kõrval, käed põlvedel, ja vaatas otse ette.
„Kui ma väike olin, ei näinud Rootsis kunagi ühtegi Vene numbrimärgiga autot, siin ei olnud venelasigi. Aga neil läheb nähtavasti hästi, vaata, see on juba kolmas Vene auto, mis meist lühikese aja jooksul mööda sõidab,” ütlesin ma.
Osutasin tumedate klaasidega Mercedesele, mis saja kuuekümnega kaugusesse kadus.
Tüdruk saatis autot pilguga. Ma ei tea, kas ta sai aru, mida ma rääkisin, või mitte, igal juhul ei öelnud ta midagi.
Arne Jönssoni juurde Anderslövi saab ka teist teed pidi sõita, aga sel juhul oleksin taas pidanud minema teedele ja küladesse, kuhu ma ei tahtnud sattuda, sest just seal kandis olime Arnega segatud suurt tähelepanu äratanud mõrvajuhtumisse.
Selle asemel sõitsime ringteed mööda ümber Malmö ja mul oli hea meel, et autos on GPS, sest kuigi ma olen Malmös sündinud ja üles kasvanud, on linnast mööduvad uued teed minu meelest täiesti arusaamatud.
Kui hakkasime Anderslövi jõudma, oli vihm lakanud ja taevast ehtisid tumedad, kuid kriitvalge tipuga pilved, need nägid välja nagu kõrbenud koogid.
Keerasin Arne tänavasse ja peatusin tema maja ees.
Võtsin mobiili ja helistasin talle.
„Jah, Arne kuuleb,” ütles ta vastates.
„Kas sa oled üleval?”
„Jah, muidu ma ju sinuga praegu ei räägiks, Harry.”
„Kas sa külalisi võtad vastu?” küsisin ma.
„Loomulikult! Millal sa tuled?”
„Praegu,” vastasin ma.
„Praegu?”
„Praegu.”
„Kus sa oled?”
„Vaata aknast välja.”
Nägin läbi köögiakna tema nägu, enne kui ta telefoni kinni vajutas.
Arne Jönsson oli eluaeg ümarik olnud, aga kui ta haigestus tänapäeva epideemiaks saanud suhkurtõppe, muutis ta oma menüüd, ja kui ta majaukse avas, siis tundus, et ta on tõepoolest mõne kilo alla võtnud.
Tüdruk tuli minust paar sammu tagapool ega võtnud Arne kätt vastu, kui too meid tervitas. Aga Arne suhtus sellesse rahulikult, tal oli õnnestunud eelmisel suvel tüdruk natuke rääkima panna ja nüüd tegi ta näo, et ei märkagi terekäe vastu võtmata jätmist.
„Tore sind näha, on alles üllatus,” ütles ta tüdrukule. „Tundub, et sul läheb hästi. Minul tekkis vanadusest suhkurtõbi, nii et ma pean mõtlema, mida ma söön. Selle nimi on ametlikult teise tüübi diabeet, aga tegelikult tähendab see vanainimeste suhkurtõbe, muud midagi.”
Olin mõnda aega Arne juures elanud ja oli kodune tunne majja sisse astuda. Kõik nägi välja nagu alati: palju nipsasju, korralikult koristatud ja lõhnas hästi, ja ehkki vana suur televiisorikobakas oli alles, oli ka üks uuendus: Arne oli muretsenud arvuti ja köögikapil seisev Mac mängis vanu šlaagreid.
Keegi laulis elamisväärt elust.
„Lill-Babs,” ütles ta. „Spotifyst leiab igasuguseid asju.”
Mul on seal konto, aga ma pole seda kunagi kasutanud.
„Kuidas sa Spotifyd kasutama õppisid?” küsisin ma.
„Kas sa mäletad Tomas Skarbaliust? Leedukat?”
„Jah, ta aitas mind möödunud aastal autoga.”
„Tema tütar on üksteist ja tema õpetaski mind. Ta kuulab ise küll teistsugust muusikat, aga ta näitas mulle, mida teha tuleb.”
Tüdruk istus köögitoolile ega pööranud minult pilku.
„Sa võid natuke ringi vaadata, kui tahad,” ütlesin ma. „Siin on, mida vaadata. Arnel on kabinetis seintel hästi palju pilte. Ma ei lähe kuhugi, istume Arnega köögis, võib-olla teeb ta meile kerge hommikusöögi.”
Kahtlane, kas ta oleks Arne vanadel piltidel kedagi ära tundnud, aga ta läks köögist välja, ja sel ajal, kui Arne praadis mõned miniviinerid ja paar muna, andsin mina Arnele juhtunust lühikese ülevaate.
„Sa lubasid sihukestest asjadest eemale hoida,” ütles ta.
„„Sihukestest asjadest”?”
„Ma mõtlesin „sellest” asjast. Head see ei ennusta, miks sa peaksid sekkuma?”
„Ma ei sekkunud,” ütlesin ma. „See oli tema, kes keset ööd minu juurde tuli, mida ma pidin siis tegema? Laskma tal väljas seista, kuni nad ta kätte oleksid saanud?”
„Ei, aga sa oleksid võinud hommikul politseisse helistada.”
Arnel oli õigus, see oleks olnud õige tegu, ma oleksin pidanud nii toimima, aga ma ei saanud lahti närivast tundest, et kui ma oleksin politsei asjasse seganud, oleks tüdrukul veelgi halvemini läinud.
„Ta ei taha, et ma politseisse helistaksin,” ütlesin ma.
Arne turtsatas ja ütles:
„Sind võidakse inimröövi eest kinni võtta, kas sa selle peale oled mõelnud?”
Ma ei olnud selle peale mõelnud, kuid ütlesin:
„Miski ütleb mulle, et need, kes teda taga ajavad, ei ole kuigivõrd huvitatud selle loo avalikuks tulekust. Inimröövi pärast ma igatahes ei muretse.”
Seevastu tegi mulle muret hoopis teine asi.
Arne tõstis vorstid ja muna taldrikule, pani leivakorvi lauale ja hüüdis tüdrukut. „Sa tahad vist ka kohvi, eks ju?”
Ma ei tahtnud juhtunust rääkida, kui tüdruk laua ääres istub, niisiis rääkisime arvutitest, Spotifyst ja Skype’ist, sellest, et tänapäeval võib seda, kellega telefonis räägid, ka ekraanil näha, Arne jutu järgi oli see olnud täiesti uskumatu ajal, mil telekast „Jetsonite” sarja vaadati. Muidugi rääkisime ka sellest, kuidas uus tehnika paberlehed surmab, see on nii vanadel kui noortel, nii aktiivsetel kui ka endistel ajakirjanikel alati jututeemaks, kuulub nüüdisaja ametirolli juurde.
„Kuidas Hjördisel läheb?” küsisin ma.
„Nagu tavaliselt.”
„Lähen ajan temaga juttu.”
Pöördusin tüdruku poole ja ütlesin:
„Sa võid Arnega siia jääda, tulen kohe tagasi.”
Hjördis Jansson oli Arne naaber. Tema nahk oli kriitvalge ja paberõhuke, ent ta oli terava pilguga ja tähelepanelik. Ta kannatab defineerimatu häda käes, mida vanemad inimesed nimetavad valudeks, see võib tähendada mida tahes. Hjördisele tegi kõige rohkem valu istumine, niisiis veetis ta suure osa ööpäevast akna all valge õhukese kardina taga seistes. Mõnikord oli raske aru saada, kus lõpeb kardin ja kust algab Hjördis.
Mul oli ka eelmisel suvel Hjördisega
