vaatas Victoriat, kellel oli tavapäraselt seljas viisakas ruuduline tviidülikond ja lahtiste nööpidega särk ning kes meenutas kedagi, kes kuulus tundmatu Christianshavni aadlisuguvõsa sekka. „Kas sul selles ülikonnas palav ei ole?”
„Lohakalt riietumiseks pole kunagi head põhjendust.”
„Ma ei tunne kedagi sinusugust, Victoria.”
„Ei, loodetavasti mitte. Mulle koopiad ei meeldi. Sellepärast mulle Eva seltsis meeldiski.”
Ronk tõusis püsti ja pühkis oma tolmused käed teksapükstesse. „Tore, et sa kaasa tulid. Poleks üldse pidanud.”
„Pole midagi, ehkki see koht ajab mulle judinad peale. Sa oleks võinud selle asemel ta tuha Øresundi puistata.”
„Kas seda tohib teha?”
Victoria kehitas õlgu. „Sellegipoolest oleksid sa pidanud seda tegema.”
Nad vaatasid vaikides hauda. Ronk kahetses, et oli võõrasemasid ostnud, ja ta oleks tahtnud need taas ära korjata. Victoria kimp oli selle-eest ilus, lihtne ja diskreetne, just nagu Evale meeldinud oleks. „Kurat, kui palju asju meil tegemata jäi,” pomises ta.
„Kas sa pole ennast juba küllalt karistanud?”
Ronk kehitas õlgu. „Ma oleks pidanud seda ette aimama.”
„Ei, sa pead edasi liikuma. Eva oleks seda sama öelnud.”
„Kas ma ei peaks need närused lilled ära võtma, need näevad ju õudsed välja?” Ta osutas võõrasemadele.
„Jah, nendega ei läinud sul õnneks,” vastas Victoria ja noogutas.
Ronk kummardas ja võttis võõrasemadega lillepoti kalmult ära.
„Ma mõtlen seda tõsiselt, Victoria, asi ei ole ainult süütundes, ma oleksin pidanud seda ette nägema. Ma olen kogu oma professionaalse elu politseis töötanud. Ma olen lähedalt näinud, mida inimesed on valmis üksteisele viha pärast tegema. Ma olen kohanud vägivalda, vaadanud mõrtsukatele silma, kohtunud nende vigastatud ohvritega, ma tunnen statistikat. Mul olid kõik eeldused, Victoria. Miks ma siis ei hoolitsenud selle eest, et meil oleks turvasüsteem? Miks ma lasin Eval nii palju üksi kodus olla? Miks ma ei kontrollinud naabruskonnas seda röövlijõuku, kes kindlasti juba nädalaid enne oma vallutusretkedel meie kvartali hõivas? Ma olin treenitud nägema kõiki signaale… Ja ikkagi olin ma täiesti ette valmistamata.”
„Minu kõrvus kõlab see ikka süüdistusena.”
„Ei, mitte ainult.” Ronga kurk oli kuiv ja ta neelatas. „Asi on kurjuse tunnetamises. Märkamises, millal see läheneb, nägemises, kuidas see ründab. Miks ma olin pime selle ees, mis mulle kõige tähtsam oli?” Ta vaatas Victoriale otse silma. „Nagu vanasõnagi ütleb, siis kurat oskab nähtamatuks jääda.”
Victoria vaatas ebakindlalt ringi. „See pole just kõige meeldivam teema, Ronk.”
„See oli võrdlus.”
„Väga võimalik, aga laseks nüüd äkki jalga?”
Nad kõndisid tagasi mööda kitsast rada, mida ääristasid hauad. Eemal Amagerbrogadele avaneva värava juures seisis kalmistuvaht ja kühveldas kruusa, nii et teda ümbritses kerge tolmupilv. Victoria süütas sigareti ja puhus suunurgast välja suitsutoru. „Sa ju tead, et ma mängin igal kolmapäeval Lohmaniga karambooli?”
„Ja nüüd tahad sa mulle rääkida, kui loll see on, et ma enam tema heaks ei tööta?”
Victoria kehitas õlgu.
„Johnson on juba selle teema tõstatanud, seega sa võid rahulik olla.”
„Aga sa oled ju hea…”
„…Jah, hea nuhk, seda ütlevad kõik, aga ma ei viitsi nuhkida selleks, et mõni kindlustusfirma mõned kopikad saaks säästa või et näidata õnnetule abikaasale, et ta kaaslane on truudusetu. Ma tühjendan parema meelega käimlaid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
