see oli ka kõik. Kohati metsistunud, kohati lage, kunagisest hunnitust aiast olid järel vaid riismed. Ta raputas pead. Milline raiskamine! Kõik see töö, mis oli siia aegade jooksul pandud, oli läinud kaduma tänu oskamatusele, rumalusele ja labasusele.
Nüüd olid nad Samiga hakanud seda korda tegema ja tema lapsepõlve uhket aeda taastama. Oma kõrghetkel oli see aed olnud kogu maakonna kadeduse objekt. Victoria vanavanaema Edith oli toonud siia eksootilisi taimi kõikjalt maailmast ning tema hoole all olid need Boscawenis jõudsalt kasvama läinud. Mõned neist olid siiani alles, aga paljud olid nii metsistunud, et mingit ilu neis enam polnud, ja osad olid hoopis välja surnud.
Victoria oli pidanud aastaid kõrvalt vaatama, kuidas aed üha enam rääma jäi. See, mida ta nii väga oli endale ihanud, oli olnud talle kättesaamatu, kuni kaks aastat tagasi oli Boscaweni viimane omanik rahalistesse raskustesse sattunud ja Charles oli saanud talle pakkumise teha.
Nüüd oli see unistus tal käeulatuses – kui ainult Charles rohkem raha annaks. Kui Victoria üritaks kõiki oma plaane ainult Sami ja mõne hooajatöölisega teoks teha, kuluks selleks aastaid. Sellest ei piisanud. Charles ei kujutanud ette, mis selleks vaja läks. Tegelikult arvas Victoria, et Charles ei kuulagi teda. Ta naeratas kahetsevalt. Nojah, ega temagi Charlesi ei kuulanud.
Ta pöördus maja poole. Nad olid siin tohutu töö ära teinud. Selleks oli kulunud palju raha ja nad olid pidanud palkama terve väikese armee sisekujundajaid ja ehitajaid, aga ta oli maja peaaegu endisel kujul taastanud. Peamiselt olid nad teinud muudatusi sisekujunduses, kuid ligi kolmkümmend aastat tagasi ära müüdud mööbli asemele ei olnud enam muidugi võimalik täpselt samasugust leida. Victoria ei andesta oma vennanaisele iial seda, mis too oli teinud. Vaid päev pärast Victoria venna Perry matuseid oli maja koos sisustusega juba müüki pandud.
Kahjuks olid Victoria käed olnud tookord seotud, sest Charles oli vaid veidi varem kogu oma raha ühte uude ettevõtmisse paigutanud. Victoria oli abitult pealt vaadanud, kuidas Treganite pärand tuulde lendas. Pärast aastatepikkust müügisaalide kammimist oli Victorial õnnestunud osa Boscaweni sisustusest tagasi osta, kuid ainult murdosake. Ta ei teadnud, miks ta sellega üldse vaeva nägi. Küllap nostalgiast, sest tal polnud seda maja ega perekonnareliikviaid kellelegi pärandada. Ta oli Treganite soo viimane esindaja Boscawenis. Tema vend oli surnud järeltulijateta ning ta ise oli viljatu. Selles osas oli ta läbi kukkunud.
Victoria pööras end kannal ringi ja läks tuppa. Targem oli minevikku mitte torkida. Seda ei saanud muuta. Kuid aia kunagise hiilguse sai ta taastada, nii et kui viimane Tregan Boscawenist lahkub, jätab ta endast maha siiski midagi väärtuslikku.
KAKS
Valjuhääldi plärises. Demi seisis ja vaatas, kuidas pikaks nädalalõpuks linnast ära sõitvad inimesed lekkivate perroonikatuste alla kogunenud lompidest kaarega ringi läksid. Otse loomulikult sadas vihma – pikk pühadenädalavahetus oli ju peaaegu käes. Demi ja ema olid plaaninud sõita laupäeval Polesden Laceysse, kuna Matt pidi oma vanemate juurde minema. Demi neelatas. Polnud hea mõelda sellele, mida nüüd enam nagunii ei juhtu. Ta mõtleb parem sellele, mis juhtub. Ta läheb Cornwalli rongile ja sõidab vanaisa juurde. Seal on tal mõni päev aega järele mõelda ja plaane teha. Magamisvagunitega öine rong oli ainus, kuhu nii hilja veel piletit sai, ja sellega oli lahendatud ta peamine probleem – kus veeta öö.
Rongisaatja puhus vilet ja Demi oma õlakotiga hüppas peale. See oli kõik, mis ta sai enda omaks nimetada. Kogu ta ülejäänud maine vara oli kas lattu viidud või Matti juures, ja sinna ei kavatsenud ta enam iial oma jalga tõsta.
Rong hakkas sõitma ja ta vahtis üksisilmi aknast välja. See kõik tundus nii vale. Aknast libisesid mööda hoonete tagaküljed, kust paistsid vilksamisi, nagu teleriekraanidesse raamitult teiste inimeste elud. Need näisid tema omaga võrreldes nii normaalsed. Jumal, kuidas ta emast puudust tundis!
Demi toetas pea vastu aknaklaasi, tõmbas jaki tihedamalt endale ümber ja sulges silmad. Ta sõitis Cornwalli. Tema ihu oli kananahal ning mitte ainult seepärast, et tal oli külm ja ta oli väga väsinud. See oli kahtlemata olnud üks kõige hullemaid päevi tema elus. Ainuke veel hullem päev oli olnud kuus nädalat tagasi siis, kui ta ema oli vähimalgi määral ette hoiatamata ja hüvasti jätmata surnud. Morwenna oli olnud talle rohkem kui ema eest; ta oli olnud tema parim sõbranna. Demile valgusid pisarad silma. Ema kohal haigutas ta elus nii suur tühik, et ta oleks võinud sinna tervenisti ära kaduda. Kui ema elaks, siis ei istuks Demi keset ööd siin rongis.
Rong vuras teda unele suigutades edasi. Kas olukord, kus ta leidis end nüüd olevat, oli tervenisti Matti süü või oli ta ise ka süüdi? Matt oli talle oma soovidest korduvalt rääkinud ja Demi oli alati keeldunud, aga oli ta seda teinud piisavalt veenvalt? Kas Matt oli teda tegelikult üldse kuulanud? Demi oli talle nii palju järele andnud, kas või selles osas, et oli loobunud sõpradega väljas käimast. Siis, kaks ööd tagasi, oli ta nõustunud sedalaadi seksiga, mida Matt oli tahtnud, kuid ta oli olnud šampanjast purjus ja teda oli ajendanud järele andma hirm, et kui ta keeldub, siis Matt ei taha teda enam, ei armasta teda enam. Need mälestused ajasid tal südame pahaks. Kas ta oligi selline allaheitlik ja kergeusklik? Ema ütleks, et ta on uje. Ja mida, taeva nimel, ta küll vanaisale ütleb? Tõde oli väljarääkimiseks liiga jälk.
Kajakad kisasid läbi varahommikuse udu. Inimesed kadusid perroonilt ja peagi seisis Demi seal üksi. Tema kostüüm ei suutnud hommikust jahedust tõrjuda. Ta võdistas end ja vaatas silmi kissitades kaugusse, kuid nägi vaid tühja parklat. Ta pidi kelleltki teed küsima, et kohale jõuda. Ta ei mäletanud, et oleks siin varem käinud. Mis oli veider, arvestades, et ema oli siit pärit. Demi vanavanemad olid alati neil Londonis külas käinud, mitte vastupidi. Ema oli viimasel ajal siiski sageli oma isa külastanud. Ta oli öelnud, et vanaisa tervis pole kõige parem, aga et muretsemiseks pole põhjust. Ja vaid kaks nädalat tagasi oli Demi vanaisaga koos olnud. Vanaisa oli olnud tugev kui kalju, Demi aga oli olnud omadega täiesti läbi. Need olid olnud Demil esimesed matused. Vanaema matustel kaheksa aastat tagasi polnud ta käinud, sest ema oli nõudnud, et ta jääks Londonisse, kuna parasjagu oli eksamite aeg.
Demi vaatas ringi. Vanaisa oli öelnud, et jaamast on tema juurde vaid viie minuti tee. Meremuuseumi poole osutav teeviit oli ainus juhis ja ta hakkas sinnapoole astuma. Vanaisa oli olnud eelmisel õhtul üllatunud ja rõõmus, kuuldes et Demi tahab tema juurde öömajale tulla. Demi oli kindel, et vanaisa arvab, et ta on ema kaotusest omadega läbi, ja muidugi oligi, aga lisaks oli põhjus veel nii paljus muus – töökohas ja Mattis ja üksildustundes. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha. Läbi udu oli niigi raske midagi näha, polnud vaja, et juuksed ka veel vaadet varjaksid.
Üks auto andis signaali. Demi oli astunud sõiduteele. Ta viipas juhile vabandavalt ja ruttas tagasi kõnniteele. Õhus oli tunda mere lõhna, kuid näha polnud ikka veel suurt midagi. Varsti peaks ta jõudma kuhugi lagedamale kohale, kus saab abi küsida. Vabalt võis olla, et ta läheb praegu täiesti vales suunas. Ta ohkas. Kogu ta elu tundus liikuvat vales suunas. Ta ise muidugi lasi sel sündida, ta teadis seda. Aga nüüd pidi ta ise enda eest seisma hakkama. Ta ei saanud enam emale loota.
Ta põrkas kellegagi kokku. „Hei, vaadake, kuhu te astute!”
„Vabandust,” ütles Demi, püüdes tasakaalu tagasi saada. „Ma olen eksinud. Kas te oskate öelda, kus on Marlborough Street?”
„Pöörake järgmisel ristmikul vasakule ja ülejärgmisel paremale ja oletegi kohal.”
„Suur tänu ja veel kord vabandust.” Mees läks edasi ja Demi kirus end. Ta ei tohtinud nii hajameelne olla, tuli keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. Mattiga oli lõpp. Praegu pidi ta vanaisa maja üles leidma. Ta haigutas. Ta polnud rongis hästi maganud. Naabrite iga köhatus ja norsatus oli ta pinnalisest unest üles äratanud. Ta tundis igatsust vanni ja kuuma tee järele.
Marlborough
