teisi võimalusi?”
„Ma saan hakkama.” Ronk ei saanud aru, kas Johnson muretses tema või Lohmani pärast või kas see käis Johnsoni enda au pihta. See oli ju siiski tema, kes nad omavahel kokku viis. Ronk ei teadnud nende kahe vana peeru suhetest, peale selle, et Lohman lisaks oma iganädalasele külastusele oli aegade alguses Johnsonit nii majanduslikult kui ka juriidiliselt Havoddereni ülevõtmisel aidanud. Lohmanil oli pubis tagasihoidlik osalus ja vanade christianshavnerite seas tähendas see, et tema ja Johnson olid verevennad.
Samal hetkel surus üks noor valges topis neiu end Ronga kõrvale leti äärde. Ta naeratas laialt Johnsonile, et tolle tähelepanu saada, ja tellis raundi õlut. Neiu prunnitas alahuult ja puhus jahutuseks üles tuka poole, mis seepeale lehvis. Ronk püüdis ta valges topis esile tungivaid trimmis rindu mitte jõllitada, aga neiu jõudis ta paljastada enne, kui ta pilgu eemale sai.
„Camilla,” tervitas neiu ja ulatas käe.
Ronk võttis käe vastu ja pani järsku tähele, kui noor neiu oli.
„Kas sa tahad alla tulla ja Meyerit mängida?”
„Meyerit? Ei, tänan, Carina, aga selleks olen ma liiga purjus.”
„Camilla,” ütles tüdruk ja patsutas teda õlale.
„Vabandust, aga see oli päris lähedal.”
„Kas sa kardad kaotada?” küsis neiu flirtivalt ja maksis õllede eest, mille Johnson letile oli pannud.
„Ei, pigem midagi väga rumalat teha.”
Neiu naeratas ja haaras kahe käega kõik viis õllepudelit kaasa.
„Tule meie juurde alla, kui ümber mõtled.” Silmapilk hiljem kadus ta inimmerre, aga ilmus siis taas nähtavale plaadimängija lähedal laua juures.
„Nagu ma juba enne ütlesin, siis pruun kuld on hinda läinud. Isegi sul hakkab vastassoo hulgas õhkõrn võimalus tekkima,” ütles Johnson. „Ta oli päris armsake.”
„Sa pead silmas noor. Kas sa üritad nüüd mind ka müüa?”
„Ei, sellega pead sa küll ise hakkama saama.” Johnson leidis uue klaasi, mida poleerida, ja ignoreeris täielikult enda ees seisvaid januseid kliente, kes vilkalt tema tähelepanu saada proovisid. „Kas sa muidu Robertit tead?”
Ronk raputas pead. „Nimi ei ütle mulle küll midagi.”
„Jajah, ta käib siin aeg-ajalt. Robert. Vana poksija, AIK Rootsi jalgpalliklubist. Olen temaga palju aastaid tagasi sparringus käinud. Lööb väga kõvasti. Vähemalt lõi tol ajal.”
„Kõlab nagu tõeline vrakk, mis temaga on?”
„Ta töötab nüüd turvamehena, tal on oma firma, kus on mõned mehed palgal. Ma võiksin maad kuulata, kas tal vaba kohta on. Talle kuluks kindlasti üks sinusugune endine võmm ära.”
Ronk pani pudeli letile ja vahtis Johnsonit.
„Turvamees? Kas sa tahaksid näha mind Amageri keskuses patrullimas, lips ees ja särgivarrukal väike tobe embleem?”
„Selles pole ju midagi halba. Robert teeb ka öövalvuri tööd. Öötöö peaks sulle ju sobima, siis ei saa sa kedagi solvata.”
Ronk vaatas maha ja raputas pead. „Johnson, lepime nüüd ühes asjas kokku. Sa ei pea mulle enam tööpakkumisi edastama. Ma saan kenasti ka ilma sinu vahelesegamiseta hakkama.” Ronk sobras taskus, leidis viiesajakroonise ja pani selle lauale.
„Sa võid homme ka arveldada.”
„Pigem mitte.”
Johnson kehitas õlgu ja võttis raha vastu. Tuli siis veidi aja pärast vahetusrahaga tagasi. „Mine nüüd koju.”
„Eks me näe.”
5
Ronk vedas Møffet üle Raekoja platsi Vesterbrole minnes järel. Ehkki kell oli peagi pool üks kesknädalal, oli valge suveöö täis rahvast, kes nagu temagi soovisid, et see päev ei lõpeks. Ta möödus turistidest, kes Tivoli peasissepääsust välja voogasid. Christianshavnist siia kõndides oli ta järgnenud lõbustuspargist tulnud keskööilutulestikule, mis valgustas suurlinnataevast sädeluse ja värvidega. Jalutuskäik oli head teinud ja ta polnud enam purjus – õigemini oli küll, aga nüüd veeres joovastus kui rööbastel ja oli iseliikuv. Ta üritas endale sisestada, et see oli vaid õhtune tuur enne magamaminekut, aga sisimas teadis, kuhu mõistuse koha võtnud alkohol teda juhatas. Ta oli tagasiteel vanasse kvartalisse, oma endisesse töökohta Vesterbrol, kus Station City seisis kui kindlus ja hoidis kaitsepositsiooni vaenulikul territooriumil. Tagasi nendesse aastatesse, kus ta oli eriüksuses uurijana töötanud ja tundnud kõiki kõrvaltänavaid, kõiki tagahoove, keldreid, iga lõbumaja ja narkourgast. Ta oli teadnud nimepidi kõiki diilereid ja lõbutüdrukuid – vähemasti neid, kes olid suutnud end piisavalt kaua elus hoida, et tänavapildis tuntud näoks saada. Teda ei tõmmanud tagasi mitte nostalgia, ei, see oli midagi kaugelt ohtlikumat – midagi, mis talle sügavalt hinge läks. See oli tema vana juhtum: Eva juhtum. See, mis alati välja ilmus, kui ta täis oli. Lahendamata juhtum, mis temast kunagi lahti ei lasknud.
Ta seisis värava varjus koos Møffega, kes tema kombel oli tänavalampide paljastava kuma eest varjudesse pugenud. Colbjørnsengade oli inimtühi. Selle poole tunni jooksul, mil nad seal seisid, olid möödunud vaid mõned Aafrika prostituudid ja nende kliendid. Ühel tüdrukutest oli täna eriti kiire, sest ta oli strassen’ilt juba teise kunde üles jõudnud korjata. Ronk jälgis mahajäetud juuksurisalongi teisel pool teed. Kolletunud kardinatega määrdunud akende taga põles endiselt tuli ja segunes teleka väreleva kumaga. Ronk teadis, et keegi polnud juba ammu seal oma lokke lõigata lasknud. Ruumid olid juba enam kui kümme aastat ametlikult ühele etnilisele kultuuriühingule kuulunud. Kohtumispaik endistest sovetiriikidest pärit inimestele, mis oli loodud selleks, et hoida ühist kultuuripärandit ja luua paremaid sotsiaalseid tingimusi kohalikule vähemusele. Klubi oli kaasatud omavalitsuse aastasesse kultuurieelarvesse ja sai kasinat üüritoetust. Tegelikkuses oli koht esimesest päevast alates toiminud sellesama vähemuse ja paljude teiste ebaseadusliku kaardipõrguna. Vaevalt kümme aastat tagasi oli Andrei Kaminsky nimeline gangster juhtimise üle võtnud. Kaminsky oli ettevõttele hoo sisse andnud ja meelitanud kohale suuremaid rahvusvahelisi hasartmängijaid. See oli paljuski ohtlik rahvas verise rahaga, mille nad Kaminsky klubis hea meelega mängu panid. Peamiselt seepärast, et Kaminsky koht oli tuntud oma turvalisuse poolest, seega ametivõimud ei seganud end mängu, aga suurel määral ka seetõttu, et Kaminsky teadis, kuidas halbu kaotajaid kohelda. Kaminsky juures ei voolanud mitte veri, vaid hoopis tema kuulus peedisupp, mida ta kaotajatele serveeris, kui nad üksteise järel tema korraldatud turniiridelt välja lendasid. Selle kõige eest võttis ta ühispotist kaks protsenti tasu.
Majaküljel avanes uks ja kaks nooremapoolset slaavi välimusega meest astus õue. Kui nad mööda tänavat eemaldusid, hõljus nende järel sigaretisuitsupilv ja vene kõnepruuk. Ronga kogemus ütles talle, et tegemist oli pelgalt kutsikatega. Mida kõvemahäälsemad nad olid ja mida suuremaks nad end teha püüdsid, seda madalamal kohal nad hierarhias paiknesid. Olgu tegemist kas mõne sisserändajate jõugu liikmetega, rocker’ite või idamaffiaga, ta sisetunne ei eksinud kunagi. Jälgima pidi hoopis teistsuguseid tüüpe, neid hiilivaid ja vaikseid.
Mehed polnud ust enda järel korralikult sulgenud ja kõnniteele küündis toast paistev valguskiir. Rongal oli võimatu näha, mis sees toimus, kui palju neid oli või kas Kaminsky üldse ise seal viibis.
