Neagley võiks vajada abi millegi niisuguse puhul. Lärmakas naaber? Iga terve mõistusega inimene müüks oma stereosüsteemi maha pärast ühtainsat põgusat jutuajamist Frances Neagleyga. Või kinkinud selle mõnele heategevusorganisatsioonile. Narkodiilerid lähimal tänavanurgal? Nende elu lõppu kirjeldaks paar rida hommikulehes: kõrvaltänavalt leiti laip arvukate noahaavadega, seekord pole kahtlusalused teada. Keegi jälitab teda? Käperdaja metroorongis? Reacher väristas õlgu. Neagley ei sallinud, et teda puudutatakse. Reacheril polnud aimugi, mispärast. Aga igasugune puudutus peale juhusliku kontakti temaga võis mehele lõppeda murtud käeluuga. Või mõlema murtud käeluuga.
Milles on siis probleem?
Minevikus, oletas mees, mis tähendas sõjaväge. Võib-olla on keegi mingid vanad pahandused üles soojendanud? Sõjavägi tundus Reacheri meelest kauge minevikuna. Teine aeg, teine maailm. Teised reeglid. Vahest püüab keegi rakendada tänaseid arusaamu eilsete olukordade puhul ja pole millegagi rahul? Võib-olla on käivitunud mingi hilinenud sisejuurdlus? Reacheri erijuurdlusüksus oli sageli toonud mõndagi päevavalgele ja võtnud maha nii mõnegi pea. Keegi, võib-olla Neagley ise, oli käibele lasknud lööklause: ära nori tüli erijuurdluse omadega. Seda korrati lõputult nagu lubadust ja nagu hoiatust. Tuima näoga, aga surmtõsiselt.
Nüüd võiski olla nii, et keegi oli hakanud erijuurdluse liikmetega tüli norima. Võib-olla lehvitati juba kohtukutseid ja süüdistusi. Aga kui nii, siis miks otsib Neagley teda? Oli ta ju nii kättesaamatu, kui inimene Ameerikas üldse olla sai. Kas Neagley ei võinud teha nägu, et ei tea midagi, ja jätta Reacher rahule?
Mees raputas pead ja loobus sellele mõtlemast ning läks lennukisse.
Ta kasutas lennuaega selleks, et nuputada, kuhu Neagley võib Los Angeleses olla peitu pugenud. Nagu noil aegadel, kui osa tema tööst oligi inimesi üles otsida, kusjuures ta oli olnud selles vägagi tubli. Edu sõltus empaatiavõimest. Mõtle nagu nemad, tunne nagu nemad. Näe sedasama, mida nemad. Poe nende nahka. Ole nagu nemad.
Hüppesse läinud sõduritega oli muidugi lihtsam. Eesmärgi puudumine andis nende otsustele omamoodi selguse. Pealegi liikusid nad millestki eemale, mitte millegi suunas. Sageli ilmnes nende puhul omamoodi alateadlik geograafiaalane sümbolism. Kui nende tee linnas algas idast, siis varjasid nad end läänes. Nad püüdsid jätta enda ja tagaotsijate vahele võimalikult pika maa. Reacheril kulus ehk tund aega kaardi, busside sõiduplaani ja telefoniraamatu kollaste lehekülgedega ning sageli oskas ta ära arvata täpse kvartali, kust jooksikud leitakse. Isegi täpse motelli.
Neagley puhul oli asi keerulisem, sest ta otsis midagi. Tegu oli tema eraasjaga ja Reacher ei teadnud, kus see asub ja mis see on. Seega: esmalt põhimõtted. Mida Reacher teab tema kohta? Mis võiks olla määrav tegur? Noh, ta ajas odavalt läbi. Mitte seepärast, et ta oleks vaene või kitsipung, vaid seepärast, et ta ei näinud põhjust, miks kulutada mõni kull millelegi, mida ta ei vaja. Ja vaja ei olnud tal kuigi palju. Talle ei olnud vaja voodit üles teha või piparmündikommi padjal. Talle ei olnud vaja toateenindust või homset ilmateadet. Ta ei vajanud tsellofaani pakitud kingitust koheva hommikumantli ja toasusside näol. Kõik, mida ta vajas, oli voodi ja lukustatav uks. Ja veel palju rahvast, võimalust varju jääda ning teatud anonüümsust tagav madalamate üürihindadega piirkond, kus elavad baarmenid ja kontoriametnikud on lühikese mäluga.
Seega tuleb kesklinn maha kriipsutada. Ei sobi ka Beverly Hills.
Seega kus? Kus hiiglaslikus Los Angeleses tunneks Neagley end hästi?
Valida oli kakskümmend üks tuhat miili tänavaid.
Reacher küsis endalt, kuhu läheksin mina?
Hollywoodi, kõlas vastus. Parematest paikadest veidi kagu pool. Sunseti vales otsas.
Just sinna ma läheksin, küpses mõte.
Ja küllap on ka Neagley seal.
Lennuk maandus Los Angelese lennujaamas väikese hilinemisega, tublisti pärast lõunaaega. Lennuki pardal süüa ei pakutud ja Reacheril oli kõht tühi. Portlandi prokuröriabi Samantha oli serveerinud talle hommikueineks kohvi ja kliikukli, aga see tundus olevat juhtunud väga ammu.
Reacher ei jäänud kusagile sööma. Läks lihtsalt välja taksopeatusse ja sattus kollase Toyota väikebussiga korealase peale, kes tahtis rääkida poksist. Reacher ei teadnud poksist mitte midagi ja hoolis sellest veelgi vähem. Selle spordiala ilmselge kunstlikkuse tõttu ei pakkunud see talle üldse huvi. Polsterdatud kinnastele ja keelule allapoole vööd mitte lüüa polnud tema maailmas kohta. Ja talle ei meeldinud rääkida. Niisiis istus ta lihtsalt vaikides tagaistmel ja lasi vennikesel edasi jutustada. Reacher jälgis aknast palavat pruunikat õhtust valgust. Palmipuud, filmireklaamid, helehallid sõiduteed lõputute kummirehvide paarisjälgedega. Ja autod, terved autojõed, tõeline autouputus. Talle hakkasid silma uus Rolls-Royce ja vana Citroën DC, mõlemad mustad. Veripunane MGA ja pastellsinine 1957. aasta Thunderbird, mõlemad lahtised. Kollane 1960. aasta Corvette kõrvuti sama margi rohelise 2007. aasta mudeliga. Peast käis läbi mõte, et kui jälgida küllalt kaua Los Angelese liiklust, on võimalik näha iga viimastki autot, mis eales valmistatud.
Autojuht pööras 101. autoteele põhja suunas ja peatus kvartali kaugusel Sunset Boulevardist. Reacher väljus ja maksis sõidu eest. Sammus lõunasse, pöördus vasakule ja läks edasi ida suunas. Ta teadis, et just siin leidub mõlemal pool bulvarit kolmveerand miili ulatuses palju odavaid ööbimispaiku. Lõuna-Californiale omane soe õhk lõhnas tolmu ja bensiiniaurude järele. Mees seisatas. Tal seisis ees pooleteisemiiline teekond edasi-tagasi ja üle kümne motelli vastuvõturuumi, mis tuli läbi kammida. Tunnine töö, võib-olla pikemgi. Reacheril oli kõht tühi. Eespool paremat kätt paistis Denny’se silt. Kiirtoidukett. Ta otsustas kõigepealt süüa ja jätta töö hilisemaks.
Reacher möödus võrkaiaga ümbritsetud parklas seisvatest autodest ja vabadest kohtadest. Astus üle prahihunnikute ja maltsapuhmaste. Läks mööda pikka silda uuesti üle 101. tänava. Sammus otse üle muruplatsi ja sissesõidutee Denny’se maja ette. Ja möödus pikast akendereast.
Ning nägi Frances Neagleyd istumas üksi ühe laua taga.
VIIS
Reacher jäi hetkeks parklasse seisma ja Neagleyd läbi akna jälgima. Selle nelja aasta jooksul, mis oli möödunud nende viimasest kohtumisest polnud naine kuigi palju muutunud. Nüüd pidi ta olema neljakümnele eluaastale lähemal kui kolmekümnele, aga märgata seda küll ei olnud. Tema juuksed olid endiselt pikad ja tumedad ning läikivad. Tema silmad olid endiselt tumedad ja täis elu. Ta oli endiselt sale ja nõtke. Veedab endiselt palju aega spordisaalis. See oli täiesti selge. Naisel oli seljas väga lühikeste käistega liibuv valge T-särk ja oleks vaja olnud elektronmikroskoopi, et leida tema käsivartelt natukenegi rasva. Või kusagilt mujalt.
Ta oli kergelt päevitunud, mis sobis hästi tema jumestusega. Küüned olid hooldatud. Tema T-särk tundus olevat kvaliteetne. Üleüldse nägi ta välja rikkam, kui Reacher teda mäletas. Muretu, omaenese maailmas kodus, edukas ja kohanenud tsiviileluga. Hetkeks tundis mees piinlikkust oma odavate riiete ja kulunud kingade ning kehvapoolse soengu pärast. Näib, nagu oleks naine hästi hakkama saanud, tema ise aga mitte. Siis tõrjus rõõm vana sõbra nägemisest selle mõtte kõrvale ja Reacher läks üle parkla otse ukse juurde. Astus sisse ja marssis sildist Palun oodake, kuni teid lauda juhatatakse mööda otsejoones Neagley laua juurde. Naine vaatas talle üle laua otsa ja naeratas.
„Tere,” sõnas Neagley.
„Samad sõnad,” vastas mees.
„Kas soovid lõunat süüa?”
„Niisugune kava mul oli.”
