ta hoidis neid kinni. Tungis kurgust alla ja püüdis teda lämmatada. Ta kahetses vaid üht: et oli hüvastijätukirja töö juurde jätnud. Aga kui ta seal seisis, oli see tundunud ainsa õige kohana. Nagu midagi, mida tehti, kui selliseid otsuseid langetati. Täpselt nagu lauakommetega. Või nagu praegu, mil ta oli enda ja oma perekonna kenasti korda seadnud. Kõige jaoks olid reeglid ja meetodid, isegi keeruliste hernestega toime tulemiseks. Ta teadis, et maailm on ehitatud üles süsteemidele.
2
Raadiosaate juht, hüüdnimega Teddy K., andis edasi DMI meteoroloogide hoiatuse, et tänasest päevast võib saada selle aasta kuumim. Kuigi kell oli vaid pool üksteist ennelõunal, uskus Ronk see ainukegi kord seda, mida raadiost kuulis, ehkki Teddy K. polnud oma kriiskava häälega just kõige veenvam tõekuulutaja. Ronk oli vanal Audil kõik aknad alla lasknud, aga sellegipoolest oli ta T-särk higist läbinisti märg. Sel hetkel, kui saatejuht reklaame hakkas laskma, keeras Ronk heli automaatselt vaiksemaks. Kõige meelsamini oleks ta tahtnud raadio kinni panna, aga ehkki ta oli oma uuelt tööandjalt seda autot juba nädal aega laenanud, polnud tal siiamaani õnnestunud aru saada, kuidas aparaat kinni käib.
Ta järgnes mustale läbi liikluse venivale Porsche Cayenne’ile kahe auto vahega. Ka Porsche juht oli aknad alla lasknud ja hiphop mürtsus salongist välja. Kui laiade velgedega Porsche veidi aja pärast Uplandsgadele sõitis ja SuperBesti parklasse keeras, pani Ronk tuled kustu ja järgnes.
SuperBesti-esine suur parkla oli peaaegu tühi ja Porsche sõitis sissepääsule lähemate kohtade juurde. Ronk parkis Audi mõni rida tahapoole ninaga otse Porsche poole. Ta otsis salongist videokaamerat, mille teadis olevat kuhugi pannud, aga mida ta ei näinud. „Liiguta ennast veidi, Møffe,” ütles ta ja togis inglise buldogit, kes tema kõrval istmel magas. Ronk märkas kaamerat pooleldi koera tagumiku all ning surus sõrmed karva ja istme vahele, kuni ta selle kätte sai.
Møffe urises rahulolematult.
„Lõpeta heaga see pahandamine, muidu jääd järgmine kord koju,” ütles Ronk ja tõmbas videokaamera küljelt ekraani lahti. Kaamera läks automaatselt tööle ja ta tõstis selle üles, nii et lääts täpselt paneeli küljest lahti tuli. Objektiivi autofookusest kostis nõrk surin, kui ta Porsche sisse suumis ja lindistamisnupule vajutas. Kõrvalistmelt astus välja rasvunud kiilaspäine neljakümnendates aastates mees. Tal olid jalas lühikesed teksapüksid ja seljas nahkvest, mille seljal oli logo ning kaela ümber valge krae, mis ta pead ja kaela toetas. Auto juhipoolne uks avati ja sealt hüppas välja pikkade plaatinablondide juustega tüse naine, kelle käsi katsid sama paljud tätoveeringud kui tema mehel. Ronk arvas esmalt, et ka naise nägu oli tätoveeritud, aga nägi siis, et tegemist oli sinise silmaga. Mees karjus naisele midagi, mida Ronk ei kuulnud, aga naine avas seepeale auto tagumise ukse ja tõmbas autost välja poisi. Poiss, kes oli umbes kümneaastane ja sarnanes kehaehituselt oma vanematega, oli täielikult hõivatud tahvelarvutis mängimisega. Isa surus poisile mündi pihku ja osutas ostukärude rea suunas, mis eemal varikatuse all seisid. Poiss läks vastu tahtmist sinna ja võttis ühe ostukäru, aga kuna ta nähtavasti piisavalt kiiresti tagasi ei jõudnud, võttis ema ohjad enda kätte, tehes mehele pahase märkuse. Too kehitas vaid õlgu ja näitas oma kaelatoele. Ronk jätkas pere filmimist, kui nood sissepääsu poole kõndisid ja toidupoe automaatsetest ustest sisse kadusid.
„Kell on…” Ronk vaatas kähku ekraani digitaalset kella „…on nüüd 10.38. Jälitan vaatlusalust Carsten Nielsenit koos perega… SuperBestis Amageril. Endiselt pole märki, et vaatlusalune oma vigastust simuleeriks.”
Kui Ronk kaamera kinni pani ja autost välja astus, vaatas Møffe talle tähelepanelikult järele.
„Sina jääd siia. Kui sul veab, siis saad maiust, kui ma tagasi tulen.”
Koer turtsatas ja pani pea tagasi istmele.
Ronk kõndis sissepääsu juurde, kaamera üle käe rippuva pusa alla peidetud. Tal ei olnud suuri lootusi, et Carsten oleks nii loll, et täiesti avalikult teha midagi, mis paljastaks, kas kaelavigastus, millest ta kindlustusfirmale oli teatanud, oli täielik pettus, aga kunagi ei võinud teada. Igatahes proovis Carsten oma õnnetusjuhtumikindlustust lasta välja maksta kahekümne viie protsendilise invaliidsusastmega, mis numbrites tähendas, et ta oli kindlustuselt saamas väikest kahe miljoni kroonist summat. Politseisse oli ta teatanud kolm nädalat enne oma väidetavat liiklusõnnetust, õnnetust, millel ei olnud rohkem tunnistajaid kui autojuht, kes talle otsa oli sõitnud, tähelepanuväärsel kombel üks Carsten Nielseni enda „vendadest” kohalikust mootorrattaklubist – mees, kes paar aastat tagasi ka ise taolise kompensatsiooni osaliseks oli saanud. Ronk oli juhtumi kallal töötanud üle nädala ja kui tal ka täna midagi filmile püüda ei õnnestu, mis paljastaks, et Carsten oma vigastust teeskleb, saab rocker, keda ta vennad Rotiks kutsusid, suure võidu osaliseks.
Ronk kõndis läbi klaasukse kaubamajja, kus oli mõnusalt jahe ja peaaegu inimtühi. Ta haaras endale korvi ja pani sinna petteks mõned tooted. Kui ta pikkade külmlettide juurde jõudis, kohtas ta perekonda, kes oli oma käru asju täis ladunud. Ronk järgnes neile eemalt. Naine lükkas rasket ostukäru, samal ajal kui Carsten plätudes järel lonkis. Ta vaevles palavuses ning ta kaelatugi hõõrus. Iga kord, kui Carsten kuhugi vaadata tahtis, pidi ta tervet keha pöörama ja see andis talle robotliku ja breiktantsijat meenutava motoorika. Kui perekond joogiosakonda jõudis, nügis Carsten poega ja palus tal võtta kasti „elevante”.
„Võta ise,” vastas poiss, ilma et oleks mängult pilku tõstnud.
Carsten rebis talt tahvelarvuti käest ja kummardus, nii et ta oli vaid mõne millimeetri kaugusel poisi näost.
„Tahad sellest ilma jääda vä?! Tahad sest sitast ilma jääda?!” karjus ta, näost punane.
Poeg küünitas tahvli järele, mis oli ta käeulatusest väljas. Pööras siis ringi ja läks esimese rea õllekastide juurde. Ta haaras vaevaliselt kõige pealmisest. „See on sitaks raske, isa!”
„Need peavad olema elevandid,” karjus Carsten ja näitas talle kasti elevandipildiga õllega. Poiss lasi kastist lahti ja lonkis teist õlut võtma. Koos emaga suutsid nad õllekasti ostukärusse toppida.
Ronk jäi veidi kaugemal seisma ja jälgis neid mööda reavahet eemaldumas. Talle oli saanud selgeks, et ehkki Carsten ei kuulunud maailma kõige andekamate inimeste hulka ega asunud ka IQ-skaalal väga kõrgel nende rocker’ite suhtes, keda Ronk oli kohanud, oli ta piisavalt nupukas, et oma kindlustussummat mitte ohtu seada. Aga Ronga jaoks polnud asi selles, kui palju mingi kindlustusfirma enda taskuid tühjendama peab, ega ka selles, et ta saab advokaadilt, kelle heaks töötab, boonuse, kui Carsteni vastu asitõendid hangib – ei, teda ärritas pigem mõte sellest, et Carsten suudab teda petta. Peamiselt seetõttu, et temas oli juurdunud vastumeelsus logodega nahktagide vastu. Omal ajal eriüksuse politseinikuna oli ta nende nüripeadega küllalt tegelenud ja neist nii mõnedki trellide taha saatnud. Kuraditki, kui Carsten alias Rott alias „Mul-on-kõigest-ja-kõigist-suva-samal-ajalkui-naisele-sinise-silma-kütan” saaks põhjendamatult sisse kasseerida kasvõi ühe sendi. Tal oli vaja kähku midagi välja mõelda, mis lõpuks kas kinnitaks või lükkaks ümber rocker’i kahtlustuse.
Ronk pani ostukorvi käest ja kiirustas väljapääsu poole. Kui ta parklasse jõudis, otsis ta taskust välja mündi ja kõndis ostukärusid katva väikese katusealuse poole. Katuse all oli kaks rida kärusid, kümme mõlemas reas. Ta pani pusa ja kaamera maha ning surus end käruridade vahele. Kui ta rea kõige seesmise käruni jõudis, lükkas ta mündi lukku ja sai terve kärurea vabaks. Ta toetas ühe jala katusealuse seina vastu, tõmmates samal ajal esimese käru käepidet, et saaks rea liikuma. Läbilõikava heli saatel hakkas kärurong vaikselt liikuma ja ta sai lõpuks ühe rea katusealuse alt välja tõmmatud. Ta surus kärude külgi ja asus rivi Porsche
