on>ÜKS
Mehe nimi oli Calvin Franz ja helikopter oli Bell 222. Franzi mõlema jala luud olid murtud, seega tuli ta pardale tõsta kanderaamile seotuna. Seda polnud raske teha. Bell oli mahukas õhusõiduk, kahe mootoriga ja mõeldud firmadele ning politseile ning sinna mahtus seitse reisijat. Tagumised uksed olid sama laiad nagu kaubikul ja need olid pärani lahti. Keskmine istmerida oli välja võetud. Franzile oli põrandal laialt ruumi.
Kopter töötas tühikäigul. Kaks meest tassis kanderaami. Nad kummardusid tiiviku õhuvoolus madalamale alla ja kiirustasid sisse, üks ees- teine tagurpidi. Kui jõuti avatud ukse juurde, asetas tagurpidi liikunud mees kanderaami otsa ukselävele ja taganes kopterisse. Teine liikus edasi ja tõukas tugevasti ning lükkas kanderaami täiesti sisse. Franz oli teadvusel ja kannatas valu käes. Ta karjatas ja püüdis liigutada, aga see ei õnnestunud kuigivõrd, sest tema rinna ja puusade ümber seotud rihmad olid tugevasti pingule tõmmatud. Mõlemad mehed ronisid tema järel sisse ja istusid oma kohtadele puuduva istmerea taga ning tõmbasid uksed kinni.
Ning jäid ootama.
Lendur ootas samuti.
Kolmas mees väljus hallist uksest ja tuli mööda betooni lähemale. Ta kummardus tiiviku all madalamale ja surus käe rinnale, et takistada kaelasidet tuule käes lehvimast. Liigutus jättis temast mulje kui süüdlasest, kes kinnitab enda süütust. Mees läks ümber Belli pika nina ja ronis esiistmele, lenduri kõrvale.
„Läki,” lausus ta ja kummardas siis allapoole ning koondas tähelepanu turvarihma pandlale.
Lendur lisas turbiinidele pöördeid ja tühikäigul pöörelnud tiiviku laisavõitu popsumine kiirenes tungivatooniliseks vilinaks, mis sumbus heitgaaside mühinasse. Bell tõusis otsejoones õhku, kaldus pisut vasakule, tegi kerge pöörde ja tõmbas rattad sisse ning tõusis tuhande jala kõrgusele. Langetas siis nina allapoole ja müristas põhja poole, kõrgel ja kiiresti. All libisesid mööda teed, teaduspargid, väikesed tehased ja kenad üksikud elurajoonid. Tellisseinad ja metallvooderdised helkisid loojuva päikese kiirtes punaselt. Pisikesed smaragdrohelised muruväljakud ja türkiissinised ujumisbasseinid peegeldasid viimaseid valguskiiri.
Mees esiistmel küsis: „Kas tead, kuhu me läheme?”
Lendur noogutas, aga ei öelnud midagi.
Bell müristas edasi, tegi pöörde põhjasuunast ida poole, tõusis veidi kõrgemale ja liikuski juba pimeduses. Ületas kaugele alla jääva autotee, kus valged tuled otsekui jões roomasid läände ja punased tuled itta. Kohe autoteest põhja pool tegid viimased täisehitatud aakrid ruumi madalatele, igavatele ja võserikuga kaetud inimtühjadele küngastele. Nende loojuva päikese poole jäävad nõlvad hõõgusid oranžilt, orud ja varjulisemad kohad aga tundusid tumepruunid. Edaspidi asendusid madalad künkad väikeste ümarate mägedega. Bell kihutas all oleva maapinna kontuuri järgides kord tõustes, kord laskudes edasi. Mees esiistmel pöördus ümber ja pööras pilgu enda ees põrandal lamava Franzi poole. Naeratas põgusalt ja tähendas: „Veel võib-olla kakskümmend minutit.”
Franz ei vastanud. Valu oli liiga suur.
Belli tavaline kiirus oli 161 miili tunnis, seega veel kakskümmend minutit viivad selle peaaegu viiskümmend neli miili kaugemale, üle mägede, täiesti tühja kõrbe kohale. Lendur kergitas pisut kopteri nina ja vähendas kiirust. Mees esiistmel surus lauba vastu akent ja puuris pilguga alla pimedusse.
„Kus me oleme?” esitas ta küsimuse.
Lendur vastas: „Seal, kus olime varemgi.”
„Täpselt?”
„Umbkaudu.”
„Mis seal all nüüd on?”
„Liiv.”
„Kõrgus?”
„Kolm tuhat jalga.”
„Missugused on tuuleolud?”
„Vaiksed. Mõni tõusev õhuvool, aga tuuletu.”
„Turvaline?”
„Lendamise mõttes küll.”
„Teeme siis ära.”
Lendur vähendas veelgi kiirust ja jäi kolme tuhande jala kõrgusele kõrbe kohale hõljuma. Mees esiistmel pööras end jälle ümber ja andis kahele taga istuvale tüübile märku. Nood vabastasid oma turvarihmad. Üks neist küünitas ettepoole, hoidudes Franzi jalgu puudutamast, haaras ühe käega tugevasti oma turvarihmast ja vajutas teisega ukse linki. Lendur oli oma istmel pooleldi tahapoole pöördunud, jälgis toimuvat ja kallutas Belli kergelt nii, et uks vajus omaenese raskuse mõjul lahti. Siis seadis ta sõiduki jälle tasakaalu ja pani selle kergelt päripäeva pöörlema, nii et liikumine ja õhusurve hoidsid ukse pärani lahti. Teine mees tagaistmelt kükitas Franzi pea kohale ja kergitas kanderaami otsa, kuni see oli neljakümne viie kraadi all kaldu. Esimene mees asetas kinga vastu kanderaami vaba otsa, et see kogu täiega üle ukse ei libiseks. Teine mees tõmbas tõstesportlast meenutava liigutusega kanderaami peaaegu vertikaalasendisse. Franz vajus rihmade vahel allapoole. Ta oli suur ja raske mees. Ning sihikindel. Jalgadest polnud talle kasu, aga tema ülakeha oli jõuline ja ta pingutas. Rapsis peaga küljelt küljele.
Esimene mees tõmbas välja taskunoa ja lükkas tera välja. Lõikas sellega läbi Franzi puusa ümber oleva rihma. Pidas siis silmapilguks vahet ja lõikas seejärel läbi Franzi rinna ümber oleva rihma. Üheainsa kiire liigutusega. Täpselt samal hetkel tõukas teine mees kanderaami täiesti püsti. Franz astus tahtmatult sammu edasi. Toetudes murtud paremale jalale. Ta karjatas korraks lühidalt ja tegi siis instinktiivselt teise sammu. Vasaku murtud jalaga. Ta käed haarasid õhku ja ta vajus kokku, ülakeha kaldus puusadest ettepoole ning ta kadus läbi avatud ukse mürisevasse pimedusse, tiiviku tekitatud tuulepöörisesse, pilkasesse öösse.
Kolme tuhande jala kõrgusel kõrbe kohal.
Hetkeks tekkis vaikus. Koguni mootorimürin näis vaibuvat. Lendur pani Belli pöörlema teises suunas ja kallutas lennumasinat vastassuunas ning uks prantsatas korralikult kinni. Turbiinid võtsid pöördeid juurde ja rootor hakkas õhku hekseldama ning nina vajus alla.
Mõlemad mehed ronisid oma istmetele tagasi.
Mees esiistmel tähendas: „Nüüd koju tagasi.”
KAKS
Seitseteist päeva hiljem oli Jack Reacher Oregoni osariigis Portlandis ja tal olid näpud põhjas. Portlandis sellepärast, et kusagil pidi ta olema ja buss, millega ta oli kahe päeva eest saabunud, tegi siin peatuse. Näpud põhjas seepärast, et ta oli kohtunud politseinike baaris ringkonnaprokuröri abiga, kelle nimi oli Samantha, ja teinud talle kaks korda välja õhtusöögi ning veetnud seejärel kaks ööd tema pool. Nüüd oli Samantha läinud tööle ja Reacher lahkus kell üheksa hommikul tema majast, suundudes kesklinna bussijaama, juuksed alles dušimärjad, rahulolev, puhanud, sihtkoht veel ebaselge, taskus aga väga õhuke pakk rahatähti.
2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud olid toonud Reacheri ellu kaks praktilist laadi muutust. Esiteks kandis ta lisaks kokkupandavale hambaharjale nüüd kaasas ka passi. Liiga sageli, sealhulgas enamiku reisidokumentide puhul, läks uuel ajal vaja isikut tõendavat fotot. Reacher oli hulkur, mitte üksiklane, rahutu hing, mitte veidrik, ja niisiis leppis ta sellega järeleandlikult.
Ja teiseks oli ta hakanud teisiti kasutama pangateenuseid. Palju aastaid pärast lahkumist sõjaväest oli ta lihtsalt helistanud oma panka Virginias ja palunud teha Western Unioni kaudu rahaülekande mistahes kohta, kus ta juhtus parajasti olema. Paraku olid terroristide rahastamisega seotud uued mured teinud telefonipangandusele sama hästi kui lõpu. Seetõttu hankis Reacher endale pangakaardi. Ta hoidis seda
