silmitses oma pükse. „Kas ma peaksin riideid vahetama?”
Victoria ohkas. „Ei. Hakkame minema.” Ta läks magamistoast välja, kuid jäi trepimademel seisma. Siit avanes vaade tervele kaarjale, alla halli viivale trepile. Selle kõige eest pidi ta Charlesi tänama. Mehe rahata poleks ta ise iial suutnud tagasi osta Boscaweni, oma lapsepõlvekodu. Charlesi raskeid samme selja taga kuuldes pööras ta end ringi ning naeratas ja ulatas mehele käe. Sellest oli möödas peaaegu nelikümmend üks aastat, kui nad oma kihluspeo õhtul olid üheskoos siit trepist alla läinud. Victoriat läbis värin, kui talle meenusid all oodanud elevil näod. Ainult üks neist polnud naeratanud.
„Kus su mõtted on, Tori?” Charles surus ta kätt.
„Vabandust. Kas sa ütlesid midagi?”
„Jah, midagi päris olulist. Sa ei taha ometi öelda, et sa sõnagi ei kuulnud?” küsis Charles kulmu kortsutades, ja lotid ta lõua all mitmekordistusid.
„Anna andeks. Mulle meenus meie kihluspidu.” See tõi mehe näole naeratuse.
„Nelikümmend imelist koos veedetud aastat.” Ta suudles naist. „Aitäh sulle, kallis.”
„Rõõm on minupoolne,” valetas Victoria ja võttis autovõtmed. Kui nad nüüd kohe minema ei hakka, jäävad nad kohutavalt hiljaks, eriti kui nad peaksid mõne traktori taha venima jääma.
Demi ei võinud emale pettumust valmistada. Ta võlgnes seda ema mälestusele. Morwenna oli oma tütre ja tolle töökoha üle Bottel ja Lampardi arhitektuuribüroos nii suurt uhkust tundnud. Just täna oleks Demi hädasti vajanud ema usku ta võimetesse. Ema surm oli tulnud liiga ootamatult. Kuidas oli tema terve ja toimekas ema saanud lihtsalt surra? Demi peatus ja surus alla teda lämmatada ähvardava valusööstu. Praegu polnud õige aeg sellele mõelda. Tuli mõelda positiivselt. Ta saab selle töö. Ta oli selle ära teeninud, oli kõvasti vaeva näinud, ja muidugi oli ta ka kõike, mis ta oli teinud, nautinud.
Ta silus seelikut ja ristas jalad pahkluude kohalt ning talle meenus, kuidas ema oli teda manitsenud, et ta istudes õlad taha sirutaks, mitte ei istuks kühmus, üritades varjata neid, mis ema sõnul olid ta aarded. Kuidas Demi neid vihkas! Nende tõttu oli ta pidanud taluma koolis poiste pidevat narrimist ja ta ei saanud iial elegantne välja näha. Need tõmbasid liiga palju tähelepanu.
Tema vastas istuv Josh näis täiesti pingevaba. Erinevalt Demist ei istunud ta räpasest aknast sisse voogava päikesevalguse heledas lõõsas. Demi kortsutas kulmu. Hoone planeerinud arhitekt oli mõelnud ainult välisilmele, mitte aga koristamis- ja õhutusvõimalustele.
Ilmselt oli see arhitekt olnud just samasugune, nagu Josh. Demi oli Joshiga aasta aega koos praktikal olnud ja selle aja jooksul oli ta pidanud kogu aeg noormehe tööd parandama. Too oli ta abi palunud ja Demi polnud keeldunud – kuigi ta imestas, miks ta oli teist aidanud, sest aasta lõppedes pidi ainult üks neist tööle võetama. Joshi huvitasid vaid jooned ja välisilme, mitte asja praktiline külg. Ja just sellepärast peakski Demi selle töö saama, sest tema jälgis mõlemat ja tema planeeringud toimisid igal tasandil. Just see talle selle töö juures meeldiski.
Josh aina vaatas vilksamisi tema poole ja lõi siis jälle pilgu maha. Kes teab, mis ta oli teinud sellal, kui Demi oli ema surma tõttu töölt puudunud? Loodetavasti polnud ta mingi sigadusega hakkama saanud. See töökoht lahendaks ühe Demi peamise probleemi, rahapuuduse. Ta oli küll praktika ajal pisut teeninud, kuid oli sellest suurema osa emale andnud ning matused olid ema pangaarve päris tühjaks teinud. Morwenna elukindlustus pidi küll millalgi need kulutused katma, aga seda polnud veel välja makstud. Demi tõmbas hinge. Talle ei jõudnud ikka veel kohale, et ema pole enam, ja ta soovis, et see poleks nii, aga oli. Nüüd ta lihtsalt pidi endale saama täiskohaga, hästitasustatud töö. Tal poleks isegi kusagil elada, kui poleks ta kallimat, Matti. Demi hammustas endale huulde. Polnud hea enne eelseisvat töövestlust mõelda sellele, kui hullus olukorras ta on.
Higipisar veeres mööda kaela alla ja ta nägi, kuidas Josh seda pilguga saatis, kuni see pluusi kaelusest sisse libises. Siin oli liiga palav, et jakki kanda, aga kui ta selle seljast võtaks, poleks lootuski, et keegi vaataks midagi peale ta dekoltee, kuigi pluus, mida ta kandis, oli äärmiselt tagasihoidlik. Nad ei räägiks mitte tema, vaid ta rinnapartiiga. Meestel oli nii lihtne. Suurim viga, mis nad võisid teha, on halvasti valitud lips – ja Josh oli lipsuvalikul tõesti suure vea teinud. Sellest oli näha, et tal pole üldse maitset. Kohe kindlasti ei anta seda tööd inimesele, kes rohelisetriibulise päevasärgi ja Gleni tartaanmustriga ülikonna juurde kannab suurt roosamummulist lipsu. See oli igas mõttes vale.
Demi enda riided olid küll pisut kulunud, kuid rõhutasid vaoshoitud elegantsi – või midagi sinnapoole, niivõrd, kuivõrd ta oma vormikuse juures seda üldse võis saavutada, mõtles ta kibedusega. Kui see oleks tema otsustada, valiks ta töötaja, kelle tulemused on paremad ning kelle riietuse põhjal on näha, et ta omab elementaarset värvi-, vormi- ja stiilitaju.
Väljas kõmises äike ja päike kadus just sel hetkel, kui avanes personaliosakonna uks. Polnud midagi parata, see tundus Demile halva endena. Konkurent naeratas talle, kuid vältis silmsidet.
„Demi ja Josh, tulge sisse.” Demi tõusis ja mõtles end pikemaks, kui ta oma 155 cm juures oli. Mida rutem see vestlus mööda ja see töökoht tema omaks saab, seda parem.
„Istuge.” Naine läks oma laua taha ja Demi istus aknast võimalikult kaugele. Ta oli juba küllalt higistanud.
„Kõigepealt ma tahan teid tänada. Te olete mõlemad teinud tubli tööd praktika ajal siin, Bottel ja Lampardis.” Ta naeratas mõlemale. Demi asetas pihud seelikule. See ei tõotanud head. Josh polnud teinud tubli tööd. Vahest rahuldavat, aga sedagi vaid tänu Demi osutatud abile.
„On olnud au teie meeskonda kuuluda,” ütles Josh ja Demi sõimas teda mõttes tallalakkujaks. Josh polnud teinud muud, kui ainult hädaldanud ja üritanud kogu aeg Demit voodisse vedada. Ta oli tõbras, aga ta oli osav. Seda tuli tunnistada, kuid see oli ka kõik.
„Nagu te teate, me saame praegu vaid ühe teist tööle võtta, ja otsuse tegemine oli väga raske.” Naise suunurgad kerkisid naeratuseks, kuid ta silmad jäid külmaks. Selle põhjal, kuidas ta pilk Demi vasakule käele liikus, teadis Demi, mis naine järgmiseks ütleb. Demi oli vihjanud, et tal on Mattiga tõsine suhe, ja jah, nii see oligi, aga esialgu polnud tal plaanis veel peret looma hakata.
„Niisiis, pärast kolleegidega arupidamist jõudsime üksmeelsele otsusele, et võtame tööle Joshi erakordselt heade tulemuste eest tualettruumide kujundamisel.”
„Aga…” alustas Demi, kuid Josh tõusis püsti.
„Oi, ma tänan teid!” Josh astus Demi ja laua vahele, nii et Demi jäi tema varju.
Demi tõusis ja tammus jalalt jalale, püüdes Joshist mööda pääseda. Tualettruumid oli planeerinud tema, mitte Josh. Ta pidi õigluse maksma panema. Josh oli esitanud tema töö enda oma pähe. Ta ei võinud lasta teisel oma tööd varastada. „See planeering…” Ta astus laua juurde.
„Demi, sa oled ka väga tubli olnud, aga kahjuks on meil ainult üks vaba töökoht ja Josh sobib igas mõttes. Kui sa soovid siin praktikandina jätkata, siis selle üle oleks meil muidugi väga hea meel.” Taas kerkisid naise suunurgad, kuid ta silmad ei naeratanud. „Ja kui sa peaksid otsustama mujale minna, siis ma kirjutan sulle hiilgava soovituskirja.”
Sisse astus üks juhatuse liikmetest. „Soovin õnne, Josh. Tubli oled!” Ta pöördus Demi poole. „Väga kahju, et sa ära lähed.” Mees vaatas Demist mööda, ega teinud temast väljagi. Siis jõudis Demile kohale. „Josh sobib igas
