et seda ei tea keegi.”
„Kas uus naine ei rääkinud midagi?”
„Ta ei ole uus. Nad olid abielus viis aastat.”
„Mulle on ta uus,” seletas Reacher.
„Ma ei saanud teda lausa üle kuulama hakata. Ta oli telefoni otsas ja teatas mulle, et tema mees on surnud. Ja arvatavasti ei tea ta niikuinii midagi.”
„Tuleb minna ja teda küsitleda. Ta on ilmselt see, kellest me siin alustame.”
„Pärast seda kui oleme proovinud uuesti teisi tabada,” sõnas Neagley.
Reacher võttis viis trükikirjaga paberilehte, andis neist kolm Neagleyle ja jättis kaks enda kätte. Naine kasutas oma mobiiltelefoni, mees aga toa lauatelefoni ja mõlemad asusid numbreid valima. Reacheri käes olid Dixoni ja O’Donnelli numbrid. Karla ja Dave, kes elasid idarannikul New Yorgis ja Columbia ringkonnas. Kumbki number ei vastanud. Ta otsis välja nende töökoha numbrid ja kuulis automaatvastajas nende ammuunustatud häält ning jättis mõlemale samasuguse teate: „Siin Jack Reacher kümme-kolmkümmend signaaliga Frances Neagleylt Los Angeleses Beverly Wilshire’i hotellist. Aja jalad kõhu alt välja ja helista talle tagasi.” Pani siis kuuldetoru hargile ja pöördus sinnapoole, kus Neagley marssis edasi-tagasi ning jättis samasugust teadet Tony Swanile.
„Kas sul nende koduseid numbreid ei ole?” küsis mees.
„Kõik on salastatud. Mida võiski oodata. Minu number on samuti. Minu abiline Chicagos töötab selle kallal. Aga tänapäeval ei ole see enam lihtne. Telefonikompaniide arvutid on nüüd tunduvalt sissemurdmiskindlamad.”
„Küllap neil on mobiiltelefonid,” tähendas mees. „Praegu on need ju igaühel.”
„Nende numbreid mul ka ei ole.”
„Aga nad saavad ju igalt poolt helistada ja kontrollida oma kontori e-postkasti sisu ka mujalt, eks ole?”
„Vabalt.”
„Miks nad siis ei ole seda teinud? Tervelt kolme päeva jooksul.”
„Ei tea,” tunnistas Neagley.
„Swanil peab olema sekretär. Kui ta on mingi firma asedirektor, peab tal olema ka abipersonal.”
„Igal pool öeldakse, et ta on mõneks ajaks kontorist välja läinud.”
„Las ma ka proovin.” Mees võttis Swani numbri ja valis kõigepealt üheksa. Seejärel numbri. Kuulis ühendust tekkivat, kuulis Swani telefoni teises otsas helisemas.
Ning helisemas ja helisemas.
„Ei vasta,” tõdes mees.
„Hetke eest keegi vastas,” ütles Neagley. „See on tema otseliin.”
Ei vasta. Reacher hoidis telefonitoru kõrva ääres ja kuulas elektroonika vaikset nurrumist. Kümme korda, viisteist, kakskümmend. Kolmkümmend. Siis pani ta toru ära. Kontrollis numbrit ja üritas uuesti. Tulemus oli sama.
„Imelik,” lausus Reacher. „Kus pagan ta küll on?”
Ta uuris veel paberit. Nimi ja number. Aadressi lahter oli tühi.
„Kus see koht asub?” küsis mees.
„Ma pole sugugi kindel.”
„Kas sellel mingi nimi ka on?”
„New Age Defense Systems. Vähemalt nii vastatakse telefonikõnele.”
„Kas korporatsioonide numbrid võivad ka olla salastatud?” küsis mees.
Neagley ütles: „Arvatavasti. Kaitsetööstuse puhul kindlasti. Ja see on uus ettevõte.”
„Peame selle üles leidma. Kusagil see peab ju asuma. Vähemalt kantselei, et Onu Sam saaks sinna arveid saata.”
„Hüva, võtame selle kavasse. Pärast külaskäiku proua Franzi juurde.”
„Ei, enne seda,” sõnas Reacher. „Bürood suletakse. Lesed on alati olemas.”
Niisiis helistas Neagley oma abilisele Chicagos ja käskis otsida välja New Age Defense Systemsi aadressi. Kõnet pealt kuulnud Reacher sai aru, et kõige parem võimalus on sisse häkkida kullerfirma FedEx arvutisse. Või siis UPS-i või DHL-i arvutisse. Kõikidele saadetakse pakke ja kulleritel on vaja aadresse. Nad ei saanud kasutada postitalituse postkaste. Neil oli kohustus anda saadetis üle õigele inimesele ja saada temalt allkiri.
„Küsi mobiiltelefonide numbreid ka,” hüüdis Reacher vahele. „Kõikide teiste omad.”
Neagley kattis kuuldetoru käega. „Ta tegeleb sellega juba kolm päeva. See pole sugugi lihtne.” Lõpetas siis kõne ja läks akna juurde. Heitis pilgu välja ja alla autosid parkivatele inimestele.
„Seega jääme nüüd ootama,” sõnas naine.
Neil tuli oodata vähem kui kakskümmend minutit ja siis hakkas üks Neagley sülearvuti piiksuma, teatades Chicagost saabunud e-kirjast.
KÜMME
Neagley abiliselt Chicagost saadud e-kirjas oli UPS-i kaudu saadud New Age’i aadress. Tegelikult kaks aadressi. Üks Colorados, teine Los-Angelese idaosas.
„Täiesti mõttekas,” tähendas naine. „Tegevus on hajutatud. Nii on palju kindlam. Eriti rünnaku puhul.”
„Jama,” arvas Reacher. „Asi on selles, et senaatorid on kahes lehes. Kaks eraldi kampa. Vabariiklased siin, demokraadid seal, ja niiviisi saab oma kärsa ikka moldi toppida.”
„Swan poleks läinud sinna, kui see on ainus, millega nad tegelevad.”
Reacher noogutas. „Võib-olla tõesti.”
Neagley laotas kaardi lahti ja nad otsisid üles Los Angelese idaosas oleva aadressi. See oli Echo pargi ja Dodgeri staadioni taga kusagil eikellegimaal Lõuna-Pasadena ja Los Angelese tegeliku idaosa vahel.
„Päris pikk maa,” tõdes Neagley. „Sinnasõit võib kesta terve igaviku. Tipptund on käes.”
„Juba?”
„Tipptund algas Los Angeleses kolmekümne aasta eest. See lõpeb siis, kui nafta saab otsa. Või siis hapnik. Nii või naa, me ei jõua sinna enne, kui nad uksed sulgevad. Seega jätame New Age’i pigem homseks ja läheme täna otsima proua Franzi.”
„Mida sa kohe alguses ütlesid. Mängid minuga nagu viiuliga.”
„Ta elab lähemal, see on kõik. Ja ta on oluline.”
„Kus ta elab?”
„Santa Monicas.”
„Franz elas Santa Monicas?”
„Mitte ookeani ääres. Aga siiski võin kihla vedada, et see on kena koht.”
Maja oli kena. Veel kenamgi, kui võinuks arvata. Väike bangalo seisis väikesel tänaval 10. tänava ja Santa Monica lennujaama vahel,
