kergitas kulmu. „See on küll väga lühidalt öeldud ega ütle mulle õieti midagi.”
„Nüüd, kui ema enam pole, pole mul ka kodu. Ema elukindlustuse eest saab küll mingi summa, aga seda ei maksta kohe välja,” rääkis Demi pead raputades. „Ma ei saanud praktika lõppedes seda töökohta, mida tahtsin, sest…” Ta hõõrus meelekohti. „Noh, tõtt öelda ma ei saanud seda sellepärast, et lasin ühel teisel endale pähe istuda ja oma töö ära varastada.”
„Või nii. Ja su peigmees? Matustel paistis ta küll väga abivalmis olevat.” Vanaisa pigistas huuled kokku ja Demi nägi ta näos hukkamõistu.
Demi noogutas. „Ta…” Ta vakatas ja silmitses teele kogunenud vahtu. „Selgus, et ta polnud see, kelleks ma teda pidasin.” Pilt nahkdiivanil istuvast Mattist, kes vaatas, kuidas Demi tegi igasuguseid asju, teadmata, et teda filmiti, ajas tal südame pahaks. Ta hingas välja. Ta ei tahtnud vanaisa ees nutma puhkeda.
„On sinuga kõik korras, kullake?”
Demi naeris kibedalt, mõeldes et jah, kõik on just nii korras, nagu sai temasugusel lollil üldse olla. „Jah.” Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste.
„Ära mõista end hukka. Sul on olnud palju üleelamisi.”
Demi otsis käega vanaisa kätt. Vanaisa oli nende paari nädalaga, mis nad polnud näinud, palju vanemaks jäänud. „Sinul ka.”
Vanaisa noogutas. „Sellised asjad jätavad oma jälje, tütar.”
Demi ajas end sirgu ja vaatas vanale mehele uurivalt otsa. Kas ta oli valesti kuulnud? Ta silmitses pea kohal õitsvat rippuba ja arvas, et küllap vist. „Ma olen siiani vihane. Kas see on normaalne?”
„Jah, leinal on erinevaid vorme,” lausus vanaisa teed juurde valades. „Pole midagi parata, kõik need etapid tuleb läbi teha.”
Demi lisas teele ohtralt piima, kuid tee värvus sellest peaaegu ei muutunudki. „Ma soovin, et see vihatunne kaoks.”
„Ära esita endale liiga suuri nõudmisi. Anna endale aega.” Ta võttis Demi lõua pihku. „Ära mõista end hukka.”
Demi ohkas. Seda oli väga raske mitte teha, kui olid nii loll, nagu tema. Kuid vanaisa ütles seda nii, nagu oleks see midagi täiesti enesestmõistetavat. „Ma püüan.”
„Jah. Ja kui sa enda pärast seda ei suuda, siis tee seda minu pärast.” Vana mehe vildakas naeratus murdis peaaegu Demi südame.
Victoria küüris omletipanni. Mis see ometi oli, mille pärast oli Charles nii ootamatult Londonisse pidanud minema? Mitte et see oleks Victoriat häirinud, aga ta oli uudishimulik. Ta võttis kummikindad käest, rüüpas kohvi ja mõtles, et peab köögilaual ja arvatavasti kogu majas olevad lilled välja vahetama. Vanaema Gladys oli pidanud täpset päevikut selle kohta, milliseid õisi kasutada ning millal ja kuhu majas need kõige paremini sobisid. Kahjuks oli päevik kadunud ja Victoria sai vaid mälule toetuda. Kui Edith ja Gladys olid Dower House’is elanud, olid nad lillede pärast tülitsenud. Gladys oli neid aina tuppa vaasi toonud, Edith aga oli lõputult vastu vaielnud, et lillede koht on aias, mitte majas. Victoria naeratas. Kui erinevad need kaks naist olid olnud. Edith, kes oli pärit Londonist, oli tulnud Boscaweni vaid kaheksateistkümneaastase pruudina ja oli Victoriale tihtilugu rääkinud, kuidas ta Pariisist mesinädalatelt naastes esimest korda seda maja oli näinud. Maja oli muljetavaldav, aga aed – noh, õiget aeda polnudki tookord olnud, toona olid vaid muruplatsid ja õunaaiad. Edith oli siia iluaia rajanud. Tema minia, Gladys, pärines aga vanast Cornwalli suguvõsast. Ta armastas seda aeda, kuid ei mõistnud iial, miks oli Edith taimi otsides kogu maailma läbi rännanud. Gladyise meelest sobisid kohalikud taimed küllalt hästi ja ta ei saanud välismaalt toodud taimedega hästi läbi. Õnneks oli Edithi elu olnud pikk, nii et ta oli saanud jälgida, et minia tema rajatud aeda ei hävitaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
