aastal see küll su töö ei olnud,” osutas mees.
„Läinud aastal oli Conoril randmeluu terve,” seletas naine. „Ta sai messil ise pildistada ja märkmeid teha. Tänavu on teine lugu.”
„Ma ei saa aru, miks just sina pead minema.”
„Sellepärast, et mina olen tema isiklik sekretär,” tuletas Imogen mehele meelde.
„See peaks ju ometi tähendama, et istud kontoris ja ajad tema asju.”
„Seda saan ma telefonitsi teha ka Pariisist.”
„Mulle ei meeldi, et sa sõidad ilma minuta,” ei jätnud Vince jonni. „Iseäranis veel mehega, kes pole su abikaasa.”
„Ära ole rumal!” Tähtis oli varjata ärevust ning Imogen tegi kõik, et tema hääl kõlaks reipalt ja lustlikult. „Sind kaasa võtta ei tuleks kõne allagi ning minu ja Conori vahel ei juhtu midagi. Taevas hoidku, ta on abielus!”
„Näed nüüd ise, kui naiivne sa oled,” õiendas Vince. „Abielus või mitte, see ei takista teda sulle mõnes laoruumis ligi tikkumast.”
„Me ei käi ladudes,” ütles Imogen. „Oleme kogu aeg messihallis.”
„Ta võib sulle ligi tikkuda hotellis.”
„Kui ta peaks seda tegema – mis on minu arvates üpris ebatõenäoline –, siis tuletan talle tema perekonnaseisu meelde,” vastas Imogen.
Ta teadis, et ei suutnud Vince’i veenda. Aga keelata ei saanud too teda ometi. Kui Imogen autost välja astus, küsis mees talt veel kord, kas tal ikka pass ja pardakaart on kaasas. „Raha pole sul eriti palju vaja,” oli ta lisanud. „Kõik on kinni makstud.”
Mees tuli välja ning kõndis ümber auto tema juurde. „Ole ettevaatlik,” ütles ta.
„Muidugi.”
„Kui midagi vaja on, helista mulle.”
„Pole mul midagi vaja.”
„Aga kui peaks olema, siis lihtsalt helista. Ükskõik mis kell.”
„Olgu.”
„Ma armastan sind.”
„Mina sind ka.”
Vince suudles teda.
Terminalihoonesse astunud, heitis Imogen korraks pilgu üle õla ning nägi meest ikka veel endisel kohal seismas ja talle järele vaatamas. Selleks ajaks, kui ta eskalaatoriga üles ooteruumi jõudis, oli Vince siiski ära sõitnud.
Imogen ootas, kuni on saanud turvaväravast läbi, enne kui otsis üles sularahaautomaadi ja võttis nende jooksvalt kontolt välja nii suure summa, kui sai. Seejärel kontrollis ta, kui palju raha on teisel kontol. Tema omal. Sellel, millest mees ei teadnud.
Ta oli teinud sellele kolm ülekannet. Need kõik olid firmast, kus ta töötas: Pariisis asuvast peakontorist saadud preemiasummad. Imogenil oli õnnestunud sättida Dublini raamatupidamisosakonnas asjad nii, et tema preemiad makstaks eraldi kontole. Firma raamatupidaja Annie Costigan oli jäänud talle üllatunult otsa vaatama.
„Aga meil on sinu konto andmed failis,” ütles ta.
„See on meie ühine konto,” seletas Imogen. „Tahan, et preemiaraha läheks minu isiklikule kontole.”
„Miks sa palka oma kontole ei lase maksta?” küsis Annie. „Sealt võiksid selle maksekorraldusega ühiskontole üle kanda ja …” Nähes Imogeni näoilmet, jättis ta lause lõpetamata.
„Mulle meeldiks niiviisi rohkem,” ütles Imogen. „Palun, Annie!”
Annie kõhkles, sõrmed arvutiklahvide kohal.
„Kas kodus on kõik korras, Imogen?” küsis ta.
„Muidugi on.” Imogeni hääl oli terav. „Täiesti korras. Ainult et … Vince’il on varsti sünnipäev ja tahan teha talle üllatuse. Ma ei saa seda teha, kui ta näeb maksekorraldust.”
„Aa.”
„Mis puutub sellesse, et võiksin lasta palga omaenda kontole kanda, siis seda ma tean, aga leppisime kord juba kokku, et mõlema palk läheb kokku, seepärast …”
„Olgu peale,” lausus Annie. „Ma ajan selle asja sulle joonde.”
„Aitäh,” ütles Imogen.
Tema preemiad polnud just teab mis suured. Juhtide isiklikele sekretäridele, olgu nood pealegi nii andunud, nagu Conor kiitis teda olevat, ei makstud kunagi hiigelsummasid. Ometi piisas nendestki, et alustada otsast peale. Piisas, et muuta plaan millekski enamaks kui tühipaljaks mõttemõlgutuseks. Piisas, et viia see ellu. Vähemasti nii kaugele oli ta nüüd jõudnud. Imogen heitis voodis pikali ja sulges silmad. Peaaegu kohal, ümises ta. Peaaegu kohal.
Järgmisel hommikul kell pool seitse läksid Imogeni silmad uuesti lahti ja ta oli paugupealt täiesti ärkvel. Kulus hetk, et mõista: ta ei ole Dublinis. Ta ei ole ka Pariisis. Ta on oma plaani tõesti käiku lasknud. Soontesse tulvas adrenaliini ja Imogen ajas end istukile, märgates üllatusega, et tumesinine kostüüm on tal ikka veel seljas. Ta ei mäletanud üldse, et oli riietega magama jäänud.
Imogen lõi luugid valla ning laskis ihmjal hommikuvalgusel läbi tüllkardina tuppa immitseda. Seejärel riietus ta lahti, läks vannituppa ja astus leige duši alla, kallutades end natuke, et juuksed märjaks ei saaks, sest dušimütse Auberge’i hostelis ei olnud ning talle polnud tulnud pähegi enda oma kaasa võtta. Plaanis on tõrge, ütles ta endale, aga üksnes tilluke. Imogen tuli duši alt välja, hõõrus end ühe rohelise rätiga kuivaks ja läks magamistuppa tagasi. Ta pani selga lihtsa T-särgi ja jalga pleekinud teksad. Seejärel uuris ta ennast peeglist.
Tema pruunid silmad tundusid kahvatus näos tohutu suured. Tumedad kohvikarva juuksed olid pääsenud duši alt kuivana ja kähardusid kergelt allpool kõrvu. Just juuksed üllatasid teda kõige rohkem. Alles päev tagasi olid need olnud pikad ja lopsakad – šampoonireklaami läikivad lained. Nüüd olid tema juuksed siledad ja salgutatud ega ulatunud päris õlgadenigi. Imogen tundis ennast hädavaevu ära. See on hea, ütles ta endale. Just soov, et teda ära ei tuntaks, oligi põhjus, miks ta pikad juuksed maha lõigata oli lasknud. Swarovski kristallidega kõrvarõngad – need oli talle kahekümne esimeseks sünnipäevaks kinkinud kasuisa – paistsid lühikese soenguga paremini välja. Tillukesed kristallid sädelesid päikesekiirtes, mis nüüd aknast sisse piilusid.
Imogen tupsutas näole niisutavat jumestuskreemi, et ta ei paistaks nii kahvatu, ning piserdas siis randmetele ja kaelale Nina Ricci lõhnaõli. Pärast seda voltis ta sinise kostüümi kokku ja pani kohvrisse. Korraks kaalus naine, kas ei peaks seda maha jätma, aga loobus sellest mõttest. Ehkki see oli kaunis ebatõenäoline, võisid kappi rippuma jäetud riided ikkagi kellegi temani juhtida. Ning kui asjad arenevad soovitud suunas, läheb tal seda kostüümi ehk tulevikus töövestlusel vaja. Tõmmanud kohvriluku uuesti kinni, pani Imogen jalga madalad kingad ja väljus toast.
Bussipeatusse oli kahekümne minuti tee, aga järgmise bussini jäi peaaegu tund, sestap tegi ta hetke ajel midagi ettekavatsematut: võttis istet ühes varakult avatud välikohvikus, kus pakuti lõhnavat kohvi ja sooje lehttainast sarvesaiu, mis maitsesid Prantsusmaal sootuks teistmoodi kui kusagil mujal. Kohv ja sarvesaiad
