sul põleb? Istu veel. Me pole sugugi lõpetanud.”
Ronk ohkas. Nüüd, kui Lohman enam linnakohtus ei tegutsenud, vaid ainult oma kontoris juhtumitega tegeles, oli tal täitmatu vajadus esineda, mis tähendas, et ta võis surnuks rääkida igaühe, kes vähegi mööda juhtus minema. Selle peagi lõppeva suve jooksul, mil Ronk oli Lohmani heaks mitme vaatlusjuhtumiga tegelenud, oli Lohman juba mitu korda läbinud oma repertuaari võidetud kohtuasjadest. „Ma kaitsesin kord klienti, kes väitis, et oli panka röövides hullumeelne olnud…”
„…Probleem oli selles, et ta oli enne seda veel kahtekümmend kaheksat röövinud,” jätkas Ronk.
„Ah, kas ma olen seda rääkinud?” ütles Lohman ja võttis lonksu šerrit, olles ilmselt Ronga huvipuuduses pettunud. „Jajah, aga kuhu me siis jõudsimegi?” küsis ta ja istus toolile.
„Minu honorarini,” vastas Ronk ja naeratas leplikult. Tegelikult ei olnud tal Lohmani vastu midagi, ta lihtsalt ei viitsinud täna seltskondlik olla. Pealegi oli tal endal ka janutama hakanud, küll aga õlle järele.
„Ei, honorarist me juba rääkisime, ei, me pidime uut juhtumit arutama. Mis ei hammusta nii hullult kui see viimane…” Ta naeratas ja noogutas Ronga sideme suunas, et olla kindel, kas too ivale pihta sai. „Aga juhtumit, kus on hea raha. See on vähemalt neljateistkümne päeva töö, võibolla ka rohkem.”
„Ei, tänan, ma pole huvitatud.”
„Kuidas sa seda kindalt tead, kui ma ei ole sulle veel juhtumist rääkinudki?”
„Sest ma…”
„See on ühe suure heal järjel oleva Taani elektroonikafirma heaks, kelle kauglaos toimub pettus. Ma ei saa firma nime enne avaldada, kui sa jah ütled, aga see kõlab kui Põmm & Perekonnanimi.” Ta naeratas taas ja pilgutas Rongale silma, et näha, kas too on aru saanud.
„Lohman, mind ei huvita enam selline töö. Siiani on kõik kena olnud, aga… ma ei taha enam selles suunas liikuda.”
„Kas see on selle väikese vigastuse pärast, mille sa said?” Ta näitas Ronga sideme poole.
„Usu mind, ma olen hullematki proovinud.”
„Nojah, aga mida sa siis kardad?” Kõlas, nagu oleks küsimus suurim väljakutse, mille peale Lohman tuli, et Ronk lõksu püüda.
Ronk naeratas. „Ma ei karda. See töö siin pole lihtsalt minu jaoks.”
„See ei ole ju nii erinev sellest, mida sa politseis tegid, kui välja arvata see, et siin saad sa väärilist palka.”
„Paljuski, jah. Järeluurimine on üks asi, nuhkimine teine. Ja ma ei viitsi enam nuhk olla.”
„Aga sa oskad seda nii hästi. Paremini kui ükski teine uurija, kes mul on olnud. Mul olid omad kahtlused, kui Johnson sind soovitas. Ma loodan, et sa ei solvu, kui ma seda ütlen?”
„Üldse mitte. Ka mina ei võtaks Johnsoni soovitatud inimest kulla pähe. Eriti mitte mind ennast.”
Lohman tõstis klaasi Ronga terviseks.
„Aga ükskõik mis, Lohman, vastus on eitav.” Ronk tõusis ja Møffe järgis ta eeskuju.
„Mõtle nüüd selle peale. Te, noored, olete nii kannatamatud.”
„Nii noor ma nüüd ka pole, ja ma olen mõelnud. Kõike head, Lohman,” ütles ta ja suundus ukse poole.
„Siis ei jää mul muud üle, kui klient paljastada, et sa mõistaks, millisest eksklusiivsusest sa ilma jääd.” Ta tegi kunstliku pausi, samal ajal šerriklaasi käes keerutades. „Sa ütled ära juhtumist ei kellegi muu kui Bang & Olufseni heaks.”
„Selle oleks ma ise ka ära arvanud, ja küll nad ilma minuta hakkama saavad.” Ronk jättis hüvasti ja kadus uksest välja.
4
Läbi Café Havoddereni paljude külaliste lärmi kostis Joe Cockeri kähe hääl, mis laulis vanast Wurlitzeri plaadimasinast „Unchain My Hearti”. Baarileti ümber oli moodustunud ring noortest inimestest, kes seal aega veetsid, samal ajal kui vanemad püsikunded laudade ümber istusid ja õlut kulistasid, enamik pahvimas oma sigarette, mis lisasid mahtu pubis heljuvale gaasisinisele suitsupilvele.
Ronk oli varakult Havoddereni sattunud ja tal oli õnnestunud leida vaba koht baari tagaotsas. Lisaks tähendas see, et ta oli jõudnud ülejäänud külastajatest rohkem juua ja oli lõpuks üpris purju jäänud, isegi rohkem, kui ta plaaninud oli.
Ronk libistas pilgu üle baarileti ja märkas, et neil kahel noorel, kelle Johnson asendajateks oli palganud, oli raskusi külastajate hulga tellimustega sammu pidada.
„Kas kõik baarid streigivad, et rahvas siia viitsib tulla?” küsis Ronk ja pööras pilgu Johnsonile.
Johnson, kellel oli rohkem tegemist õlleklaaside kuivatamise kui klientide teenindamisega, vastas Ronga pilgule. „Küll sa oled täna õhtul humoorikas, Ronk. Kas sa siis ei tea, et me oleme niinimetatud pruun kuld. Kas sa siis kohalikku lehte ei loe?” Ta pani rätiku käest ja võttis oma hiiglaslike näppudega kohvitassist kinni.
Ronk raputas pead. „Møffe jõuab selle ära hekseldada, enne kui ma lugeda saan.”
Johnson tühjendas tassi ja kallas endale selja tagant kannust uue kohvi. „Christianshavnerenis oli muidu pikk artikkel kogu pubimiljööst. Meiesugused väikesed, kahtlased kohad on jälle moodi läinud.”
„Havodderen pole kunagi olnud ei kahtlane ega ka moodne.”
Johnson kortsutas kulmu. „Kui mina siin krediiti tahaksin saada, siis hakkaksin vähe paremaid nalju välja mõtlema.”
Ronk tühjendas õlle ja pani tühja pudeli nende vahele letile. „Nojah, ava mulle siis uus.”
Johnson otsis kastist pudeli Hofi ja noppis selle lahti.
„Lohman rääkis, et sa lõpetasid tema juures?”
„Kuulujutt jookseb kiiremini kui vesi selles kanalis.”
„See usaldati mulle. Ta käis siin Victoriaga karambooli mängimas, nagu tavaliselt.”
„Kas ta ei võinud siis sädistamise asemel mängimisega tegeleda?” Ronk võttis õllepudelist lonksu. „Ega ma ei olnud ka kunagi tema juures tööl. Ma lahendasin vaid mõned ülesanded, muud seal polnud.”
„Niimoodi ikkagi minema ei joosta.”
„Kas ta seda ütleski?” küsis Ronk ja laiutas käsi. „Ma säästsin just ta kliendile oma elu hinnaga mõned miljonid.” Ta näitas oma sidet.
„Ei, ei, Lohmanil oli hea meel, et sa seal olid.” Johnson nõjatus oma raske kehaga üle baarileti Ronga poole. „See oli ju ka sinu jaoks üks kena väike tehing. Lohman ütles veel, et sa olid selles hea.”
Ronk kehitas õlgu. „See oli suvevaheaja töö, ja suvi saab peagi läbi.”
„Kas sul on midagi paremat teha?”
Ronk raputas pead.
„Seda ma silmas peangi.
