aga looda kõige paremat,” ütles Vince ja küsis siis, kas võib tuua talle midagi juua.
„Oh ei, tänan. Tulin ainult nii kauaks, kui sadu üle läheb.”
„Äkki siis tass kohvi, et soojem hakkaks?”
Naine kõhkles.
„Ilma igasuguse tagamõtteta,” veenis Vince teda. „Lihtsalt kohv.”
„Ma ei tohiks …”
„Pidin just endale ka tooma.”
„Ma tõesti ei …”
„Kõigest üks kohv. Kas cappuccino sobib?” Ta tellis mööduvalt kelnerilt kaks tassi ja tegi naisele laua ääres ruumi, nihutades kokkuvolditud ajalehe kõrvale.
„Ma ei istu just sageli üksipäini kõrtsis ega lahenda ristsõna,” ütles Vince naisele. „Aga mu küttesüsteem pani kõrvad pea alla ja tehakse korda alles homme, seepärast mõtlesin, et targem on täna õhtul siia tulla.”
„Nojah.”
Kelner asetas nende ette kohvitassid ja Vince tasus kohe.
„Vince Naughton,” tutvustas ta end.
„Imogen Weir.”
„Meeldiv tutvuda, Imogen.” Vince oli uut tuttavat sundimatult kohe eesnimega nimetanud.
„Samad sõnad. Aitäh kohvi eest.”
„Pole tänu väärt.”
Vince leidis, et Imogen on väga ilus. Talle meeldis naise vahemereline väljanägemine: pisut tõmmukas nahk, tumedad silmad, tumedad juuksed ja roosinupuna täidlased huuled.
„Millega sa tegeled, Imogen?” küsis ta.
„Praegu olen tööta,” vastas naine, võttes kohvitassi pihkude vahele ja lastes end natuke lõdvemaks. „Aitasin ühel Euroopa ajaloo professoril uurimistöö tarvis andmeid koguda, aga mu leping lõppes eelmisel kuul. Ehk leian varsti midagi, aga tead ju ise, kuidas sellega praegu on. Majanduses on paras kaos. Loodan siiski kõige paremat.”
„Euroopa ajalugu.” Vince’i hääl reetis huvi. „Kas tegeled ise ka teadustööga?”
„Taevake, ei.” Naine raputas pead. „Ma … mul pole tegelikult millegagi hoobelda. Nagu ma juba ütlesin, otsin tööd. Käisin just täna vestlusel.”
„Loodan, et koht on huvitav.”
„Mitte eriti,” tunnistas naine. „Ühe Prantsuse firma hulgimüügikeskus otsib kontoritöötajaid. Pole just see hiilgav karjäär, millest olen unistanud, aga häda ei anna häbeneda ja need teised sõnad.”
„Sul on õigus,” lausus Vince. „Ega see eriti põnev ei tundu. Aga kes võib teada.”
„Vähemasti nälga pole tarvis karta,” ütles naine. „Aga mis ametit sa ise pead?”
„Töötan elukindlustuses,” vastas mees.
„Keegi peab seda ka tegema,” naljatas naine.
„Elukindlustus on väga tähtis,” lausus Vince. „Inimesed peaksid mõtlema oma lähedastele.”
„Sul on õigus.” Imogeni põskedesse ilmusid uuesti lohukesed ja Vince kahtlustas korraks, et äkki naine naerab tema üle. Aga see ei läinud talle korda. Elukindlustus tegigi inimestele nalja. Niikaua kui neil seda vaja ei läinud.
„Soovid ehk veel ühe kohvi?”
„Tänan, ei. Tundub, et vihm on hõredamaks jäänud. Peaksin nüüd minema.”
„Kui kaugele? Kas sul seisab siin kusagil auto või lähed bussiga?”
„Bussiga,” vastas naine. „Aga peatus on siinsamas nurga taga.”
„Mina jälgin ilmateadet, seepärast on mul vihmavari kaasas. Las ma saadan sind.”
„Oi, seda pole küll vaja.”
„Mul tuleb ka minema hakata. Ma ei taha ju ometi tervet õhtut pubis istuda.”
Nad läksid koos välja. Vihma küll sadas, aga mitte enam nii kõvasti kui enne. Vince avas kindlustusfirma logoga vihmavarju. Kui nad bussipeatuse poole kõndisid, hoidis ta seda nende mõlema pea kohal.
„Järgmine tuleb viie minuti pärast,” ütles Imogen sõiduplaani vaadates.
„Aitan sul oodata.”
„Väga kena sinust, aga seda pole vaja.”
„Ma ei taha, et sa märjaks saaksid.”
Nad seisid vaikides vihmavarju all ja vaatasid sinnapoole, kust pidi tulema buss.
„Tulebki,” sõnas Imogen, kui buss eemal nähtavale ilmus.
„Kas sul on hiljem pikk maa minna?”
„Tegelikult ei ole. Kõigest paar minutit ja olengi kohal.”
„Võta vihmavari.”
„Ma ei saa ju ometi …”
„Palun, Imogen. Ma tahan, et sa võtaksid.”
„Aga siis saad sa ise märjaks.”
„Oh, sellest pole midagi. Võid selle mulle millalgi tagasi tuua.”
„Ma …”
„Tahaksin sinuga veel kokku saada ja kohvi juua,” ütles mees ja võttis taskust telefoni. „Vahetame õige numbreid.”
„Nojah …”
„Ei mingeid kohustusi, ausõna. Ei tule välja, siis ei tule – midagi ei juhtu.”
Imogen kõhkles viivu, enne kui talle numbri andis. Vince sisestas selle oma telefoni ja saatis naisele kontrolli mõttes sõnumi.
„Ma helistan sulle,” lubas ta, kui buss peatusse sõitis.
Naine ronis sisse ja Vince vaatas, kuidas ta istet võttis. Kui buss liikuma hakkas, lehvitas mees Imogenile. Naine lehvitas vastu ja Vince naeratas.
4
Imogen oli nagu Bayonne’is veedetud üheainsa öö puhulgi juba Pariisis telefonist välja uurinud soodsad majutusvõimalused, ent broneerinud polnud midagi, sest ei tahtnud jätta endast internetti maha mingeid andmeid. (Järjekordne paranoia, andis ta endale aru. Vince’il oli ehk selle koha pealt õigus.) Enamik päris odavaid kohti paiknes linnast natuke väljas, aga tal oli tarvis olla rohkem asjade keskmes, et leida endale pikapeale midagi püsivamat. Või vähemalt natuke vähem ajutist. Imogen ei teadnud täpselt, kui kauaks ta Hendayesse jääb. Plaan oli selle koha pealt pisut ebamäärane.
Ta hakkas bussipeatusest eemale kõndima. Väike hotell, mille ta välja oli valinud, asus umbes viieteistkümne minuti kaugusel ühes linna elurajoonis. Internetis selle kasuks otsustades polnud ta osanud arvata, et tänav, kus
