lasksid pudelil kahe vahet käia, ning joomiseks heitsid pea selga, nii et võis näha kaela. Nende kaelad olid laua kohal tilpneva palja lambipirni paistel kriitvalged.
Teine peatükk
Viis minutit enne südaööd möllas rahvas Lerwicki tänavatel tururisti ümbruses ja melu kees. Kõik olid auru all, aga mitte purupurjus, pigem veidi svipsis, ning tundsid naerva ja tipsutava inimsummaga ühtekuuluvust. Sally mõtles, et ka isa pidanuks siin olema. Siis oleks ta aru saanud, et pole mingit põhjust tigetseda. Võib-olla talle isegi meeldiks siin. Hogmanay Shetlandil. See siin pole ju New York. Ega London. Mis siin ikka juhtuda saaks? Enamik siinsetest olid talle tuttavad.
Bassi tümps-tümps kandus jalgu mööda üles ja põrises peas; Sally ei saanud aru, kust muusika kostab, aga liikus ikkagi sellega kaasa nagu kõik teisedki. Siis lõid kellad keskööd, oli aeg laulda „Auld Lang Syne’i”, ja Sally embas endast kummalgi pool seisjaid. Ta leidis end üht meest musitamas ja taipas selgusehetkel, et see oli Andersoni keskkooli matemaatikaõpetaja, liiatigi palju rohkem purjus kui tema.
Hiljem ei mäletanud Sally, mis oli edasi juhtunud. Mitte täpselt, mitte õiges järjekorras. Ta nägi, et Robert Isbister, suur nagu karu, seisis Lounge’i ees, punane purk käes, ja vaatas neid kõiki. Võib-olla oli Sally teda otsinud. Ta nägi end muusika rütmis Roberti poole lonkimas, puusi õõtsutades, vaat et tantsides. Noormehe ees seismas, sõnatult, aga ikkagi flirtides. Teadagi flirtides, selles oli Sally kindel. Eks pannud ta ju käe Roberti randmele? Silitas kuldset karvaudet noormehe käsivarrel, nagu too oleks loom. Kainena poleks Sally seda ilma pealgi teinud. Ta poleks ilma pealgi söandanud Robertile läheneda, ehkki oli sellest nädalate kaupa unistanud, kujutledes viimast kui pisiasja. Roberti käised olid suurest külmast hoolimata küünarnukkideni üles kääritud ja ta randmel ilutses kuldvõruga käekell. See jäi Sallyle meelde. See süüvis talle mällu. Vahest polnud see ehtne kuld, aga kes seda Robert Isbisteri teadis.
Siis korraga seisis seal Catherine, kes teatas, et oli nad kojusõiduks auto peale kaubelnud, vähemalt kuni Ravenswicki käänakuni. Sally oleks ihust ja hingest tahtnud pidutsema jääda, aga Catherine oli talle ilmselt augu pähe rääkinud, sest varsti leidis ta end auto tagaistmelt. Ka edasine kulges justkui unenägu, sest äkki oli autos ka Robert, kes istus tema kõrval, nii ligidal, et Sally tundis noormehe teksaseid oma jala vastas ja paljast käsivart oma kuklal. Roberti suust tuli õllelõhna. See ajas Sallyt iiveldama, aga ta teadis, et oksendada ei tohi. Igatahes mitte Robert Isbisteri nähes.
Tagaistmele oli pressitud veel üks paar. Sally arvas, et ta tundis mõlemat. Poiss oli kuskilt South Mainlandist ja õppis Aberdeenis kolledžis. Tüdruk? Tema elas Lerwickis ja töötas Gilbert Baini haiglas õena. Nad lausa kugistasid teineteist. Tüdruk oli all, poiss lamaskles tema peal, näkitses ta huuli, kaela ja kõrvalesti, siis ajas suu nii pärani, nagu tahaks tüdruku tükkhaaval alla neelata. Kui Sally keeras end jälle Roberti poole, suudles noormees teda, aga aeglaselt ja õrnalt, mitte nagu „Punamütsikese” hunt. Sallyl polnud sellist tunnetki, et teda oleks tahetud nahka panna.
Seda meest, kes autot juhtis, ei näinud Sally kuigi hästi. Otse juhi taga istudes nägi ainult tolle pead ja parkaõlgu. Juht ei rääkinud ei tema ega ka Catherine’iga, kes istus kõrvalistmel. Võibolla oli ta pahane, et pidi neid sõidutama. Sally kavatses temaga lobiseda, lihtsalt et olla sõbralik, aga Robert suudles teda uuesti ja see röövis kogu ta tähelepanu. Autos ei mänginud muusika, ei kostnud üldse mingeid hääli peale mootorimürina, mis oli hirmus käre, ja Sally kõrvale litsutud paari musimuisutuse.
„Pea kinni!” Seda ütles Catherine. Mitte valjusti, aga see katkestas vaikuse, nii et kõik ehmusid. Inglise aktsent kriipis Sally kõrvu. „Pea siin kinni. Meie Sallyga läheme siin maha. Kui sa just ei taha meid kooli juurde viia.”
„Jääb ära.” Tudeng tõmbus medõest eemale ainult nii kauaks, et seda öelda. „Me jääme niigi peost ilma.”
„Tule kaasa,” kutsus Robert. „Tule peole.”
Kutse oli ahvatlev ja mõeldud Sallyle, aga Catherine vastas: „Ei, me ei saa. Sally ütles kodus, et tuleb meile. Teda ei lubatud linna. Kui me varsti tagasi ei ole, tulevad tema vanemad otsima.”
Sally pani pahaks, et Catherine rääkis tema eest, aga mõistis, et sõbrataril on õigus. Ei tohi kõike ära rikkuda. Ema läheks marru, kui kuuleks, kus ta käis. Isa oli üsna mõistlik, aga ema puhta pöörane. Lummus purunes ja Sally naasis jälle tegelikkusesse. Ta harutas end Roberti kaisust lahti ja ronis üle tema autost välja. Külm võttis hinge kinni, tekitas uimase ja eufoorilise tunde, nagu oleks ta veel joonud. Tema ja Catherine seisid külg külje kõrval ning vaatasid eemalduva auto tagatuledele järele.
„Närakad,” salvas Catherine nii mürgiselt, et Sally pidas aru, kas tema ja autojuhi vahel oli midagi juhtunud. „Nad oleksid võinud meid koju viia.” Ta kobas taskus, leidis tillukese taskulambi ja näitas teerajale valgust. Selline see Catherine kord oli. Alati ettenägelik.
„Aga ikkagi,” Sally tundis, kuidas halemagus naeratus näole kerkib, „oli tore õhtu. Kuradi tore õhtu.” Kui ta koti õlale viskas, lajatas midagi rasket talle vastu puusa. Ta võttis kotist veinipudeli, mis oli lahti tehtud ja pärast punn suhu löödud. Kust see oli tulnud? Sallyl polnud kõige udusematki mälestust. Ta näitas pudelit Catherine’ile, et tema tusatuju hajutada. „Vaata. See aitab meil koju jõuda.”
Nad itsitasid ja läksid komistades mööda jäist teed.
Neid üllatas valgusruut, mis oleks nagu eikuskilt tekkinud. „Kus kurat me oleme? Me ei saa veel päral olla.” Esimest korda tundus, et Catherine’i valdab ärevus, ebalus, segadus.
„See on Hillhead. Nõlvamaja.”
„Kas siin elab keegi? Ma arvasin, et see maja on tühi.”
„See kuulub ühele vanamehele,” ütles Sally. „Magnus Taitile. Ta on peast soe, nagu öeldakse. Erak. Meile on selgeks tehtud, et temast tuleb eemale hoida.”
Catherine’i hirm oli kadunud. Või siis mängis ta hulljulget. „Ta on seal ju ihuüksi. Peaksime sisse minema ja talle head uut aastat soovima.”
„Ma ju ütlesin sulle. Ta on peast soe.”
„Sa kardad,” sõnas Catherine poolsosinal.
Kardan jah, kardan põrgumoodi, ehkki ei tea, miks. „Ära räägi lollusi.”
„Eks tõesta.” Catherine võttis Sally kotist pudeli. Ta jõi sõõmu, korkis pudeli kinni ja andis tagasi.
Sally trampis jalgu, et näidata, kui tobe on väljas külma käes seista. „Me peame tagasi minema. Minu omad ootavad, nagu sa ise ütlesid.”
„Me võime ju öelda, et käisime naabritele esimestena head uut aastat soovimas. Mine. Tõesta, et sa ei karda.”
„Üksi ma ei lähe.”
„Olgu. Lähme koos.” Sally ei oleks osanud öelda, kas Catherine’il oli algusest peale see nõu olnud või mängis ta end ise nurka ega saanud enam taganeda, ilma et eneseuhkus oleks kannatanud.
Maja asus teest eemal. Õiget jalgrada polnud. Kui nad lähemale jõudsid, näitas Catherine taskulambiga valgust, mis langes hallile kiltkivikatusele, seejärel turbahunnikule eestrepi kõrval. Nad tundsid korstnast tõusva suitsu lõhna. Tuulekoja ukse roheline värv kippus paljalt puidult kooruma.
„Mine siis,” sundis Catherine. „Koputa.”
Sally koputas areldi. „Võib-olla
