ta vannituppa ja hakkas seal öökima.
„Demi, lõpeta! See on nii lahe. Sa ei taha, et ma teisi naisi vaatan, nii et nüüd ma vaatan ainult sind.” Mehe hääl kõlas läbi ukse veidralt.
Demi ei vastanud, ta pesi nägu ja värises üle keha. Matt oli temalt küsinud. Ta oli ei öelnud. Ja Matt oli seda ikkagi teinud. Matt oli endaga rahul, tundis erutust. Demi tundis tülgastust, et teda oli ära kasutatud.
„Jäta, Demi. See on lihtsalt väike meelelahutus.”
Külm vesi jahutas ta tulitavat nahka. Ta tõstis pilgu peeglisse ja talle vaatasid vastu suured kurvad silmad. Mida ta nüüd teeb? Kuidas ta saab jääda inimese juurde, keda ta ei usalda? Matt oli öelnud, et on pettunud, kuid et ei filmi neid. Ta oli öelnud, et Demi ärgu muretsegu ja Demi polnud muretsenud.
Ta avas ukse, tormas mehest mööda ja lülitas teleri välja. Toas ringi vaadates nägi ta, milline hingetu paik see tegelikult oli. Ta pöördus Matti poole. Mehel olid jalas puuvillased püksid ja seljas disainerpluus. Ning ta julges veel naeratada. Ta ei saanud üldse aru, ei tundnud mingit kahetsust. Demi sai teha vaid üht: ära minna. Ta võttis maast oma koti ja kingad.
„Demi, oota!”
Ta pöördus mehe poole. „Sa lihtsalt ei saa aru.”
„Ei, sina ei saa aru.” Nüüd oli naeratus Matti näolt kadunud. „Saa täiskasvanuks. See mõjub mulle erutavalt – tõsiselt erutavalt.”
„Ma ütlesin ei, Matt.” Demi torkas kingad jalga ja ta varbad tõmbusid jalanõude niiskusest krõnksu.
„Sa ei mõelnud seda tõsiselt.”
„Mõtlesin. Mõtlesin küll.”
Matt sirutas käe tema poole ja haaras tal randmest.
„Ei!” Demi väänas end vabaks ja läks korterist välja. Ta kuulis, kuidas mees talle järele hõikas, kui ta mööda tänavat edasi jooksis, mõeldes, mida nüüd teha. Poolel teel metroopeatuse poole pööras ta ümber nurga ja sööstis ühte kohvikusse. Tass kanget espressot aitab mõtteid koguda. Nii palju siis oodatud kallistusest ja lootusest kurbus veiniklaasi uputada. Mis ta nüüd peale hakkab? Ta lappas läbi telefonis olevad kontaktid ja helistas Sophiele.
„Tere, olen puhkusel. Kolmekümne esimesel jõuan tagasi puhanu ja pruunina. Kui sul on midagi pakilist, jäta teade või kirjuta.”
„Tere, Sophie, ma kirjutan pärast pikemalt, aga ega kellelgi pole su korteri võtit, et ma saaksin paar päeva sinu juures ööbida?”
Selleks ajaks, kui ta oli läbi võtnud kõik oma sõbrad ja ära joonud kaks tassi kohvi, hakati kohvikut sulgema. Nüüd seisis ta kõnniteel ja kohvikupidaja keeras ta selja taga ust lukku. Ta ei tahtnud muud, kui vaid koju minna, aga tal polnud kodu. Ja need telefonikõned, mis ta oli teinud, olid üksnes andnud kinnitust selle kohta, et pühad pole kriisiolukorda sattumiseks üldse mitte hea aeg. Sophie oli ära sõitnud, Maia pidi iga hetk sünnitama hakkama ja kõik teised olid kusagil väljas. Demi vaatas veel korra telefoninumbrid läbi. Kellele ta võiks helistada? Ta tahtis ainult oma ema. Ta neelas tagasi pisarad, mis olid hakanud segunema ikka veel alla kallava vihmaga.
Ta libistas pilgu üle V-tähe all olevate kontaktide ja läks siis nende algusesse tagasi. Vanaisa. Ta valis numbri ja jäi ootele. Ta oli viimati näinud vanaisa kaks nädalat tagasi, kui oli saatnud ta Paddingtoni jaama, kus too oli Cornwalli rongile läinud. See, kuidas vanaisa oli hüvasti jättes ta kätt surunud, lõikas Demile siiani südamesse. See žest meenus talle ikka ja jälle siis, kui leinavalu tema üle võimust võttis. Vanaisa oli kaotanud oma naise ja nüüd ka ainsa lapse. Elu ei oleks tohtinud selline olla.
„Halloo?”
„Tere, vanaisa. See olen mina, Demi.”
„Demi, kullake. Küll on tore, et sa helistad!”
Pisarad hakkasid pahinal voolama ja ta ei suutnud nuttu tagasi hoida.
Victoria keeras elutoa ukse nuppu ning peatus ja ootas, et Charles talle järele jõuaks. „Ära arva, et ma sinuga koos napsutama hakkan, ma tahan lihtsalt midagi arvutist vaadata,” lausus Charles kabineti poole suundudes.
„Hea küll.” Victoria ei pöördunud mehele järele vaatama, vaid kuulas, kuidas tolle rasked sammud kivipõrandal eemaldusid. Elutuppa sisenedes lasi Victoria õlad lõdvaks. Charles oli terve õhtu olnud närviline ja muudkui pomisenud, et nad peavad maha istuma ja rääkima ja et autosõit on selleks liiga lühike. Ja nüüd, kui neil oli lõpuks aega, oli ta oma arvuti juurde tormanud, nii et mis iganes see oli, järelikult nii pakiline ja tähtis see olla ei saanud.
Victoria lükkas kingad jalast ja tõi kuuldavale kergendusohke. Ta valas endale serveerimislaua juures klaasi viskit. Ta saab rahus tänased lehed läbi lugeda. Võimalik, et ta peaks näitama üles suuremat huvi selle vastu, mis Charles oma arvuti taga teeb ja millega oma aega sisustab, kuid ainuüksi see lihtne asjaolu, et mees ei viibinud ta läheduses ega püüdnud aedade taastamise protsessi sekkuda, oli kergendus. Kui Charles mõni aasta tagasi oma osa firmast ära oli müünud, oli Victoria meelt heitnud. Mehel polnud hobisid ega huvialasid. Ta pühendus kas ärile või naisele ja Victoria ei igatsenud sugugi rohkem tähelepanu, kui mees talle siiani oli pakkunud. Nagu öeldakse: me abiellusime selleks, et rõõmu ja valu jagada, mitte selleks, et koos lõunatada.
Ta avas aeda viivad klaasuksed ja lasi sumbunud õhu välja värskesse öisesse jahedusse. Deborah Smithi aed oli olnud täna imeilus. Victoria tundis kadedusepistet, aga nüüd, kui Boscaweni aed on jälle tema oma, muutub seegi uhkeks ja ilusaks. Boscawen koos oma igipõliste maadega kuulus peaaegu tervenisti talle, kui Dower House välja arvata. Victoria kortsutas kulmu. Ta armastas seda maja. Kahjuks ei saanud Boscaweni enam kunagi päris samal kujul taastada, nagu see oli olnud ta vanavanaema või ka vanaema ajal. Nad ei saa iial kogu maad tagasi osta, kuid vähemalt kuulusid neile mets, õunaaiad ja kõik iluaiad. Ta teadis, et Charles ostaks talle ka põllud, kui naabertalunik soostuks neid müüma, aga seni polnud too nõusse jäänud. Victoria ei tohtinuks pettumust tunda. Vähemalt maja ja kõige suurem aed olid jälle ühe omaniku – tema – valduses. Või noh, tema ja Charlesi, mis tegi sama välja. Charles oli kohe nende abielu algul öelnud, et kõik, mis kuulub talle, kuulub ka Victoriale.
Ta astus välja terrassile ja hingas sisse imalmagusat New Dawni roosi lõhna, mis end akna all parasjagu õitsema seadis. Kuigi seda roosisorti polnud valinud välja tema vanaema, oli olnud õige see sinna istutada. Victorial oli hea meel, et ta oli selles osas oma noort aednikku Sami kuulda võtnud. See Austraalia noormees, kuigi väheste kogemustega, oli loomupäraselt andekas aednik. Sam oli töötanud Victoria juures kaks aastat ja nad olid palju vaielnud, aga ta oli kahtlemata hea leid. Ja lisaks oli ta erakordselt kena mees.
Victoria lasi roosiõie käest ja rüüpas lonksu viskit ning lasi hõõguval vedelikul keelt kõditada, enne kui selle alla neelas. Ta oli püüdnud Sami tolle saabumise hetkest saadik ära võrgutada, ent mees oli siiani tema vastu üksnes ükskõiksust üles näidanud. Victoria polnud harjunud sellega, et mehed talle ära ütlevad. Tegelikult meenus talle vaid üks mees, kes oli seda teinud. Ta astus terrassi servale.
Varsti on suvi. Oli mai lõpp ja pühade nädalavahetusele eelnev neljapäev. Peagi täituvad maanteed puhkama sõitjatest ja Victoria rõõmustas, et ta sellest melust eemale jääb. Helford, kuigi kaunis linnake, oli suurematest teedest kaugel ja siin ei käinud nii palju inimesi kui mujal Cornwallis. Ta oli selle eest ülimalt tänulik. Helford oli nagu killuke minevikku ja Victoria nautis seda. See tundus talle nii kodune. Ta hingas sügavalt sisse ja lasi siis õhu aeglaselt kopsudest välja. See oli küll päris
