oli ta käinud Californias, et õppida tundma sealseid viinamarjaistandusi, ning see oli olnud põnev, rääkis Henri, aga nüüd huvitab teda Bayonne. Kas naine ei tahaks seal temaga kohvi juua?
Imogen ei suutnud meenutada, millal miski teda viimati naerma oli ajanud, aga nüüd tegi asi talle tõesti nalja. Henri oli temast vähemalt kümme aastat noorem, kuid lõi talle silma pilgutamata külge. See oli küll üdini prantslaslik, ent ikkagi omamoodi meelitav.
„Kahju küll,” vastas ta. „Ma ei lähe Bayonne’is maha. Sõidan edasi.”
„Dommage,” lausus noormees. „Oleks olnud kena teiega kohvi juua. Võib-olla siis mõni teine kord? Kust te pärit olete?”
„Provence’ist.” Väikese lapsena oli Imogen elanud Marseille’ lähedal.
„Meie pere käis ükskord Cannes’is puhkusereisil,” ütles Henri. „Paraku ei mäleta ma sellest suurt midagi.”
„Kena linn,” sõnas Imogen. „Ainult et väga bling-bling.”1
Noormees hakkas selle ingliskeelse väljendi peale naerma. Ja Imogen naeratas jälle.
Oli juba kesköö, kui nad lõpuks Akvitaanias Bayonne’i raudteejaama lähedal asuva bussipaviljoni juures peatusid. Vihm oli tund aega tagasi lõppenud ja taevas oli täiesti selge. Ümberringi tõusid kõik püsti, aga Imogen jäi istuma. Henriga vesteldes oli naine jõudnud rahuneda, kuid nüüd hakkasid tal käed uuesti värisema. Viimased üksteist tundi, kui buss läbi riigi sõitis, oli ta olnud välismaailma eest kaitstud, otsekui kookoniga ümbritsetud. Nüüd tuli Imogenil välja astuda ja selle kõigega uuesti silmitsi seista. Pealegi veel ihuüksi. Polnud kedagi, kes oleks tema eest asju ära korraldanud, öelnud, mida teha. Aidanuks tal plaani ellu viia.
„Vabandust, Jen.” Henri, kes oli natukese aja eest magama jäänud, ärkas nüüd sagina peale üles ja valmistus väljuma.
„Jah. Andke andeks,” sõnas Imogen ja tõusis püsti. „Nautige viinamarjaistandikke!”
„Nautige oma puhkust! Kui Bayonne’i tagasi tulete, palun helistage.”
„Mul pole telefoni,” tuletas naine talle meelde.
„Ma elan Bernard Noble’is,” ütles noormees. „Otsige mind üles.”
Imogen teadis, et ei tee seda.
Ta läks noormehe järel bussist välja ja lehvitas, kui too, seljakott seljas, eemale kõndis. Siis ootas ta, kuni bussijuht ülejäänud kohvrid pakiruumist välja võtab. Tema hõbehall oli viimane, mis lagedale ilmus. Imogen tõstis selle maast ja vaatas ringi. Teisel pool parklat seisvad hooned olid läbi ja lõhki prantsuspärased: tänavalaternate valgel soojalt kumavate tellisfassaadidega ja luugitatud akende ees olevate sepisrauast rõdudega.
Koha, kus asub tema väljavalitud hostel, oli Imogen meelde jätnud; nüüd vaatas ta orienteerumiseks natuke aega ringi, kõndis siis üle tee ja hakkas mööda kitsukest kõrvaltänavat edasi minema. Nurgale lähenedes nägigi ta ukse kohal tumerohelist varikatust, millelt võis lugeda öömaja nime. Selle ette jõudnud, lõi Imogen kõhklema. Ta ei olnud kunagi varem hostelis ööbinud. Tudengina ringi reisida polnud tema rida.
Imogen lükkas tellistest võlvkaare all oleva klaasukse lahti. Seestpoolt oli hoone puhas ja remonditud, põrandat katsid must-valged plaadid, paljaid kiviseinu ehtisid rauast skulptuurid. Väikese valvelaua taga istus raamatusse süvenenult keskealine naine. Too ei tõstnud pilkugi, enne kui Imogen oli jõudnud päris tema ette ja köhatanud.
„Kas ma saan teid aidata?”
„Ee …”
Sa ei saa minuta hakkama.
Täiesti kindel, et mees seisab tema taga, keeras Imogen kanna pealt ringi. Seal ei olnud kedagi.
„Mademoiselle?”
Sul ei tule midagi välja. Sa tead seda ise sama hästi.
„Ma … ma soovin tuba.”
Imogen mõistis, et ootab naist küsivat, miks tuleb ta nii hilja öösel. Ning miks on ta üksi, mitte koos mehega? Ja kuhu kavatseb minna? Ja mida kavatseb ette võtta? Ja …
„Mitmeks ööks?” Naise hääl kõlas tüdinult.
„Ainult üheks.” See tuli üle huulte vaevu kuuldavalt. Ta köhatas ja kordas, sedapuhku juba natuke valjemini. „Ainult üheks.”
Naine võttis laualt elektroonilise võtme, kodeeris selle ja ulatas talle.
„Premier étage, mademoiselle,” lausus ta.
Imogen arutles endamisi, kas oli saanud madame’ist taas made moiselle’iks sellepärast, et kirjutas end sisse hostelisse. Enne kui hakkas kotiga trepist üles minema, heitis ta pilgu vasaku käe sõrmuseta sõrmele. Toa nr 14 ukse juures jäi ta seisma. Esimesel korral kaart ei töötanud.
Sa ei saa minuta hakkama.
Imogen pillas kaardi maha ja see libises mööda koridori põrandat eemale. Läks natuke aega, enne kui tal õnnestus kaart üles võtta, sest see lipsas ikka ja jälle tema käest välja. Kui naisel õnnestus kaart lõpuks värisevi sõrmi kätte saada, torkas ta selle lukupilusse õiget pidi. Tuluke muutus roheliseks ja uks avanes.
Tuba paistis ilusam, kui ta oli oodanud. Heledat kreemikat tooni värvitud seinu kaunistasid raamitud lillepildid. Üheinimesevoodi oli üllatavalt kõva. Tänavapoolsest klaasuksest, mille ees oli tüllkardin, pääses tillukesele rõdule. Uksel olid roheliseks värvitud luugid ning Imogen tõmbas need kinni. Peale voodi oli toa ainus mööbliese kõrge riiulitega riidekapp. Selle kõrval rippus seinal täispikk peegel. Vannitoas (tähtsaim põhjus, miks Imogen Hostel Auberge’i välja valis, oligi see, et saagu muidu mis saab, kellegagi vannituba jagama polnud ta nõus) olid dušš, tualett ja kraanikauss. Valamu all rippusid torul kaks tumerohelist käterätti. Ehkki luksuslikku polnud seal midagi, oli tuba laitmatult puhas.
Samuti oli see tühi. Imogen andis endale aru, et oli kaine mõistuse kiuste kartnud näha meest teda seal juba ootamas. Tundes kergendust endast lainena üle tulvavat, potsatas ta voodiservale istuma. Hingata oli raske, õhku tuli vaevaliselt ahmida. Kartes minestada, painutas Imogen pea põlvedele vahele.
„Ma olen tugev ja iseseisev naine,” pomises ta endamisi. „Saan oma eluga ise hakkama.”
Paraku polnud ta päris kindel, kas usub seda.
2
Mees oli Imogenile alati kinnitanud, et too ei oska oma elu korraldada ning jääks temata lootusetult hätta. Ei saanud salata: naine kuulus tõesti nende hulka, kes loodavad, et asjad laabuvad iseenesest, ega vaevu enamasti kõike pisimategi üksikasjadeni läbi mõtlema, et see tõesti nii oleks. Oma plaani puhul oli Imogen seda siiski teinud, töötades selle kallal tervelt kaks aastat. Plaani peamine tunnusjoon oli paindlikkus, mis lubas tal haarata kinni esimesest ettesattuvast võimalusest. Kui see avanes, oli naine olnud valmis, sest tal oli juba varem kõik peas miljon korda läbi tehtud. Ent isegi reisikotti pakkides – kahetsemata kordagi, et peab nii palju asju maha jätma – polnud ta tõtt-öelda kindel, et viib oma plaani päriselt ellu. Imogen ei uskunud, et on võimeline seda tegema, sest oli endas maha surunud naise, kes suutis ise otsuseid langetada, ega teadnud, kas suudab tolle veel kunagi üles
Toretsev, kassikullane.
