nad jõudsid vastu hakata, enne kui nad oma narkotsi hävitada jõudsid. Võis tunda end kui tänava kuningas, kui kõik need suured tätoveeritud kutid ninapidi maas lamasid, käte ümber kaablivitsad, samal ajal kui narkots kilo kilo järel välja tuli. Mida rohkem leiti, seda rohkem aastaid nad said. Aastaid, mis nad sees pidid sitsima. Sellist sõitu oli tal tahtmine Kaminskyle teha. Juba sellel põhjusel, et kui üldse keegi, siis oli see Kaminsky, kes vanast juhtumist midagi teadis.
Alkohol ta kehas juhtis ta lahtise ukse poole ja ta astus värava varjust välja. Aga ta jõudis vaid kõnnitee servale, kuni üks käsi tast kinni haaras, tagasi värava juurde tõmbas ja müüri vastu lajatas. Møffe rihm tõmbus pingule ja koer urises ähvardavalt.
„Võta oma koeraga midagi ette, Ronk, enne kui see keretäie saab.”
Ronk võttis rihma tugevamini pihku ja hoidis Møffet tagasi. Ta rahustas koera, kes vastas madala urinaga.
„Mida kuradit sa siin teed?” küsis Dennis Melby ja vahtis talle tigedalt otsa.
„Oma õhtust jalutuskäiku, ja sina?”
Melby raputas talle pead. „Sa sekkud politsei töösse, sellised asjad on karistatavad.” Ta vaatas Ronka hoiataval pilgul.
„See on avalik tee,” vastas Ronk ja mõõtis teda lühidalt pilguga. Dennis Melby tundus olevat laiem ja suurem kui kunagi varem ja meenutas kõige rohkem õhku täis konna. Ronk polnud kunagi seda töllmokka seedinud. „Ma näen, et sa võtad endiselt oma vitamiine.”
„Mis see sinusse puutub?”
„Ehk tõmbad minema ja tood Mariakirkeni diileritelt juurde.”
Melby haaras ühe käega Ronga kõrist ja pigistas. „Sa oled paadialune, Ronk, oled seda alati olnud. Isegi siis, kui sa politseis olid…”
„Lase mind lahti… enne kui see sinu jaoks… halvasti lõpeb.”
Melby irvitas. „Sa tõmbad nüüd minema ja püsid koos teiste kaotajatega seal Sitasaarel, said aru?”
Ronk sai käe vabaks ja haaras Melby kõrisõlmest. „Ma ütlesin, et lase mind lahti.”
Kui ta pigistas, tõmbus Melby nägu valust krimpsu, aga ta ei lasknud oma raudhaaret lahti, vaid surus pöidlaga Ronga kõrisõlmele. Rongal läks silme eest mustaks. „Võin lasta ka… koeral üle võtta… ja su mune närida…”
Melby vaatas Møffe poole, kes rihma rebis.
„Lõpetage ära!” kõlas värava teisest otsast.
Nad pöörasid mõlemad kuju poole, kes lähemale tuli.
„Lõpetage, kurat võtaks,” kõlas monotoonses Põhjajüüti murrakus, kui Mikkel nende juurde jõudis.
Nad lasid üksteist vabaks ja Ronk ahmis õhku.
„Sa näed sitt välja,” ütles Ronk poollämbunult oma endisele paarimehele.
Kotid Mikkeli silmade all andsid tunnistust liiga vähese unega liiga pikkadest öödest. „Mis kurat siin toimub? Kas te tahate mingi sitase konkurentsi pärast persse keerata operatsiooni, mille kallal me üle aasta töötanud oleme?”
Dennis tõmbas oma kubemesse kerkinud pükse allapoole. „Ma palusin tsiviilil tänavalt lahkuda. Ta keeldus.”
„Pea lõuad, Dennis, ja tõmba tagasi autosse,” vastas Mikkel.
Dennis heitis Rongale pilgu. „Küll me ükskord äkki näeme, paadialune.”
Ronk vaatas mehele järele, kui too mööda Colbjørngadet eemale lonkis.
„Need steroidid on ta lolliks teinud.”
„Ja sina oled endiselt oma vanas heas elemendis?”
Ronk kehitas õlgu. „Hoian lihtsalt omaette, mida sa tahad?”
„Küsimus on pigem selles, mida sa siin teed?”
„Nagu ma juba steroidipommile seletasin, siis ma teen oma õhtust jalutuskäiku.”
„Sa oled siin juba üle tunni seisnud.”
„Pool tundi, mul oli pausi vaja.”
Mikkel vaatas teda kannatlikult. „Kaminsky on meil peaaegu peos.”
„Sa lubasid mind kursis hoida, Mikkel. Oled sa unustanud?”
Mikkel hoidis kätt peakomplekti mikrofoni ees, mis ta vasakust kõrvast rippus ja teda keskusega ühendas. „Võta vähe vaiksemalt.” Ta alandas veel häält. „Viimaste kuude pealtkuulamine Kaminsky kohas on kinnitanud me kahtlusi, et ta tegeleb lisaks ebaseaduslikule hasartmängule ka narkokuritegevuse, inimkaubanduse ja miljonitesse ulatuva hangeldamisega.”
„Ei huvita. Sa lubasid, et kui päevavalgele tuleb infot, mis… mis viitaks Eva juhtumile, siis saan ma sellest esimesena teada.”
Mikkel vaatas eemale. „Ja ma pean seda lubadust. Aga midagi pole ilmsiks tulnud. Kogu lugupidamise juures pole sinu juhtum just kõige suurem, võrreldes teistega, millesse Kaminsky segatud on. Tõele au andes me ei tea, kas Kaminsky oli tookord Eva asjasse segatud.”
„Me võime seda temalt ju möödaminnes küsida…” Ronk tahtis Mikkelist mööduda, aga sõber takistas teda rindu tõugates.
„Lõpeta nüüd ära, Ronk, sa oled täis. Ma lubasin aidata ja ma kavatsen seda lubadust pidada, aga asjad võtavad aega. Sa tead ju seda?”
Ronk vaatas maha. Temast oleks nagu kogu energia välja jooksnud ja pohmell hakkas lähenema.
„Kas sa oled kombes? On sul raha vaja?” Mikkel hakkas taskutes sobrama.
„Jäta endale,” lõrises Ronk. „Pane lihtsalt Kaminsky rääkima. Sa võlgned selle mulle.” Ta näitas kange sõrmega Mikkeli poole.
Mikkel noogutas. „Sa oled esimene, kes teada saab, juhul kui ta midagi ütleb.”
Ronk tõmbas Møffe rihma ja koer ajas end asfaldilt püsti – oli aeg koju minna.
„Ronk,” ütles Mikkel talle järele.
Ronk vaatas üle õla.
„Kui sa nõu tahad saada, siis oleks aeg edasi liikuda.”
„Ma ei ole nõu küsinud.”
„Ikkagi…”
„Kas sa tead, mis päev homme on?”
Mikkel raputas pead.
„Homme saab kolm aastat Eva mõrvast.”
6
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Eva avas võtmega ukse. Ta rääkis endiselt telefoniga, mille ühe õlaga kõrva vastu surus, ja lükkas samal ajal ust küünarnukiga lahti. Ta kõndis koormaga – ühes käes käekott ja mantel ning teises ostukott ja kimp tulpe – läbi koridori köögi poole. „Tere, kallis, mina olen,”
