mööda konarlikku kõnniteed, kartes, et jääb muidu maha. Ehkki päeva peale läks veel busse, oli tähtis plaanist kinni pidada, teha kõik täpselt nii, nagu ette nähtud. Teha kõik, nagu ette nähtud, oli Imogeni kindlustuspoliis. See tõendas, et ta saab asjaga hakkama. See aitas säilitada eneseusku, mille külge ta püüdis kümne küünega klammerduda.
Bussile minejate hulgas oli igapäevaseid noori ja vanu töölesõitjaid ning muid reisijaid. Leidus ka Henri-taolisi tudengeid, kes tassisid raskeid seljakotte ning olid ametis mobiiltelefoniga.
Imogeni mõte läks sellele, missugused sõnumid võiksid olla praegu tema omas.
Mis pagan sul viga on? Miks sa mu sõnumitele ei vasta?
Kas unustasid telefoni laadida?
Proovisin sulle helistada. Krt, Imogen, sa oled lootusetu!
Läksin koosolekule. Vihane. Räägime hiljem.
See buss polnud küll nii mugav kui eelmine, aga sõit oli ikkagi imeline. Ilus oli isegi see teeosa, mis kulges läbi linnatänavate, enne kui pöörati ranniku poole. Imogen toetas pea vastu akent ning laskis pilgul puhata sügavsinisel Atlandi ookeanil ja kaldale mürisevatel lainetel. Siis võttis buss jälle suuna sisemaale ning sõitis edasi Iirimaad meenutavate mäekuplite vahel, üha lähemale hoopis teistsugustele, kõrgetele mägedele. Majadki olid seal sootuks isemoodi: oma suhteliselt lameda laia räästaga katuse tõttu tuletasid need meelde Alpi mägionne. Imogen kujutles, missugused võiksid need välja näha lumisena. Enne Provence’ist lahkumist oli ta sealkandis elanud, aga lund ei mäletanud. Imogen oleks tahtnud mäletada rohkem. Ei tea, kas tunnen kohale jõudes veel ümbruse ära, mõtiskles ta. Aga isegi kui ei tunne, pole midagi katki. Eks vaadanud ta ju tulevikku, jättes mineviku seljataha.
Peaaegu kaks tundi pärast sõidu algust jõudis buss lõpuks Püreneede jalamil unelevasse Hendaye rannikulinna. Esmapilgul ei tulnud ka seal miski tuttav ette, aga Imogen polnud ju teab kui ammu käinud selles paigas, mida oli kord nimetanud koduks. Tõtt-öelda oli tema kodutunne üldse ähmane. Ta ei teadnud, kas pidada end iirlaseks, inglaseks või prantslaseks. Ta ei teadnud, kellega ennast samastada. Sellepärast olidki juured talle alati nii tähtsad olnud.
Vince oli tekitanud Imogenis tunde, et ta kuulub mehe juurde ning on Dublinis end turvaliselt ankrusse heitnud. Enam naisel säärast tunnet ei olnud. See oligi põhjus, miks lahkumise kasuks rääkivad argumendid olid saanud lõpuks võitu neist, mis veensid jääma, ning ta oli lasknud oma plaani käiku.
Imogen oli valinud Prantsuse Baskimaa, sest oli olnud seal õnnelik ning kinnitanud endale ikka, et pöördub sinna kunagi tagasi. Aga naasmise kõige tähtsam põhjus oli siiski asjaolu, kui vähesed inimesed teadsid, et see paik oli tema elus mingit rolli mänginud. Kui juttu tuli Prantsusmaa ajast, rääkis Imogen alati üksnes Provence’ist ja Pariisist. Hendaye jättis ta mainimata, et ei hakataks pärima, miks tema ja Carol sealt lahkusid, sest seda ei tahtnud ta arutada. Provence’ist ja Pariisist oli hoopis kergem kõnelda. Pealegi olid need säärased kohad, mida enamik inimesi teadis.
Buss peatus raudteejaama lähedal. Oma kotiga kõnniteele astudes mõtles Imogen, et Vince oleks ta rongikartuse pärast välja naernud. Seal Baski linnakese sooja päikese all, piltpostkaardilike loodusvaadete ja majade keskel, tundusid tema viimaste päevade hirmud täiesti alusetud. Ent bussid olid sellegipoolest olnud tema plaani tähtis osa. Ning plaani järgides tundis Imogen end turvaliselt.
3
Vince oli pigem pahane kui mures, et Imogen polnud talle sõnumit saatnud, kuigi ta oli seda palunud. Mees uuris oma nutitelefonist lennujaama äpi abil, kas naise lend oli äkki edasi lükatud ja ta maandus seepärast Dublinis alles pärast südaööd. Vince oletas, et naine oli sõitnud koju, pannud pikemalt mõtlemata – komme, millest mees oli asjatult püüdnud teda võõrutada – telefoni allkorrusel laadima ja läinud seejärel kohe magama. Ta oli Imogenile helistanud, ehkki kell oli siis juba üks öösel, aga kõne suunati otsejoones kõneposti. Kuuldud vastus oli teda omakorda vihastanud: „Tere. Te räägite Imogeniga. Viibin praegu ametilähetusel. Jätke teade ja ma võtan pärast naasmist teiega ühendust.” Jäi mulje, et naine polegi Conor Foley käsualune, vaid mingi kõrge ametnik. Ega pesumasinates ja külmutusagregaatides midagi jumal teab kui kõrgelennulist olnudki. Aga Vince teadis, et Imogenile meeldib pidada end Chandon Leclerci masinavärgi tähtsaks hammasrattaks, ning ta oli olnud Pariisi sõidu pärast nii elevil, hoolimata Vince’i kinnitustest, et sedasorti lähetused pole pooltki nii huvitavad, kui räägitakse. Mees oli hoiatanud, et naine ei saa messihallist sammugi välja ning oma kunagisi lemmikpaiku külastada ei jää tal aega. Imogen polnud pööranud tema jutule vähimatki tähelepanu. Naine oli lausa pakatanud ootusärevusest, ehkki jah, ärasõidu lähenedes näis tema ind märgatavalt raugevat ning lennujaamas autost väljudes paistis ta olevat lausa närviline. Ehk on ta nüüd oma õppetunni kätte saanud ega kipu tulevikus enam nii kangesti ülemusega kaasa.
Helistades Corkis asuvast hotellist hommikul kell seitse enne peatset konverentsiistungit, pidi ta kuulama sedasama ärritavat vastust. Teadet ei vaevunud Vince jätma: naine näeb tema vastamata kõnet. Kummatigi polnud Imogen sellele vastanud. Kui mees Dublinisse tagasi sõites uuesti helistas, suunati ta taas kõneposti. Selles polnud õigupoolest midagi üllatavat, sest Chandon Leclerci bürooruumid ja laohoone paiknesid leviaugus. Imogen oli sageli kurtnud, kui kahjulikult mõjub ärile asukoht, kus kliendid ei saa kasutada mobiiltelefoni.
Keeranud kiirteele ja sättinud auto kiirusepiiraja 110 kilomeetrile tunnis, proovis Vince nüüd uuesti helistada. Klappides kõlas tuttav marru ajav vastus ja ta katkestas selle vihaselt. Imogen kõnnib tõepoolest noateral, mõtles mees. Paneb mu kannatuse proovile. Ta on hooletu ja hoolimatu. Nagu alati.
Vince pigistas kõvemini rooliratast. See on naise põhiline viga, raevutses ta endamisi. Ta on hooletu ja hoolimatu. Võin näha lõputult vaeva, proovides talle väheke mõistust pähe panna, õpetada teda järgima mingeid reegleid ja rutiini, aga varem või hiljem keerab ta ikka kõik pea peale.
Jah, hiljem palub Imogen küll alati andeks, oli mees sunnitud endale möönma. Ütleb, et andis endast parima. Hakkab talle seletama, et põhjus, miks ta sääraseid lollusi teeb, ei peitu hooletuses ega hoolimatuses, vaid kaasasündinud tuulepäisuses.
Muidugi oli Vince seda juba algusest peale aimanud. Kokkugi oli ta naisega saanud tolle hooletuse ja põhjendamatu optimismi tõttu – kesklinna pubis, mis, nagu selgus, oli neile mõlemale ebatavaline koht, sest kumbki polnud teab mis napsitaja ega sagedane baaris istuja. Imogen oli vihma eest varju astunud, sest väljas kallas nagu oavarrest. Trüginud teiste samal põhjusel tulnute kannul uksest sisse, seisis ta seal ja raputas läikivatelt mustadelt juustelt vihmapiisku maha.
„Väljas on pisut niiske või mis?” oli Vince tähendanud ja naine oli talle üllatunult otsa vaadanud.
„Pisut niiske väljas?” oli mees korranud ja voltinud käes oleva ajalehe kokku.
„Natuke.” Naine oli naeratanud. „Kui tõele au anda, siis lausa paduniiske.”
„Ilmateade kuulutas seda ette,” sõnas mees. „Päiksepaiste vaheldub tugevate vihmahoogudega. Oleksite pidanud vihmavarju kaasa võtma.”
Naine naeratas kahetsevalt ja tema põskedesse tekkis kaks lohukest.
„Ma ei vaata Iirimaal kunagi ilmateadet. See lubab kas vihmavõimalusega päikesepaistet või vihma, mille puhul pole aeg-ajalt välistatud päike.”
„Sellisel juhul peaks teil ju vihmavari kindlasti kaasas olema.”
„Ma olen optimist.” Sedapuhku naeratas naine juba säravalt. „Eelistan mõelda,
