Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

Скачать книгу

ohvitserid. O’Donnell ja Lowrey olid kaptenid ja kõik ülejäänud majorid, mis oli küll halb selgelt toimiva käsuliini jaoks, aga sellest Reacher ei hoolinud. Ta teadis, et tihedas koostöös saavad üheksa inimest paremini hakkama suheldes võrdsetena, mitte ülalt alla, ja just täpselt nii antud konkreetsel juhul läkski. Üksus oli korraldanud oma tegevuse nagu väikelinna pesapallimeeskond, mis on saavutamas võimatuna tunduvat turniirivõitu: andekad tegijad töötavad üksmeeles, staare ja egosid ei ole, kõik toetavad üksteist ning nii laabub kõik halastamatu ja järjekindla tõhususega.

      Reacher sõnas: „See kõik oli väga ammu.”

      „Meil seisab ees üks töö,” ütles Neagley. „Meil kõigil. Ühiselt. Ära nori tüli erijuurdluse omadega. Kas mäletad?”

      „See oli kõigest hüüdlause.”

      „Ei, see oli tõsi. Me lootsime sellele.”

      „Moraali poolest, aga see oli ka kõik. Lihtsalt kelkimine. Mängisime kangeid kutte.”

      „See oli siiski midagi enamat. Olime üksteisele seljataguseks.”

      „Tookord.”

      „Ja ka nüüd ning alati. Karma nõuab seda. Keegi tappis Franzi ja meie ei saa seda lihtsalt nii jätta. Mis tunne sul oleks, kui see oleks juhtunud sinuga ja ülejäänud meist ei tee sellest väljagi?”

      „Kui see oleks juhtunud minuga, ei tunneks ma midagi. Oleksin surnud.”

      „Sa mõistad küll, mida ma silmas pean.”

      Reacher sulges silmad ja mõttepilt tuli tagasi: Calvin Franz kukub ülepeakaela kukerpallitades läbi pimeduse. Võib-olla karjudes. Aga võib-olla mitte. Tema vana sõber. „Saan sellega üksi hakkama. Või siis koos sinuga. Aga me ei saa minna tagasi minevikku. Sellest ei tule midagi välja.”

      „Me peame minema minevikku.”

      Reacher avas silmad. „Mispärast?”

      „Sest teistelgi on õigus kaasa teha. Nad teenisid selle õiguse ära rohkem kui kahe ränga aastaga. Me ei saa seda õigust neilt ühepoolselt ära võtta. Nad paneksid seda pahaks. See poleks õige.”

      „Ja siis?”

      „Meil on neid vaja, Reacher. Sest Franz oli tubli mees. Väga tubli. Sama tubli kui mina, sama tubli kui sina. Ometi murdis keegi tema jalaluud ja viskas ta kopterist välja. Minu arvates on meil siin vaja igasugust abi, mida me vähegi võime saada. Seega peame teised üles otsima.”

      Reacher vaatas naisele otsa. Kuulis mõttes Neagley bürootöötaja häält: Siin on terve nimekiri. Teie olete esimene, kes ühendust võttis. Ja tähendas: „Teisi peaks olema palju lihtsam leida kui mind.”

      Neagley noogutas.

      „Aga ma ei leia neist kedagi,” tõdes ta.

      KAHEKSA

      Nimekiri. Üheksa nime. Üheksa inimest. Reacher teadis, kus on nendest kolm, konkreetselt või üldisemalt. Tema ise ja Neagley olid konkreetselt Hollywoodis West Sunseti ääres Denny’se söögikohas. Ja Franz oli üldiselt kusagil mujal surnukambris.

      „Mida sa ülejäänud kuue kohta tead?” esitas ta küsimuse.

      „Viie,” ütles Neagley. „Stan Lowrey on surnud.”

      „Millal?”

      „Juba aastate eest. Autoõnnetus Montanas. Teine juht oli purjus.”

      „Seda ma ei teadnudki.”

      „Niisuguseid jamasid juhtub.”

      „See on kuradima kindel,” tõdes Reacher. „Stan meeldis mulle.”

      „Mulle samuti,” nentis Neagley.

      „Ja kus on siis ülejäänud?”

      „Tony Swan on siinsamas Lõuna-Californias kusagil ühe kaitsetööstuse ettevõtte turvatalituse eest vastutav asedirektor.”

      „Missuguse täpsemalt?”

      „Ma pole kindel. Nad alles alustasid. Idufirma. Ta on seal olnud kõigest umbes aasta.”

      Reacher noogutas. Tony Swan oli talle ka meeldinud. Lühike laiaõlgne mees. Mõjus peaaegu neljakandilisena. Sõbralik, heatujuline, intelligentne.

      Neagley seletas: „Orozco ja Sanchez sõitsid ära Vegasesse. Ajavad koos turvaäri, kasiinod ja hotellid, lepingute alusel.”

      Reacher noogutas jälle. Ta oli kuulnud, et Jorge Sanchez lahkus sõjaväest veidi pettunult ja kibestunult umbkaudu samal ajal kui temagi. Ta oli kuulnud, et Manuel Orozco kavatsenud jääda, aga üldiselt polnud kuigi suur üllatus kuulda, et mees on muutnud meelt. Mõlemad mehed olid isepäised, kõhetud, kiired, sitked, jamade puhul kannatamatud.

      Neagley jätkas: „Dave O’Donnell elab Columbia ringkonnas.1 Ta on seal lihtne eradetektiiv. Tal on seal määratu tööpõld.”

      „Seda võib arvata,” tõdes Reacher. O’Donnell oli olnud pedantsuseni korrektne. Tema oli hoolitsenud kogu üksuse paberitöö eest, seda enamasti teiste abita. Ta nägi välja nagu mõne eliitülikooli lõpetanud härrasmees, aga tal oli alati ühes taskus kaasas vedruga taskunuga ja teises messingist nukid. Niisugusest sellist on alati kasu.

      Neagley lausus: „Karla Dixon elab New Yorgis. Tegeleb õigusalase raamatupidamisega. Ilmselt jagab ta hästi rahaasju.”

      „Ta oskas alati arvudega hästi ümber käia,” ütles Reacher. „Seda ma mäletan.” Reacher ja Dixon olid veetnud nii mõnegi tunni, püüdes tõestada või ümber lükata mitmesuguseid tuntud matemaatikateoreeme. Mis oli lootusetu üritus, arvestades seda, et mõlemad olid kõigest asjaarmastajad, aga see aitas aega surnuks lüüa. Dixon oli tõmmu, väga kena ja võrdlemisi väike rõõmsameelne naine, kes oli inimestest vägagi halval arvamusel, aga paratamatult selgus, et üheksal juhul kümnest oli tal õigus.

      Reacher küsis: „Kuidas sa nende kohta nii palju tead?”

      „Püüan kursis olla,” vastas Neagley. „Pakub huvi.”

      „Mispärast sa siis neid kätte ei saanud?”

      „Ei oska öelda. Püüdsin nendega ühendust võtta, aga keegi ei vastanud.”

      „Seega rünnatakse meid kõiki korraga?”

      „Nii ei saa ka olla,” sõnas Neagley. „Mina olen vähemalt samavõrd kõigile nähtav kui Dixon või O’Donnell, aga keegi pole mind kimbutama tulnud.”

      „Seni.”

      „Võib-olla.”

      „Kas asusid teisi otsima samal päeval, kui tegid mulle rahaülekande?”

      Neagley noogutas.

      „Sellest on möödas kõigest kolm päeva,” tähendas Reacher. „Võib-olla on neil kõigil tegemist?”

      „Mida sa siis tahad teha? Jääda ootama?”

Скачать книгу