Talle läks korda globaalne soojenemine ja ta tahtis anda oma panuse selle ärahoidmisse. Tal oli jalgratas, mille küljes lasteiste Cassie jaoks; kolides oli ta selle Northlinki parvlaevaga kaasa toonud. Fran tundis uhkust, et oskab vähesega reisida, ja jalgratas oli olnud tema pagasi ainus kogukas ese. Aga selle ilmaga polnud jalgrattast kasu. Täna pakkis ta Cassie traksidega pükstesse ja mantlisse, tõmbas talle jalga roheliste konnadega kummikud ning vedas ta kelguga kooli. Oli viies jaanuar, uue kooliveerandi esimene päev. Kui nad teele asusid, oli vaevalt hahetama hakanud. Fran teadis, et ta ei meeldinud õpetaja Henryle niigi, ega tahtnud hiljaks jääda. Tal oli villand kõiketeadvatest pilkudest, kulmukergitustest ja sellest, et teised emad teda taga rääkisid. Cassiel oli niigi raske kohaneda.
Fran üüris väikest maja Lerwicki tee lähedal. Maja asus massiivse kivikabeli kõrval ning mõjus sellega võrreldes madala ja tagasihoidlikuna. Majas oli kolm tuba ja hiljem juurde ehitatud lihtne vannituba. Nad elasid köögis, mis oli enam-vähem samasugune nagu siis, kui maja oli valmis saanud. Seal oli pliit, kus nad põletasid sütt, mida veoauto iga kuu linnast tõi. Oli ka elektripliit, aga Franile meeldis söepliit rohkem. Ta oli romantik. Praegu ei kuulunud maja juurde maad, ehkki kunagi oli see ilmselt olnud renditalu osa. Puhkusehooaegadel üüriti seda välja ning lihavõtteks pidi Fran enda ja Cassie tuleviku kohta otsuse langetama. Omanik oli andnud mõista, et võib-olla müüb ta maja ära. Fran oli hakanud seda juba koduks ja töökohaks pidama. Magamistoal oli kaks suurt laeakent ja sealt avanes vaade Raven’s Headile. See sobiks ateljeeks.
Sel hallil koidikul vadistas Cassie õhinal ja Fran vastas masinlikult, kuid tema mõtted olid mujal.
Kui nad läksid Hillheadi lähedal ringiga ümber nõlvaku, hakkas päike tõusma, heites lumele poolvarje, ning Fran jäi seisma, et vaadet imetleda. Teisel pool neeme paistis vesi. Tagasitulek oli õige tegu, mõtles ta. Siin on kõige parem last kasvatada. Kuni selle hetkeni polnud ta taibanudki, kui väga ta oli otsuses kõhelnud. Ta mängis jõuliselt otsusekindlat üksikema nii osavalt, et oli hakanud seda peaaegu et ise uskuma.
Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud – aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
„Oleks tore,” oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, „kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun.”
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja.
Õpetaja Henry oli kuulanud.
Kui Franil oli aur otsa lõppenud, oli õpetaja öelnud: „Küllap on väga raske üksinda last kasvatada.”
Cassie, kes troonis kelgul nagu Vene vürstitar, hakkas rahutuks muutuma.
„Mis on?” nõudis ta. „Miks sa seisma jäid?”
Frani tähelepanu olid köitnud maalimisvõimalusi pakkuvad värvikontrastid, nüüd aga tõmbas ta nöörist ja jätkas teed. Ta oli Cassie võimukate nõudmiste meelevallas samamoodi nagu õpetaja. Nõlva harjal jäi ta seisma ja istus kelgule Cassie selja taha. Ta pani jalad tütre ümber ja võttis kelgunöörist mõlema käega kinni. Siis surus ta kannad lumme ja lükkas kelgu mäest alla. Cassie kiljus hirmust ja põnevusest. Nad hüplesid üle jääkonaruste ja mida edasi, seda suuremaks kiirus kasvas. Pakane ja päike kõrvetasid Frani nägu. Ta sikutas vasakut nööriharu, et juhtida kelk pehmesse hange, mis kuhjus mänguväljaku seina ääres. Mitte miski, mõtles ta, pole sellega võrreldav. Enam paremaks ei saagi minna.
Kordki jõudsid nad aegsasti kohale. Fran oli meeles pidanud nii Cassie raamatukoguraamatut, lõunaeinekarpi kui ka vahetusjalatseid. Ta viis Cassie garderoobi, pani pingile istuma ja tõmbas tal kummikud jalast. Õpetaja Henry oli klassis, kleepis numbreid seinale. Ta seisis laual, aga ei ulatunud ikkagi. Ta kandis kodukootud kangast kergelt läikivaid pükse, mille põlvekohad olid kortsus, ja ebamääraselt norrapärase mustriga masinkoes kampsunit. Franil oli rõivaste peale silma. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta töötanud naisteajakirja moetoimetaja assistendina. Õpetaja Henryle oleks hädasti ära kulunud stiilimuutus.
„Kas saaksin teid aidata?” Fran tundis äraütlemise ees naeruväärset pelgu. Ta oli tulnud toime fotograafidega, kes võisid täismehed nutma panna, aga õpetaja Henry juuresolekul tundis ta end pabistava kuueaastasena. Tavaliselt jõudis ta kooli vahetult enne kellahelinat. Õpetaja Henry oli alati ümbritsetud lapsevanematest, kes kõik paistsid olevat tema vanad tuttavad.
Õpetaja Henry pööras ringi ja tegi teda nähes üllatunud näo. „Kas aitaksite? See oleks küll väga kena. Cassie, istu matile, vali endale raamat ja oota teisi.”
Seletamatul kombel tegigi Cassie seda, mis kästud.
Tagasiteel kelku ülesmäge vedades ütles Fran endale, et on lihtsalt hale selle saavutuse üle nõnda rõõmustada. Oli see siis nii tähtis? Tegelikult ei meeldinud mehaaniline tuupimine talle üldse, taevas hoidku. Kui nad oleksid jäänud lõunasse, oleks ta kaalunud Cassie Steineri kooli panekut. Aga siin ta nüüd oli, üdini elevil, sest oli kahega korrutamise tabeli seinale kleepinud ning Margaret Henry oli talle naeratanud ja teda eesnime pidi nimetanud.
Hillheadis elavast vanamehest polnud märkigi. Mõnikord, kui nad tema majast möödusid, tuli mees välja, et tere öelda. Sageli ei lausunud ta sõnagi. Tavaliselt ta ainult viipas ja ükskord oli ta Cassiele kompveki pihku pistnud. Franile ei meeldinud, et Cassie maiustusi sõi – suhkur annab ainult tühjad kalorid ja hambakaariese –, aga mees oli olnud nii häbelik ja samas nii õhinas, et Fran oli talle aitäh öelnud. Siis oli Cassie veidi tolmuse triibulise piparmündikommi suhu pannud, teades, et Fran ei hakka teda vanamehe nähes takistama. Ja kui mees oli tuppa läinud, et saanud Fran ju käskida, et laps kommi välja sülitaks.
Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus.
Fran jättis kelgu teeraja kõrvale ja läks üle põllu, et lähemalt vaadata. Teelt pääses põllule värava kaudu. Lumi ei lasknud seda lahti lükata, niisiis ronis Fran väravast üle. Kivimüür jagas põllu pooleks, aga paiguti oli müür varisenud ja ühes kohas oli nii suur ava, et traktor mahtus läbi. Kui Fran lähemale jõudis, siis perspektiiv muutus, aga see ei häirinud Frani. Maal oli tal juba kindlalt peas talletunud. Ta ootas, et rongad lendavad minema, isegi lootis, et näeb neid lennul. Kui ta näeks neid lendamas, kiilukujuline saba tasakaalu hoidmiseks viltu, kujutaks ta ette, missugused nad maapinnal on.
Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule
