kõnekatkestusnupule, valis Vince uue numbri.
„Tere tulemast Chandon Leclerci. Palun valige järgmiste variantide vahel.”
Kui automaathääl jõudis number viieni, mis pakkus võimaluse rääkida päris inimesega, valis Vince selle.
„Halloo, siin Janice. Kuidas saan teid aidata?”
„Tere, Janice.” Vince polnud selle naisega kunagi varem rääkinud. Ta püüdis jääda rahulikuks, ehkki oli kõnepostist ja automaatvastajast saadud järjekordse häälsõnumi pärast marus. „Mina olen Vince Naughton. Palun, kas ma saaksin rääkida Imogeniga?”
„Imogeniga?”
„Imogen Naughtoniga. Oma naisega. Ta on Conor Foley isiklik sekretär.”
„Aa, hästi. Oodake pisut.”
Liinil jäi vaikseks. Vince arutles endamisi, kas polnud too tobe tüdruk kõnet katkestanud. Ta trummeldas sõrmedega lauale, tundes, kuidas viha temas üha enam pead tõstab, ehkki nüüd sugenes sellesse juba natuke muret. Kui naine vastab, annab ta oma pahameelele pisut voli. Imogen pidi teadma, kui palju meelehärmi ta mehele valmistas. Kostis rida klõpsatusi ja ta kuulis taas vastust: „Tere tulemast Chandon Leclerci. Olen Imogen. Mind pole praegu töölaua taga, aga palun jätke teade ja ma helistan teile tagasi.”
„Kurat võtaks!” möirgas Vince telefoni. See totakas plika oli ühendanud ta lihtsalt Imogeni lauatelefoniga ja sisse oli lülitunud automaatvastaja. Polnud mingi ime, et sel firmal asjad allamäge lähevad. (Nõnda see Imogeni jutu järgi pidi olema. Osaliselt just sellepärast oligi Conor nii kangesti sinna messile kippunud. Teisi vaatama ja ennast näitama. Looma Prantsuse omaniku ja Iiri edasimüüja vahel tihedamaid sidemeid.)
Natuke aega endaga aru pidanud, läks Vince majast välja ja istus uuesti autosse.
Ta otsib oma naise üles ja toob koju.
6
Tagasi Atlantique’i hotelli poole kõndides ostis Imogen endale jäätise. Ta ei mäletanudki enam, millal oli viimati jalutanud tänaval, jäätisetops käes. Võib-olla juhtus see siis, kui ta viimati siin elas. Ehk ostis Carol talle rohkem kui kakskümmend aastat tagasi jäätise siitsamast poest ja Imogen kõndis oma tuutuga mööda sedasama kõnniteed. Muidugi polnud see eriti usutav. Praegune pood oli uus ja särav, samal ajal kui tema mälestustes olid muljed, värvid ja helid, valgus ja varjud ähmastunud. Nagu inimesedki, kes olid Imogeni sülle võtnud, temaga rääkinud, talle põsele musi andnud ja kinnitanud, et ta on très, très jolie.
Sellest, mismoodi nad Villa Martine’i saabusid, oli Imogenil siiski ikka veel ere mälestus. Ta küll ei mäletanud, et Denis Delissandes temal ja Carolil lennujaamas vastas oli, ega sedagi, kuidas nad tema autosse istusid (ehkki magus tubakalõhn tõi talle sestpeale alati vaimusilma ette tumerohelise Renault Espace’i), aga see-eest oli tal hästi meeles, kuidas auto värava taga peatus ning monsieur Delissandes selle puldiga avas. Sel hetkel oli Carol tema kätt pigistanud, ent Imogen oli end lahti tõmmanud, täis tahtmist näha, kuidas väravapooled nagu nõiaväel laiali tõmbuvad.
Auto oli edasi liikunud, ent jäänud peaaegu kohe jälle seisma, sest vastu tuuleklaasi lendas jalgpall, mispeale monsieur Delissandes piduri põhja vajutas ja välja läks, jättes Imogeni ja ema tagaistmele istuma ja teineteisele otsa vaatama.
„Kas te olete arust ära!” kuulsid nad meest hüüdmas. „Silmapilk majja! Ja oodake mind seal!”
Siis tuli ta tagasi, sõitis sõnagi lausumata maja ette, jättis auto seisma ja väljus uuesti. Ta avas Carolile ukse ning Imogen ukerdas ema kannul välja.
„Andke andeks,” ütles monsieur Delissandes. „See vastuvõtt ei kukkunud just kõige paremini välja. Poisid teavad, et ei tohi aia selles osas jalgpalli mängida. Tegelen nendega hiljem.”
Imogen oli vaadanud kartlikult ema poole ja arutlenud endamisi, mismoodi poistega – kes nood ka iganes polnud – tegelema hakatakse. Carol oli vastuseks silma pilgutanud ja tal uuesti kätt pigistanud. Siis oli avanenud maja välisuks ning trepile oli ilmunud neid tervitama Lucie Delissandes. Imogeni esimene mõte oli, et ta meenutab inglit, sest naine oli blond ja sinisilmne ning kandis broderiipitsiga ääristatud pikka valget kleiti, mis huljus vaikses tuules tema säärte ümber. Ta oli paljajalu, varbaküüned säravkuldseks lakitud.
Naine suudles meest mõlemale põsele ning rääkis temaga millestki vaikselt ja kiiresti. Ei Carol ega Imogen kuulnud, mida ta ütles, aga Denis Delissandes mühatas ja marssis majja. Siis sirutas Lucie Carolile käe, suudles teda samamoodi, kui oli suudelnud oma abikaasat, ja laskus siis Imogeni ees põlvili.
„Sa oled kõige ilusam tüdruk, keda ma iial näinud olen,” ütles ta. „Hea, et selles mehi täis majas on nüüd ka üks ilus tüdruk. Tulge sisse, tulge sisse! Olete mõlemad väga teretulnud.”
Toona polnud Imogen endale aru andnud, missugust rolli nad Delissandes’ide majapidamises õieti mängivad. Ta oli arvanud, et seal on samamoodi kui Provence’is Maison Lavande’is. Siis olid nad elanud Caroli meheõe Agnese, tolle elukaaslase Berthe’i ning Berthe’i lesestunud emaga, kes pidas seal väikest külalismaja. Nad olid pereliikmed ja nõnda neid suuresti ka koheldi, ehkki ainult Berthe ise ütles oma emale maman, kõik teised, sealhulgas Imogen, kutsusid teda madame Fournier’ks, sest vanaproua hoiakus näis miski seda tingivat.
Nad kõik andsid oma panuse, et külalismajas asjad sujuksid. Pisikese Imogeni ülesanne oli ilmselt külalisi võluda. Iga kord, kui ta tuppa roomas või tatsas, naeratati talle ning öeldi, kui hea laps ta on ja kui ilus. Ta lubas neil oma pead patsutada, ennast sülle võtta ja paitada oma siidiseid pruune juukseid, sest see näis neile meeldivat ning ta oli juba päris pisikesena aru saanud, et külalistele tuleb meeltmööda olla.
Imogen oli mõnikord mõtisklenud, missuguseks oleks kujunenud elu siis, kui tema ja Carol jäänuksid Provence’i. Carol jutustas sageli sealsetest päikselistest päevadest ja soojadest õhtutest, kergest lavendlija sidrunilõhnast ning majast, mis oli täis naeru. Aga siis muutus kõik: madame Fournier kohtas seitsmekümne kahesena meest, kellega tahtis abielluda, ning otsustas külalismaja maha müüa. Agnes ja Berthe olid mõelnud, et ostavad selle ära, aga just sel ajal sai Agnes New Yorgist nii hea tööpakkumise, et ei raatsinud seda tagasi lükata, ning nõnda sõitsid nad Berthe’iga mõlemad Ühendriikidesse. Nad kutsusid Carolit ja Imogeni endaga kaasa, aga Carol ei saanud tööviisat ja pealegi ei teadnud ta, kas tahab lasta tütrel New Yorgis üles kasvada. Madame Fournier oli leidnud talle seitsmesaja kilomeetri kaugusel Hendayes Delissandes’ide suvekodus majapidajanna koha.
Nende lahkudes oli valatud pisaraid, aga Imogen seda ei mäletanud. Ei mäletanud midagi ka lennust Biarritzi. Pingutas mis ta pingutas, esimene selge mälestus oli see, kuidas avanes Villa Martine’i värav ja Denis Delissandes pahandas poegadega.
Äkiline telefonihelin ehmatas teda nõnda, et Imogen lausa hüppas ja pistis vaistlikult käe kotti, enne kui andis endale aru, et tema telefon vedeleb juppideks lõhutuna mitmes Prantsusmaa paigas. Samal ajal võttis üks uksest välja astuv mees pintsakutaskust oma telefoni ja hakkas rääkima. Imogen pigistas nina sõrmedega kinni ja südamelöögid aeglustusid jälle.
Kuidas olen ma lasknud asjadel nii kaugele minna? küsis ta endalt ning nõjatus tuge otsides vastu seina. Kuidas on minust saanud inimene, kes võpatab vähimagi asja peale? Ja kas siiatulek aitab mul tõesti muutuda uuesti selleks Imogeniks, kes olin varem?
Kui Imogen tagasi jõudis, oli hotelli fuajee täis äsja saabunud
