jabur. Ta oleks tahtnud ära joosta, minna oma igavate ja mõistlike vanemate juurde, aga enne, kui ta jõudis paigastki liikuda, kostis toast hääl. Catherine tegi ukse lahti ja nad koperdasid koos sisse, äkilisest valgusest pimestatuna silmi pilgutades.
Vana mees tuli nende poole ja Sally jäi teda ainiti vaatama. Ta küll taipas, et teeb seda, aga ei saanud sinna midagi parata. Ta oli Magnust seni ainult eemalt näinud. Sally ema, kes tavaliselt suhtus eakatesse naabritesse heatahtlikult, pakkus õige ristiinimese kombel abi, kui oli vaja poes käia, viis neile puljongit ja pirukaid, oli Magnus Taitist kaugele hoidnud. Kui Magnus toimetas õues, oli ema Sally sealt kiiruga mööda vedanud. „Sinna ei tohi minna,” oli ema öelnud, kui Sally oli väike. „Ta on paha inimene. Seal on väikesele tüdrukule ohtlik.” Seega oli Magnuse renditalu Sallyt põnevile ajanud. Linna ja tagasi sõites oli ta alati seda piielnud. Ta oli silmanud lambaid pügava Magnuse kummargil selga, näinud päikese taustal tema siluetti, kui Magnus maja ees seisis ja teele vaatas. Nüüd, nii mehe lähedal, tundus Sallyle, nagu oleks ta muinasjututegelasega silmast silma kohtunud.
Magnus vaatas vastu ja Sally mõtles, et see mees on tõesti justkui pildiraamatust. Troll, mõtles ta järsku. Vaat missugune ta oma jändrike jalgade, lüheldase töntsaka kere, kühmus selja, kriipssuu ja kollaste puseriti hammastega välja nägi. Sallyle polnud kunagi meeldinud muinasjutt kolmest kitsest. Väiksena oli ta hirmsasti kartnud koduteel üle ojasilla minna. Ta oli kujutlenud, et silla all elab tulipunaste silmadega troll, kes varitseb küürakil, et talle kallale karata. Ta mõtles, kas Catherine’il on kaamera kaasas. Vanamehest saaks ägeda filmi.
Magnus vaatas tüdrukuid vesiste silmade hajusavõitu pilguga. „Tulge sisse,” kutsus ta. „Tulge sisse.” Ta ajas hambad naeratuseks irevile.
Sally tabas end vadistamast. Seda juhtus, kui ta närvitses. Sõnad voolasid suust, ilma et ta oleks õieti teadnudki, mida ütleb. Magnus pani ukse nende selja taga kinni ja jäi selle ette seisma, tõkestades ainsa väljapääsu. Ta pakkus neile viskit, aga Sally oli mõistlik ega võtnud seda vastu. Kes teab, mida mees võinuks sinna sisse puistata? Ta võttis oma kotist veinipudeli, naeratas lepitavalt ja vadistas edasi.
Sally tahtis püsti tõusta, aga mehel oli nuga – pikk, terav, musta käepidemega. Ta lõikas sellega kooki.
„Me peaksime ära minema,” ütles Sally. „Tõsiselt, mu vanemad hakkavad muretsema.”
Aga teised poleks nagu kuulnudki ning Sally vaatas õudusega, kuidas Catherine võttis koogitüki vastu ja pistis suhu. Sally nägi koogipuru sõbratari huultel ja hammaste vahel. Vanamees seisis nende kõrval, nuga käes.
Sally vaatas väljapääsu otsides ringi ja nägi puurilindu.
„Kes see on?” küsis ta järsult. Sõnad tulid suust enne, kui ta neil sabast sai.
„See on ronk.” Magnus seisis teda silmitsedes liikumatult, siis pani noa hoolikalt lauale.
„Kas pole südametu teda niimoodi vangis hoida?”
„Tal oli tiib murdunud. Ta ei lendaks isegi siis, kui laseksin ta vabaks.”
Aga Sally ei kuulanud vanamehe seletusi. Ta mõtles, et Magnus tahab ka neid oma majas kinni hoida, panna nad vangi nagu selle julma noka ja vigase tiivaga musta linnu.
Siis tõusis Catherine jalule ja pühkis koogipuru kätelt. Sally järgis tema eeskuju. Catherine läks vanamehele nii lähedale, et oleks ulatunud teda puudutama. Ta oli Magnusest pikem ja vaatas talle ülevalt alla. Ühe hirmsa hetke kartis Sally, et sõbratar tahab Magnust põsele suudelda. Kui Catherine seda teeb, eks siis pea temagi. See kõik käis julgustüki juurde. Vähemalt Sallyle tundus nii. Siiatulekust peale kulges kõik üheainsa julgustükina. Magnuse habe oli lohakalt aetud. Põsekortsude vahel turritas jäiku halle harjaseid. Vanamehe kollased hambad ilatsesid. Sally oleks pigem surnud kui teda puudutanud.
Aga see hetk läks mööda ja juba nad olidki väljas, lõkerdades nii ägedalt, et Sally arvas, et ta pissib püksi või et nad kukuvad kahekesi koos lumehange. Kui nende silmad jälle pimedusega harjusid, polnud enam vaja taskulambiga teed otsida. Taevast valgustas peaaegu täiskuu ja nad tundsid koduteed.
Catherine’i kodu oli vaikne. Tema isa ei armastanud aastavahetuspidustusi ja oli varakult magama heitnud.
„Kas tuled sisse ka?” küsis Catherine.
„Parem mitte.” Sally teadis, et pidi just nii vastama. Mõnikord ei saanud ta aru, mida Catherine mõtleb. Mõnikord teadis ta seda täpselt. Nüüd teadis ta, et Catherine ei tahtnud, et ta sisse läheks.
„Las ma võtan pudeli enda kätte. Peidan süütõendi ära.”
„Jaa.”
„Seisan siin ja vaatan, kuni sa koju jõuad,” pakkus Catherine.
„Pole vaja.”
Aga Catherine seisis aiamüürile naaldudes ja vaatas. Kui Sally pead pööras, püsis ta endiselt seal.
Kolmas peatükk
Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.
Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid.
Uue aasta esimesel nädalal mõtles ta kogu aeg Sally ja Catherine’i peale. Ta nägi neid vaimusilmas, kui hommikul ärkas, ning nägi neid unes, kui hilisõhtuti tule juures toolil tukastas. Ta mõtles, millal nad tagasi tulevad. Ta ei uskunud, et nad enam tulevad, aga ei tahtnud mõeldagi, et ei saa nendega enam kunagi rääkida. Kogu nädala olid saared pakase küüsis ja lumme mattunud. Tuiskas nii metsikult, et aknast polnud teed näha. Lumehelbed olid väga peened ja keerlesid tuulega justkui suits. Siis tuul vaibus, päike tuli välja ning peegelduv valgus põletas silmi, nii et Magnus pidi kissitama, et näha. Ta nägi sinist jääd abajal, lumesahka, mis ajas teed puhtaks, postiautot, aga neid ilusaid neiusid mitte.
Korra silmas Magnus küll proua Henryt, Sally ema, seda kooliõpetajat. Too tuli koolimajast välja, jalas paksud karusnahkse voodriga saapad ja seljas roosa jopp, kapuuts peas. Ta oli Magnusest palju noorem, aga käis riides nagu vanamutt, mõtles Magnus. Nagu mutt, kes ei hooli oma välimusest vähimalgi määral. Ta oli väga väikest kasvu ja liikus reipalt, kiirustades, justkui oleks aeg kallis. Naist vaadates lõi Magnus äkitselt kartma, et too tahab tema juurde tulla. Võib-olla oli ta teada saanud, et Sally oli uusaastaööl Magnuse pool käinud. Ta kujutles, kuidas naine teeb stseeni, karjub otse tema nina all, nii et hingeõhk ja süljepritsmed käivad Magnusele näkku. Sa ei tohi minu tütre lähedalegi minna. Korraks sattus Magnus segadusse. Kas see oli väljamõeldis või mälestus? Aga proua Henry ei tulnud künkast üles tema maja poole. Ta kaugenes hoopis teises suunas.
Aasta kolmandaks päevaks olid Magnusel otsa saanud nii leib ja piim kui ka kaerakoogid ja šokolaadiküpsised, mida talle meeldis tee juurde süüa. Ta sõitis bussiga Lerwickisse.
