Ronkmust. Ann Cleeves

      Magnuse meelest polnud see sugugi naljakas, aga irve jäi kivistunult suule. Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta ei suutnud ka vastata.

      „Noh?” oli mees karjunud. „Mida sa naerad, pervert?” Ta oli end pikkamööda püsti upitanud ja sellal kui Magnus nõutult vaatas nagu sootuks kõrvaline inimene, oli mees surunud käe rusikasse ja löönud talle näkku, nii et Magnuse pea paiskus kuklasse ja tool hakkas kõikuma. Suus oli verd ja murdunud hamba killud. Mees oleks teda veel kord löönud, kui partner poleks teda takistanud.

      Nüüd mõtles Magnus, et verel oli metalli ja jää maitse. Ta märkas, et hoiab alustassi ikka veel käes, ja pani selle ettevaatlikult lauale. Ta teadis, et see pole sama politseinik. See lugu oli juhtunud aastaid tagasi. Too politseinik on nüüd keskealine, võib-olla pensionil. Magnus läks areldi akna juurde tagasi, pannes vastu kihule end tagatuppa peita ja silmad kinni pigistada. Lapsena oli ta ette kujutanud, et kui ta paneb silmad kinni, siis ei näe teda keegi. Emal oli õigus: ta oli olnud väga rumal laps. Isegi kui ta paneb silmad kinni, jääb politseinik ikka tema maja ette ning rongad tiirlevad ikka taevas – uperpallitavad ja hüüavad, küüned verised. Catherine Ross lamab ikka lumes.

      Kuues peatükk

      Alex Henry oli Frani Land Roverisse saatnud. Fran oli ikka veel karjunud, kui Alex tema juurde jõudis. Lindudest. Ta ei saanud Catherine’it lindude kätte jätta.

      „Ma ei lase neil tagasi tulla,” oli Alex öelnud. „Annan sõna.”

      Fran istus viivu sirgelt Land Roveri eesistmel, meenutades Catherine’it sellisena, nagu ta tüdrukut viimati oli näinud. Koolis toimus iga-aastane lastevanemate üldkoosolek ja Fran oli kutsunud Catherine’i lapsehoidjaks. Fran oli pakkunud talle klaasi veini ja nad olid juttu ajanud, enne kui ta ise koolimajja läks. Catherine näis väärikas ja enesekindel, mis tegi teda pealtnäha vanemaks, kui ta tegelikult oli.

      „Kuidas sa Andersoni keskkoolis kohanenud oled?” oli Fran küsinud.

      Pärast üürikest pausi ja kerget kulmukortsutust oli Catherine vastanud: „Pole viga.”

      Fran oli lootnud, et neist võivad vanusevahest hoolimata sõbrad saada. Ravenswickis polnud ju kuigi palju noori naisi. Land Roveris oli lämbeks läinud, radiaator õhkas kuuma. Fran pigistas silmad kinni, et lumel lamanud tüdruku pilti minema tõrjuda. Äkki tundis ta end kohutavalt unisena. Reaktsioon šokile, mõtles ta hiljem. Just nagu oleks kork läbi põlenud. Ta pidi põgenema.

      Kui Fran silmad lahti tegi, oli ümberringi kõik muutunud. Ta oli küll hoomanud auto uste kolksatusi ja hääli, aga lükanud teadvusele tulekut edasi nii kaua kui võimalik. Nüüd nägi ta tegutsemist, vilgast asjalikkust.

      „Proua Hunter?” Keegi koputas Alex Henry Land Roveri aknale. „Kas teil on halb, proua Hunter?” Fran nägi mehe nägu – udune ja porine klaas moonutas selle impressionistlikuks kujutiseks –, sakris tumedaid juukseid, tugevat kongnina ja musti kulme. Võõramaalane, mõtles Fran. Minust veel võõram. Võibolla Vahemere kandist või koguni Põhja-Aafrikast. Siis hakkas mees jälle rääkima ja Fran sai aru, et ta on shetlandlane, kuigi murret oli taltsutatud ja lihvitud.

      Fran lükkas ukse aeglaselt lahti ja astus välja. Külm lõi teda.

      „Proua Hunter?” küsis mees uuesti. Fran murdis pead, kust ta tema nime teab. Kas ta võis olla Duncani vana sõber? Siis tuli talle pähe, et Alex Henry oli politseisse helistades muidugi öelnud, kes oli Catherine’i leidnud. Selge see. Praegu polnud aeg luulusid haududa.

      „Jah.” Isegi nüüd, kui ta nägi mehe nägu päris selgesti, tundus see kuidagi vormituna. Teravaid jooni polnud. Habemetüügas kattis lõuga, juuksed näisid politseiniku kohta liiga pikad, päris kindlasti kammimata, ja see nägu polnud vist iial ilmetu. Mees ei kandnud vormiriietust. Fran oli kindel, et ka raske jopi all olevad rõivad on korratud.