Ronkmust. Ann Cleeves
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ronkmust - Ann Cleeves страница
Tänusõnad
Oli hulljulge tegu valida raamatu tegevuspaigaks Shetland, kui ma ise elan Lääne-Yorkshire’is. Ilma shetlandlaste abi ja toetuseta oleks see olnud võimatu. Aitäh Bob Gunnile ja kõigile Shetlandi kunstifondi töötajatele, eriti Chrissiele ja Alexile; Moragile Lerwicki raamatukogust; Beckyle ja Floortjele, kes aitasid aimu saada, mis tunne on olla noor, ning Beckyle ka üksikasjalike nõuannete eest käsikirja kohta. Hea sõnaga olgu ära mainitud Fair Isle, kus kõik algas, ja meie sealsed sõbrad. Küllap on mu raamatus saadud abist hoolimata ebatäpsusi. Need on minu süü.
Esimene peatükk
Uusaastaööl kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale kellale – ema kellale, mis lösutas kamina kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas ronk läbi une. Magnus ootas. Tuba oli külaliste saabumiseks valmis: turbabriketile oli tuli alla tehtud, laual ootasid viskipudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud voodisse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab valgust, siis võib keegi – naerune, svipsis ja jutukas – ju tulla. Kaheksa aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski.
Väljas oli hiirvaikne. Ei kostnud isegi tuule vihinat. Kui Shetlandil tuul ei puhunud, märkis see midagi enneolematut. Kõik kikitasid kõrvu ja murdsid pead, mis puudu on. Päeval oli visanud lumepihu, videvikus kattus maa härmatisega, iga viimane kui kristall sädeles nagu briljant hääbuva valguse paistel, ja kui läks päris pimedaks, siis majakatule paistel. Pakane oli teine põhjus, miks Magnus jäi sinna, kus ta oli. Magamistoa aknad on seestpoolt paksult jääs, linad on jahedad ja rõsked.
Ilmselt oli Magnus suigatanud. Kui ta oleks ärkvel püsinud, kuulnuks ta nende tulekut, sest nad ei lähenenud sugugi vaikselt. Nad ei hiilinud ligi. Ta oleks kuulnud naeru ja koperdamist, oleks näinud taskulambi ägedalt õõtsuvat valgusvihku, mis suunati kardinateta aknasse. Teda äratas uksele prõmmimine. Ta virgus võpatades, teades, et oli näinud õudset und, aga mäletamata üksikasju.
„Sisse!” hüüdis Magnus. „Sisse, sisse!” Ta upitas end püsti, kogu keha oli kange ja valus. Nad olid vist juba tuulekojas. Ta kuulis sosistamist.
Uks tõmmati lahti ja sisse tulid külma õhu pahvak ning kaks tüdrukut, kirevad ja erksavärvilised nagu eksootilised linnud. Magnus nägi, et nad olid purjus. Nad otsisid teineteiselt tuge. Nad polnud riides nii, nagu ilm nõudis, kuid nende põsed olid punased ja neist õhkus tervist otsekui leitsakut. Üks oli heleda-, teine tumedapäine. Heledapäine oli kenam, ümar ja pehme, aga Magnus märkas esimesena tumedapäist, kelle mustades juustes helendasid sinised triibud. Üle kõige oleks Magnus tahtnud käe sirutada ja neid juukseid puudutada, aga seda ta muidugi ei teinud. See oleks tüdrukud minema kohutanud.
„Tulge sisse,” ütles Magnus uuesti, ehkki tüdrukud olidki juba toas. Ta mõtles, et küllap räägib ta nagu narr vanatoi, kordab ikka ja jälle ühtesid ja samu mõttetusi. Tema üle oli alati naerdud. Teda nimetati lollakaks ja küllap oli see tõsi. Ta tundis naeratust üle näo hiilivat ja kuulis kõrvus ema sõnu. Korista see tobe irve näolt. Kas sa tahad, et inimesed peaksid sind veel napakamaks, kui sa oled?
Tüdrukud kihistasid ja astusid edasi. Magnus pani nende järelt uksed kinni: välisukse, mis oli ilmadega kõmmeldanud ja viis tuulekotta, ning toaukse samuti. Ta ei jõudnud ära uskuda, et sellised kaunitarid olid talle külla tulnud.
„Võtke istet,” ütles ta. Tugitoole leidus ainult üks, aga laua ääres seisis veel kaks tooli, mille Magnuse onu oli ajupuidust teinud, ja ta tõmbas need lagedale. „Jooge koos minuga uue aasta terviseks.”
Tüdrukud kihistasid jälle, sekeldasid natuke ja patsatasid toolidele. Nende juustesse oli sattunud karda, rõivad aga olid karusnahast, sametist ja siidist. Heledapäise säärsaapad läikisid nagu märg tõrv ning olid kaunistatud hõbedaste pannalde ja väikeste kettidega. Kontsad kõrged, ninad teravad. Magnus polnud selliseid jalanõusid ilmaski näinud ega saanud neilt silmi lahti. Tumedapäisel tüdrukul olid punased kingad. Magnus seisis laua otsas.
„Me pole vist tuttavad, ega?” küsis ta, ehkki tüdrukuid terasemalt vaadates teadis ta, et oli neid näinud majast mööda minemas.
Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema kõne segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. Ta tõi kuuldavale teise lause. „Kust te tulete?”
„Me käisime Lerwickis.” Toolid olid madalad ja blond tüdruk pidi pea kuklasse ajama, et Magnusele otsa vaadata. Magnus nägi tema keelt ja roosat kurku. Lühikese siidist pluusi serv oli seelikuvärvli alt välja libisenud ja Magnus nägi kõhuvolti, niisama siidist nagu pluusiriie, ja naba. „Hogmanay1 peol. Üks auto tõi meid tee otsani. Olime koduteel, kui nägime sinu tuld.”
„Kas joome siis?” küsis Magnus innukalt. „Kas joome?” Ta heitis pilgu tumedapäisele tüdrukule, kes vaatas tuba, laskis silmadel aeglaselt ringi käia, et kõigest ülevaade saada, aga jällegi oli heledapäine see, kes vastas.
„Meil on oma jook kaasas,” ütles ta ja võttis punutud õlakotist, mida oli põlvel pigistanud, pudeli. Pudelil oli punn suus ja kolmveerandi jagu jooki sees. Magnus arvas, et valge vein, aga ega ta tegelikult teadnud. Ta polnud kunagi veini maitsnud. Tüdruk tõmbas punni teravate valgete hammastega ära. See ehmatas Magnust. Kui ta taipas, mida tüdruk kavatseb teha, oleks ta tahtnud karjatada, et jätku järele. Ta kujutles, kuidas hambad juure kohalt murduvad. Ta oleks pidanud pakkuma, et teeb pudeli ise lahti. See oleks olnud härrasmehe tegu. Aga tema üksnes vaatas lummatuna. Tüdruk jõi otse pudelist, pühkis selle suu käega puhtaks ja ulatas pudeli sõbratarile. Magnus küünitas viskit võtma. Käed värisesid ja viskit klaasi kallates tilgutas ta paar piiska vakstule. Ta sirutas klaasi ja tumedapäine tüdruk kõlksutas veinipudelit vastu seda. Neiu silmad olid kitsad. Laud olid varjutatud sinise ja halliga ning ääristatud mustaga.
„Minu nimi on Sally,” ütles blond tüdruk. Ta ei osanud vaikida nagu brünett. Tema armastab lärmi, otsustas Magnus. Jutuvada ja muusikat. „Sally Henry.”
„Henry,” kordas Magnus. Nimi kõlas tuttavalt, kuigi ta ei mäletanud, kust. Ta oli ilmaelust maha jäänud. Tema mõtted polnud nagunii kunagi terased olnud, aga nüüd nõudis mõtlemine eriti suurt pingutust. Ta oleks nagu läbi paksu mereudu vaadanud. Ta nägi kogusid ja sai neist ähmast aimu, aga keskenduda oli raske. „Kus sa elad?”
„Lahesopiäärses majas,” vastas tüdruk. „Kooli kõrval.”
„Su ema on kooliõpetaja.”
Nüüd teadis Magnus teda küll. Tüdruku ema oli väikest kasvu naine. Ta oli pärit põhjasaarelt. Unstilt. Või hoopis Yellilt. Ta oli läinud ühele Bressay mehele, kes töötas omavalitsuses. Magnus oli näinud teda suure nelikveolisega ringi sõitmas.
„Jaa,” kostis tüdruk ja ohkas.
„Aga sina?” küsis Magnus tumedapäiselt, kes huvitas teda rohkem, kes huvitas teda nii väga, et silmad kippusid alalõpmata tema poole vilksama. „Kuidas sind hüütakse?”
„Minu nimi on Catherine Ross,” tegi tumedapäine esimest korda suu lahti. Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Manus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine’i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi.
„Sa pole kohalik.” Seda taipas Magnus aktsendi järgi. „Inglane?”
„Ma olen aasta siin elanud.”
1
Šoti aastavahetuspidustused (tõlkija märkus)