mulle vihjeid. Siis ei pea ma seda ise välja ütlema.”
„Missuguseid vihjeid?”
Naine lausus: „Noh, kas see võiks olla mees või naine?”
Reacher naeratas põgusalt. Vastus peitus siinsamas küsimuses endas. Tegu oli naisega. Pidi olema. Nutikas ja leidlik naine, kellel on kujutlusvõimet ja kes oskab loovalt mõelda. Naine, kes on teadlik Reacheri kombest arve liita ja lahutada.
„Las ma arvan,” pakkus Reacher. „Ülekanne on tehtud Chicagost.”
„Jaa, isikliku tšeki alusel Chicago panga kaudu.”
„Neagley,” ütles Reacher.
„See ongi õige nimi,” kostis naine. „Frances L. Neagley.”
„Siis unustage ära, et meil üldse niisugune jutuajamine oli,” lausus Reacher. „Tegu ei ole panga eksitusega.”
KOLM
Reacher oli teeninud sõjaväes kolmteist aastat ja kogu selle aja sõjaväepolitseis. Frances Neagleyga oli ta sellest tuttav kümmekond aastat ja oli aeg-ajalt töötanud temaga koos seitsme aasta jooksul. Reacher oli ohvitser, nooremleitnant, siis leitnant, kapten, major, seejärel degradeeritud kapteniks tagasi ning saanud uuesti majoriks. Neagley oli järjekindlalt keeldunud edutamisest üle seersandi. Talle ei tulnud mõttessegi astuda ohvitseride kooli. Reacher ei saanud kuidagi aru, mispärast. Oli palju asju, mida Reacher nende kümneaastasest tutvusest hoolimata Neagleyst ei teadnud.
Aga oli päris palju ka seda, mida ta naisest teadis. Neagley oli nutikas ja leidlik ning põhjalik. Ja väga visa. Ning kummaliselt pingevaba. Aga mitte isiklikus suhtluses. Naine vältis isiklikke suhteid. Ta püsis rõhutatult omaette ja hoidus sõlmimast igasuguseid lähemaid suhteid, olgu kehalisi või emotsionaalseid. Tema pingevaba olek oli professionaalne. Kui talle tundus, et midagi teha on õige või hädavajalik, ei nõustunud ta mingite kompromissidega. Miski ei saanud teda takistada, ei poliitika, praktilised kaalutlused või viisakus ega koguni see, mida tsiviilisikud võivad pidada seaduseks. Kord oli Reacher kaasanud naise erijuurdlusrühma. Neagleyl oli olnud selles kahe määrava tähtsusega aasta jooksul väga suur osa. Enamik teisi pidas rühma edukuse põhjuseks Reacheri juhiomadusi, aga Reacher ise pidas selleks Neagleyd. Naine jättis talle sügava mulje. Mõnikord oli Reacher teda koguni peaaegu kartma hakanud.
Kui see naine palub kiiresti abi, siis mitte seetõttu, et ta on kaotanud oma auto võtmed.
Neagley töötas Chicagos ühes turvateenuseid pakkuvas firmas. Seda Reacher teadis. Vähemalt nii oli see olnud nelja aasta eest, kui ta oli naisega kokku puutunud. Neagley oli lahkunud sõjaväest aasta pärast Reacherit ja hakanud äri ajama kellegi tuttavaga. Partnerina, arvas Reacher, mitte palgalisena.
Ta pistis käe uuesti taskusse ja võttis sealt veel veeranddollarilisi münte. Valis kaugekõnede infonumbri. Küsis Chicago suunanumbrit. Nimetas siis firma nime, nii nagu ta seda mäletas. Inimesest operaatori hääl kadus ja robot teatas numbri. Reacher katkestas ühenduse ja valis uue numbri. Vastas sekretär ja Reacher küsis Frances Neagleyd. Viisakas hääl palus oodata. Üldiselt jäi toimuvast mõjusam mulje, kui Reacher oli arvanud. Ta oli kujutlenud ühtainsat määrdunud aknaga ruumi, kus on võib-olla kaks päevinäinud kirjutuslauda ja toimikutest pungil arhiivikapid. Aga vastuvõtusekretäri mõõdukas kõneviis ja telefonist kostvad klõpsatused ning vaikne taustamuusika rääkisid tunduvalt suuremast paigast. Tegu võis olla kahe korruse, jahedate heledate koridoride, seintel rippuvate kunstiteoste ja sisetelefonisüsteemiga.
Torust kõlas mehe hääl: „Frances Neagley büroo.”
Reacher küsis: „Kas ta on kohal?”
„Kas tohin küsida, kes helistab?”
„Jack Reacher.”
„Tore. Tänan, et võtsite ühendust.”
„Kes teie olete?”
„Preili Neagley abi.”
„Tal on oma abi?”
„Muidugi.”
„Kas ta ise on kohal?”
„Ta on teel Los Angelesse. Minu arvates on ta praegu lennukis.”
„Kas ta jättis mulle mingi teate?”
„Ta soovib teid näha nii kiiresti kui vähegi võimalik.”
„Chicagos?”
„Ta jääb Los Angelesse vähemalt mõneks päevaks. Minu arvates peaksite minema sinna.”
„Mida see kõik tähendab?”
„Ma ei tea.”
„Kas see võib olla tööasi?”
„Vaevalt küll. Muidu oleks ta avanud toimiku. Ja rääkinud sellest siin. Ta ei oleks pöördunud võõraste poole.”
„Ma ei ole võõras. Tunnen teda kauem kui teie.”
„Vabandust. Ma ei teadnud seda.”
„Kus ta Los Angeleses peatub?”
„Seda ma ka ei tea.”
„Kuidas ma siis peaksin ta leidma?”
„Ta ütles, et te oskate ta üles otsida.”
Reacher küsis: „Mida see tähendab, on see mingi test?”
„Ta ütles, et kui te ei suuda teda leida, siis ta ei tahagi teid.”
„Kas tal on kõik hästi?”
„Ta on millegi pärast mures. Aga ta ei ole mulle selle põhjusest rääkinud.”
Reacher hoidis kuuldetoru kõrva ääres ja pöördus seljaga seina poole. Metallspiraalis telefonijuhe keerdus tema rinna ümber. Ta suunas pilgu seisvatele bussidele ja väljumiste tabloole. Ning küsis: „Keda ta veel on otsinud?”
Mees lausus: „Siin on terve nimekiri. Teie olete esimene, kes ühendust võttis.”
„Kas ta helistab teile, kui on maandunud?”
„Arvatavasti.”
„Öelge talle, et ma tulen.”
NELI
Reacher istus bussijaamas Portlandi lennujaama viiva süstikbussi peale ja ostis lennukompanii United lennukile üheotsapileti Los Angelesse. Isikutunnistusena kasutas ta passi ja maksis pangakaardiga. Ühesuunapileti hind oli pöörane. Alaska Airlines’i pilet oleks olnud odavam, aga Reacher vihkas Alaska Airlines’i. Seal pandi toidukandikule kaardike piiblitsitaatidega. Mis rikkus tal täiesti söögiisu.
Lennujaama turvakontrolli oli Reacheril lihtne läbida. Tema kaasavõetav pagas sisaldas täpselt mitte midagi. Tal polnud mingit püksirihma, mingeid võtmeid, mingit mobiiltelefoni, mingit kella. Ta ei pidanud tegema muud kui vaid laduma oma mündid plastkandikule, võtma kingad jalast ja minema läbi kontrollraami. Kokku kolmkümmend sekundit. Siis oli ta juba teel sissepääsu juurde, mündid jälle taskus, kingad jalas ja mõtted Neagley juures.
Asi
