Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ebaõnn ja äpardused - Lee Child страница 5

Ebaõnn ja äpardused - Lee Child

Скачать книгу

ajal.”

      „Tõesti?”

      Neagley naeratas jälle. „Sa helistasid minu kontorisse Portlandist Oregoni osariigis. Vastuvõtja nägi helistaja numbrit ja suunakoodi. Uuris selle abil välja, et helistati bussijaamast. Arvasime, et sa lähed kohe lennujaama. Edasi arvasin, et valid Unitedi lennu. Minu meelest on Alaska lennufirma sulle vastukarva. Edasi taksosõit siia. Sinu saabumisaega oli küllalt lihtne ennustada.”

      „Ja sa teadsid, et tulen siia? Siia söögikohta?”

      „Nii nagu sa ise kunagi mind õpetasid.”

      „Mina ei õpetanud sulle midagi.”

      „Õpetasid küll,” kinnitas Neagley. „Tuleta meelde. Mõtle nagu nemad, ole nagu nemad. Nii ma kehastusin sinuks, kuidas sa kehastusid minuks. Sa arvad, et lähen Hollywoodi. Asud Sunsetil otsima just siit. Aga Portlandist siia sõitvatel Unitedi lennukitel süüa ei anta, seega arvasin, et oled näljane ja tahad kõigepealt minna sööma. Siin kvartalis on mitu võimalikku söögikohta, aga sellel on kõige suurem reklaam ja sa pole mingi gurmaan. Seega otsustasin sinuga siin kohtuda.”

      „Siin kohtuda? Arvasin, et mina otsin sind.”

      „Otsisidki. Ja mina otsisin sind selle järgi, kuidas sina mind otsid.”

      „Kas sa peatud siin? Hollywoodis?”

      Naine raputas pead. „Beverly Hillsis. Hotellis Wilshire.”

      „Nii et sa tulid siia selleks, et mind kätte saada?”

      „Jõudsin siia kümne minuti eest.”

      „Beverly Wilshire? Sa oled muutunud.”

      „Tegelikult ei ole. Hoopis maailm on see, mis on muutunud. Odavad motellid ei rahulda mind enam. Mul on nüüd vaja kasutada e-posti ja internetti ning Federal Expressi teenuseid. Samuti vajan ärikeskust ja teenuseid.”

      „Tunnen end sinu kõrval lausa vanamoodsana.”

      „Aga sa arened. Kasutad nüüd ju pangaautomaati.”

      „See oli küll nutikas samm. Saata sõnum kontoseisu kaudu.”

      „Oled mind hästi õpetanud.”

      „Ma pole sulle midagi õpetanud.”

      „Ja pagana palju.”

      „Aga see oli tegelikult liialdatud lüke,” kinnitas Reacher. „Kümme dollarit ja kolmkümmend senti oleks sama hästi asja ära ajanud. Võib-olla isegi paremini, sest kümne ja kolmekümne vahel on koma.”

      „Arvasin, et sul on lennukipiletiks raha vaja,” lausus Neagley.

      Reacher ei kostnud selle peale midagi.

      „Otsisin su konto andmed üles,” ütles Neagley. „Polnud just liiga raske sinna sisse murda ja asja uurida. Rikas sa just ei ole.”

      „Ma ei tahagi olla rikas.”

      „Tean. Aga ma ei taha, et sa hakkad minu appikutse peale oma rahanatukest kulutama. See poleks olnud aus mäng.”

      Reacher kehitas õlgu ja jättis asja sinnapaika. Ta ei olnud tõepoolest rikas. Tegelikult oli ta peaaegu vaene. Tema säästud olid kuivanud kokku nii palju, et ta pidi hakkama pead murdma, kuidas neid jälle kosutada. Võib-olla ootas teda tulevikus paar kuud juhutöid. Või midagi muud niisugust. Tuli ettekandja menüüdega. Neagley tellis ilma sinna vaatamata juustuburgeri ja gaseeritud vett. Reacher oli sama kiire, küsides tuunivõileiva ja kuuma kohvi. Ettekandja haaras menüüd ja eemaldus.

      Reacher küsis: „Kas kavatsed mulle siis seletada ka, mida sinu kümme-kolmkümmend täpsemalt tähendab?”

      Vastuseks kummardus Neagley laua kõrvale ja tõmbas põrandal olevast kandekotist musta kiirköitja. Ja ulatas selle üle laua. See oli koopia lahanguaktist.

      „Calvin Franz on surnud,” sõnas naine. „Minu meelest viskas keegi ta lennukist välja.”

      KUUS

      Minevik, see tähendab sõjavägi. Calvin Franz oli olnud sõjaväepolitseinik ja teeninud Reacheriga täpselt samal ajal ning oli paljuski täpselt samasugune kui tema oma kolmeteistkümne teenistusaasta jooksul. Nad olid siin või seal vahel kohtunud, nagu relvavendadega ikka juhtub, tegutsenud maailma eri paigus külg külje kõrval päeva või paar, pidanud nõu telefonitsi ja nende teed olid ristunud ka siis, kui kaks või rohkemgi juurdlust omavahel põimusid. Ja siis veel see lühike tõsine töö Panamas. Kvaliteetaeg. Väga lühike, aga ka väga intensiivne, mistõttu hakkasid nad teineteises nägema külgi, mis tekitas neis tunde, nagu oleks nad lihased vennad, mitte kõigest relvavennad. Hiljem, kui Reacher pärast ajutist degradeerimist rehabiliteeriti ja talle tehti ülesandeks moodustada erijuurdlusüksus, seisis Franzi nimi üsna nende inimeste nimekirja eesotsas, keda Reacher enda kaaslastena soovis näha. Nad olid veetnud järgmised kaks aastat tõeliselt tihedas koostöös ja said kiiresti sõpradeks. Siis, nagu sõjaväes sageli juhtub, tulid uued korraldused ja erijuurdlusüksus saadeti laiali ning Reacher polnud Franziga enam kunagi kohtunud.

      Kuni praeguse hetkeni, selle kiirköitja vahelt võetud ja nüüd odava söögikoha kleepuvale laminaatlauale asetatud lahangufotoni.

      Elus Franz oli olnud väiksem kui Reacher, aga suurem enamikust teistest inimestest. Võib-olla kuus jalga ja kolm tolli pikk ning kakssada kümme naela raske. Võimas ja pikk ülakeha, lühikesed jalad. Omamoodi primitiivse väljanägemisega. Nagu koopainimene. Üldiselt aga oli ta üsnagi nägus. Ta oli olnud rahulik, resoluutne, võimekas ja pingevaba. Oma olekuga sisendas ta teistesse kindlustunnet.

      Mees nägi lahangufotol välja päris kole. Ta lamas alasti ja selili roostevabast terasest laual ning kaamera välklamp oli pleegitanud tema naha kahvaturoheliseks.

      Kole.

      Aga noh, surnud näevad sageli üsna halvad välja.

      Reacher esitas küsimuse: „Kust sa selle kätte said?”

      Neagley sõnas: „Mul õnnestub tavaliselt asjad kätte saada.”

      Reacher ei kostnud vastuseks midagi ja pööras lehte. Asus lugema põhjalikku tehnilist laadi infot. Surnukeha pikkuseks oli mõõdetud kuus jalga ja kolm tolli ning kaaluks sada üheksakümmend naela. Surma põhjuseks oli märgitud organite funktsiooni lakkamine väga tugeva löögi tagajärjel. Mõlema jala luud olid murtud. Roided katki. Veres leidus väga palju vabu histamiine. Keha oli tugevasti veetustunud ja maos ei olnud midagi peale lima. Kõik viitas kiirele kaalukaotusele ja polnud mingeid märke hiljutisest toidu manustamisest. Riietest ei leitud midagi erakordset, välja arvatud seletamatult palju raudoksiidipulbrit, mida leidus mõlema püksisääre alaosa esikülgedel, allpool põlve ja ülalpool pahkluud.

      Reacher küsis: „Kust ta leiti?”

      Neagley kostis: „Kõrbest umbes viiekümne miili kaugusel siit kirdes. Kõva liivapinnas, väikesed kaljud, saja jardi kaugusel maanteest. Juurdeviivaid või eemalduvaid jälgi pole.”

      Ettekandja tõi söögi. Reacher pidas vahet, kuni ettekandja tühjendas oma kandiku, ja asus siis vasaku käega võileiva kallale, et parem ei saaks rasvaseks, kui ta lahanguakti lehti pöörab.

      Neagley tähendas: „Kaks autoga

Скачать книгу