta ei öelnud midagi. Tema nägu ei olnud voodi all peaaegu nähagi.
Enne ribakardinate alla laskmist märkasin, et sajab tugevasti, vesi langes püstloodis. Ma ei näinud sadamas, maja ümber või restorani juures kedagi. Kell oli küll alles kolmveerand kuus, aga tavaliselt on mõni õnnetuke sel ajal juba oma koeraga väljas.
Panin kohvimasina käima, avasin arvuti, tõmbasin sokid jalga ja särgi selga, ning kui vesi oli läbi filtri jooksnud, hüüdsin tüdrukule, et kohv on valmis.
Vaatasin mõne ajalehe netilehekülge, ent kadunud tüdrukust polnud kuskil juttu. Arvatavasti ei saanudki olla. Kui ta kadus esmaspäeva öösel, siis kirjutatakse meedias temast alles ööpäev hiljem, kui siiski.
Tõstsin pilgu arvutiekraanilt, tüdruk seisis ukseavas.
Ta astus võpatades sammukese tagasi magamistuppa, kui ma püsti tõusin.
„Mõtlesin sulle ainult kohvi kallata,” ütlesin ma.
Ta tuli mõne sammu lähemale.
„Kui köögist läbi lähed, jõuad WC-sse,” ütlesin ma.
Ta ei öelnud midagi, ent vaatas suunas, kuhu ma osutasin.
„Kraanikausi all kapis on uued hambaharjad, klaasis on hambapastatuub,” ütlesin ma.
Magamistoa ja köögi vahelt lävepakult tualetini minek paistis olevat talle sama raske ülesanne nagu kõrgusehirmus vaevlejale hüpe kaheteistkümne meetri kõrguselt hüppelaualt. Ta vaatas vähemalt minuti kordamööda põrandale, minu ja WC poole, enne kui sügavalt hinge tõmbas ja kiirete, otsustavate sammudega liikvele läks.
Olin kohvikruusi lauale pannud, ent tagasi tulles ta seda ei puudutanud. Ta jäi seisma magamistoa ja köögi vahele lävepakule.
„Kas sa kohvi ei tahagi?” küsisin ma.
Ta astus kaks sammu lähemale, haaras tassi ja taganes uuesti ukseavasse.
„Tule istu, pole vaja karta,” ütlesin ma.
Ta tuligi aeglaselt lähemale ja istus, pilk laual. Ta hoidis kohvikruusi mõlema käega, justkui püüaks end niiviisi soojendada.
Sirutasin parema käe välja.
„Kas sa tead, et hoidsid mul öösel käest kinni?” küsisin ma.
Ta vaatas kiiresti üles ja tema pilgust sain aru, et ta ei mäleta seda.
„See oleks juba natuke nagu kulunud,” ütlesin ma ja panin käe lauale. „Kas näed, nimetissõrm on kõver? Minust võib saada kapten Konkskäsi.”
Liigutasin nimetissõrme ja märkasin tüdruku näol naeratusevirvet. Ütlesin:
„Lugu on nii. Ma ei tea, kes sa oled, ma ei tea, miks need kaks meest täna öösel sind otsisid, aga mul ükskõik. Saad aru? Ma ei kavatse kellelegi lobiseda, et sa siin oled. Ma tean, et sa oskad rääkida, eelmisel suvel ma kuulsin, aga ma ei hakka sind sundima. Kui keegi sinu kohta küsib, siis ei tea ma midagi, ma pole sind näinudki. Aga me ajame selle asja korda. Üheskoos. Võtame ühe päeva korraga ja eks siis paistab, kuidas läheb. Kas oleme kokku leppinud?”
Tundus,
