võib lõppeda just niisuguste tagajärgedega ja põhjustada täheldatud sisemisi vigastusi, kui Franz juhtus kukkuma täpselt selili. See on aerodünaamika seisukohast võimalik, kui ta oli elus ja vehkis kukkudes kätega. Elutu keha oleks kukkunud pea ees.
Neagley selgitas: „Nad tuvastasid isiku sõrmejälgede järgi.”
Reacher küsis: „Kuidas sina sellest teada said?”
„Tema naine helistas mulle. Kolme päeva eest. Tal olid märkmikus nähtavasti meie kõigi nimed. Eri leheküljel. Sõbrad ammustest aegadest saadik. Mina olin ainus, keda tal läks korda kätte saada.”
„Ma ei teadnudki, et ta on abielus.”
„Ta abiellus hiljuti. Neil on ka laps, nelja-aastane.”
„Kas ta käis tööl?”
Neagley noogutas. „Tegutses eradetektiivina. Tal oli ühemehefirma. Esialgu jagas see teatud strateegilisi nõuandeid korporatsioonidele. Nüüd tegi aga enamasti taustauuringuid. Tegeles andmebaasidega. Tead ju küll, kui põhjalik ta oli.”
„Kus ta töötas?”
„Siin Los Angeleses.”
„Kas meie omad töötavad eradetektiividena?”
„Enamik meist minu meelest küll.”
„Peale minu.”
„See oli ainus asjalik oskus, mis meil oli.”
„Mida Franzi naine sinu käest tahtis?”
„Mitte midagi. Lihtsalt andis mulle teada.”
„Ta ei otsigi vastuseid?”
„Asjaga tegeleb politsei. Täpsemalt Los Angelese maakonna politsei. Koht, kust ta leiti, kuulub Los Angelese maakonda. See on väljaspool Los Angelese politsei jurisdiktsiooni, seetõttu tegeleb sellega paar kohalikku seadusesilma. Nad töötavad lennuki versiooni kallal. Nad arvavad, et see lendas näiteks Vegasest läände. Midagi niisugust on neil varemgi juhtunud.”
Reacher tähendas: „Lennuk see küll ei olnud.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher jätkas: „Kui suur on lennuki minimaalne kiirus? Sada miili tunnis? Kaheksakümmend? Ta oleks uksest välja kukkudes lennanud õhukeerisega horisontaalselt tahapoole. Ja põrganud vastu tiiba või saba. Siis näeksime enne surma tekkinud vigastusi.”
„Tal olid murtud mõlema jala luud.”
„Kui kaua kukub keha kolme tuhande jala kõrguselt?”
„Paarkümmend sekundit?”
„Tema veres oli palju vabu histamiine. See on üleüldine reaktsioon suurele valule. Kakskümmend sekundit vigastuse tekkimisest kuni surmani on liiga vähe, et see protsess oleks jõudnud isegi alata.”
„Seega?”
„Luumurrud jalgadel olid vanad. Vähemalt kaks-kolm päeva. Võib-olla vanemadki. Sa ju tead, mis on raudoksiid?”
„Rooste,” lausus Neagley. „Rauarooste.”
Reacher noogutas. „Keegi purustas ta jalaluud raudlatiga. Arvatavasti ükshaaval. Tõenäoliselt sidus ta posti külge kinni. Ja sihtis sääreluid. Lõi küllalt tugevasti, et luud murda ja jätta roosteosakesi püksisäärtele. See pidi tegema põrguvalu.”
Neagley ei öelnud midagi.
„Ja nad näljutasid teda,” jätkas Reacher. „Ei andnud talle juua. Ta oli kakskümmend naela tavalisest kergem. Teda hoiti vangis, kaks või kolm päeva. Võib-olla rohkemgi. Teda piinati.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher seletas: „Tegu oli kopteriga. Tõenäoliselt lennati öösel. Jäädi kolme tuhande jala kõrgusel seisma. Mees uksest välja ja ta kukub otse alla.” Siis sulges ta silmad ja kujutles oma vana sõpra ülepeakaela alla kukkumas, kakskümmend sekundit läbi pimeduse, käed abitult vehkimas ja teadmata, kus on maa. Teadmata täpselt, millal ta maha prantsatab. Ja kaks valutavat murtud jalga järel lohisemas.
„Seetõttu kopter Vegasest arvatavasti ei tulnud,” tõdes mees. Ta avas silmad. „Edasi-tagasi lend sinna ja tagasi oleks rohkem kui enamiku kopterite lennuulatus. Tõenäoliselt sõitis see Los Angelesest kirdesse. Need abišerifid klähvivad vale puu all.”
Neagley istus vaikides.
„Koiottidele roaks,” sõnas Reacher. „Täiuslik kõrvaldamismeetod. Jälgi ei jää üldse. Õhuvool rebib kukkumise ajal ära karvad ja kiudaine. Pole midagi uurida. Mis on ka põhjus, miks ta heideti välja elusana. Nad oleks võinud ta enne maha lasta, aga ei tahtnud jätta asitõendit ballistikutele.”
Reacher jäi hetkeks vait. Sulges siis musta kiirköitja, pööras selle ümber ja lükkas üle laua tagasi.
„Aga sa tead seda kõike ju niikuinii,” lausus ta. „Eks ole? Sa oskad ju lugeda. Paned mind jälle proovile. Et näha, kas mu aju ikka veel töötab.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher tõdes: „Sa mängid minu nagu viiuliga.”
Neagley ei öelnud midagi.
Reacher küsis: „Miks sa mind siia tõid?”
„Nagu sa ise ütlesid, klähvivad abišerifid vale puu all.”
„Ja siis?”
„Sul tuleb üht-teist teha.”
„Ma võin midagi teha küll. Võid uskuda. Üks sama hästi kui surnud mees jalutab kusagil ringi. Keegi ei tohi visata minu sõpru kopteritest välja ja elada edasi, et selle looga kiidelda.”
Neagley aga ütles: „Ei, ma tahan, et sa teeksid midagi muud.”
„Nagu näiteks?”
„Tahan, et sa ajaksid meie vana üksuse uuesti kokku.”
SEITSE
Vana üksus. Tegu oli olnud USA sõjaväele tüüpilise saavutusega. Umbes kolm aastat pärast seda, kui vajadus niisuguse üksuse järele oli saanud kõigile ilmselgeks, asus ka Pentagon selle üle mõtisklema. Pärast veel üht aastat komisjone ja koosolekuid kiitsid kõrged ülemused mõtte heaks. See maandus kellegi laual ja puhkes pöörane paanika, et see käima lükata. Jagati välja vajalikud käsud. Ilmselt ei tahtnud ükski terve mõistusega ohvitser sellega tegeleda, niisiis poogiti uus üksus sõjaväepolitsei 110. rügemendi külge. Edu oli soovitav, aga läbikukkumine lubamatu, niisiis asuti otsima asjatundlikku paariat selle etteotsa.
Reacher oli olnud ilmselge valik.
Ülemuste arvates oli talle hüvituseks uuesti majoriks ülendamine, aga tegelikult pakkus talle rahuldust võimalus teha ükskord ometi midagi päriselt. Omal viisil. Talle oli antud personali valikul vabad käed. Talle see meeldis. Tema oli arvamusel, et erijuurdlusüksus vajab parimat, mida sõjaväel on pakkuda, ja ta uskus, et teab, kes need on ja kus nad asuvad. Ta ise soovis väikest üksust just kiiruse ja paindlikkuse pärast
