Ilmselt oli põhjus suures väsimuses. Pealegi oli ta ikka veel töövestluse kostüümis, mis nägi välja just nii, nagu oleks ta sellega maganud või midagi veel hullemat. Häbi pitsitas tal kõri. Ta peab vanaisa maja üles leidma, enne kui keegi teda sellises seisus näeb.
Maja number viiskümmend kaks oli vaid kaks maja edasi sealt, kus ta seisis. Sinine välisuks näis olevat värskelt värvitud. Demi heitis pilgu kellale. Kell oli veerand üheksa, aga ta kõhkles, sõrm uksekella kohal. Vanaisa oli kinnitanud, et on Demi saabudes üleval, aga aeg tundus nii varane ja udu alles hakkas hajuma. Ta kuulis valju köhimist. See oli kindlasti vanaisa. Ta teadis, et vanaisa oli eelmisel aastal ema nõudel suitsetamise maha jätnud, aga kuiv köha polnud kadunud. Kuidas Morwenna oli saanud arvata, et köha pärast kuutkümmend viit aastat suitsetamist kaob, seda Demi ei mõistnud. Ema oli olnud ses mõttes naljakas, nii raevukalt õigluse eest võidelnud, aga ise samas peaaegu muinasjutte uskunud. Ta oli teinud nii palju kodutute heaks. Demi oli ikka mõelnud, et pärast isa surma oli ema vist suunanud kogu oma kire töösse, ja tema, Demi eest hoolitsemisse. Ta tundis jälle, et võib nutma puhkeda ja sundis end muust mõtlema. Aga see ei aidanud. Ta oli kodutu ja tahtis vaid oma ema, et see tema eest võitleks. Ei, mitte võitleks, vaid teda hoiaks ja julgustaks.
Ta vajutas uksekella ja ootas. Vanaisa kepi kopsimine valjenes sedamööda, mida lähemale see uksele jõudis. Demi vahtis naabermaja ees kasvavat palmipuud; see oli peaaegu nagu Vahemere ääres. Miks nad polnud kunagi siin puhkusi veetnud? Teda valdas hirm, kuid ta ei mõistnud, millest see oli…
Vanaisa avas säravalt naeratades ukse. „Demelza.” Ta mõõtis Demit pika pilguga ja märkas neiu kurnatud olekut, kuid ei öelnud sõnagi. Jah, Demi pidi kiiresti välja mõtlema, mida öelda, sest tal polnud isegi mitte vahetusriideid kaasas.
„Tere.” Vanaisa sirutas käed välja ja embas teda. Demi tõmbas end ta embusest lahti ja vaatas üles. Selle lühikese ajaga, mis nad polnud näinud, oli vanaisa vananenud. „Aitäh, et sa olid valmis mind kohe vastu võtma.”
„Sa oled siin alati teretulnud.” Vanaisa silmitses teda, nagu oodates, et kohe juhtub midagi. Nad läksid läbi kitsa, kreemikasvalgeks võõbatud koridori trepist mööda kööki ja Demi kortsutas kulmu. „Ma pole veel hommikust söönud. Mõtlesin, et sul on pärast sõitu kõht tühi ja me võiksime koos süüa,” sõnas vanaisa naeratades.
Demi kallistas teda uuesti. „See oleks imeline.”
„Tore. Ma tegin kannutäie teed. See on aias laual. Mine, istu, ma tulen ka kohe.” Ta nõjatus raskelt kepile. Demi silmas nurgas kõndimisraami. Kas see oli uus? Londonis oli vanaisa ainult keppi kasutanud.
„Kas ma tõesti ei saa sind kuidagi aidata?” Demi vaatas köögis ringi. Laminaatpindade ja vana pliidi järgi tundus, et köögimööblit polnud seitsmekümnendatest aastatest saadik uuendatud, aga seinad olid päikesekollaseks värvitud ja see tekitas rõõmsa tunde. Terve ühe seina võttis enda alla sinisevalgekirjute portselannõudega puhvetkapp. Kapp mõjus selles kitsas ruumis kohatult. See oli ilmselt pärit mõnest taluköögist ja oli mingit veidrat teed pidi viimaks siia väikesesse ridaelamukorterisse jõudnud.
„Sa näed välja, nagu poleks sa öösel üldse maganud. Kuula nüüd isa sõna.”
Demi kortsutas „isa” peale kulmu. „Tänan.” Ta lipsas rustikaalses stiilis tagauksest välja jahedasse aeda. Ta vaatas käsivartele tekkinud kananahka hõõrudes ringi. Aed oli veidralt tuttavlik, küllap seepärast, et ta oli õpingute ajal tuhandeid pisiaedu näinud. Või võib-olla olid põhjuseks ema elavad kirjeldused viimasel ajal nii sagedaseks saanud külaskäikudest siia. Kahjuks polnud Demi kunagi emaga kaasa tulnud. Ta oli liialt Matti küljes rippunud. See mõte pani teda nägu krimpsutama. Matti pärast oli ta loobunud oma sõpradest ja hinnalisest, emaga koos veedetud ajast. Ja mis ta vastu oli saanud? Tema usaldust oli kuritarvitatud ja teda oli alandatud.
Victoria kuulis sissesõiduteel autorehvide krabinat ning pööras end voodis selili ja heitis pilgu öökapile. Kell oli alles kuus, linnud laulsid, aga Charles sõitis juba ära. Veider. Charles polnud varane tõusja ja Victoria oli kuulnud teda alles kella poole kolme paiku oma tuppa minemas.
Ta sirutas ja libistas end voodist välja. Ta läks akna alla ja vaatas välja aeda. Kõik oli mähkunud paksu uduloori, kaasa arvatud iidne tammesalu. Ta võttis haigutades hommikumantli ja tõmbas selle selga, teadmata, miks ta sellega vaeva näeb. Ta oli siin üksi ja võis soovi korral majas alasti ringi käia. Ta kummardus uurima jalale ilmunud sinikat. Need tekkisid viimasel ajal nii kergesti. Ta oli selle vist saanud Adamiga olles. Või oli ta aias jala ära löönud? Aiale mõeldes püüdis ta meenutada, kas Sam pidi tagasi tulema täna või homme. Ta polnud täpselt öelnud. Või polnud Victoria korralikult kuulanud. Võtta endale vabad päevad nüüd, kevadel, mil aias oli kõige rohkem tööd, polnud just parim mõte, aga mis sai Victoria öelda? Poiss oli väärt oma kaalu kullas, kuigi ta oli pisut liiga iseteadlik.
Victoria läks kööki ja tõstis veekannu tulele ning leidis alles siis Charlesi jäetud mõistatusliku teate.
Pean ühe juriidilise asja korda ajama, nii et sõitsin Londonisse.
Helistan sulle pärastpoole.
Küllap see oli mõni neist paljudest heategevusprojektidest, milles Charles osales, ja seda mitte ainult oma raha, vaid ka ajaga. Aja osas Victorial vastuväiteid polnud, aga rahaline pool tegi küll veidi meele mustaks, eriti kuna aia taastamiseks ei tahtnud mees eriti raha välja käia. Poolega sellest, mis ta heategevusele kulutas, oleks Victoria saanud palgata kümme Sami ja aed saanuks vähem kui kümne aastaga valmis.
Ta võttis oma tee, läks tagasi magamistuppa ning riietus seal teksadesse ja vanasse sviitrisse. Tõotas tulla ilus ilm, kuid hommik oli jahe. Ta ei hakka majas midagi tegema, vaid läheb pigem köögiaeda tööle. Hiljem pidi nagunii koristaja tulema. Ta pani möödaminnes Charlesi magamistoa ukse kinni, tundes mehe varase lahkumise üle ikka veel hämmeldust. Mis võis Londonis nii pakilist olla, et ta oli juba peaaegu enne koitu välja läinud?
Victoria jättis kruusi köögikapile ja astus hajameelselt aeda ning noppis spinatipeenrast mõned umbrohulibled. Ta teeb endale hommikusöögiks omletti spinati, metsiku küüslaugu ja juustuga. Ta läks kuuri, võttis sealt paari aiakindaid ja seadis sammud metsa poole, et küüslauku korjata. Puude varjus oli kohe külmem. Vanavanaema istutatud eukalüptid tähistasid aia ametlikku piiri. Ent mida sügavamale iidsesse, Boscaweni ja jõe vahele jäävasse metsa rada viis, seda enam hakkas domineerima tamm. Maa oli niiske ning kirbe küüslaugulõhn segunes hiliste sinikellukate magusa aroomiga. Victoria ei jäänud küüslauku korjama, vaid jalutas mälestustest haaratuna edasi. Nad olid Perryga lapsena seda metsa nii hästi tundnud. Tema oli olnud haldjakuninganna ja Perry haldjaprints, Victoria alam, nagu pidigi olema. Victoria oli aasta vanem, aga muidugi oli ta tüdruk ja mitte keegi, eriti ta vend ja isa, ei lasknud tal seda iial unustada. Tema koht maailmas oli kindlalt paika pandud ja juhiroll ei kuulunud temale. Välja arvatud metsas. Lapsena oli ta olnud pikem ja tugevam kui Perry, kes põdes astmat.
Kõik need mälestused tulvasid talle siin peale, justkui oleksid nad puude okstes tallel olnud. Kuid mets oli vaikne, nagu udust unele äiutatud. Nii palju minevikku oli siin lõksus ja nii palju oli kadunud… Victoria sirutas käe ja silitas tamme koort. Mida puud talle praegu räägiksid? Ta surus kõrva vastu tüve ja kuulas. Ta kuulis ainult enda mõtteid, kahetsusi ja ohkeid. Mets ei kõnelnud enam temaga. Mets polnud talle andestanud ja ta ise samuti mitte. Ta kõndis edasi ja jõudis vana kivist sadamasilla juurde. Kunagi oli see veetee Boscaweni elus hoidnud. Kaubad olid veeteed pidi kiiremini liikunud ja Helford oli olnud suurepärane kaubajõgi ning Gweekis oli olnud palju kohalikke kaevandusi, millest mõned olid ka Treganitele kuulunud. Praeguseks olid need kõik hävinud. Victoria pööras jõe poole.
Jõgi oli tüüne ja veepinnalt
