olen Pariisis hädas. Mitte miski sellest, mida Nora rääkis, ei vasta tõele. Mida ma nüüd peaksin tegema?“ küsisin tema käest.
Jack oli pahane, kuid otsustas, et ei jäta mind saatuse hooleks. „Otsi üles Western Union. Saadan homme sulle piletiraha.“
Ülekanne ei saabunud mitu päeva, aga mul oli sellest ükskõik. Erutuse uduga ümbritsetuna hulkusin ma Pariisis ringi ja ahmisin endasse kõike. Suurema osa prantslannade kõrval nägin välja nagu teismeline ja selle muljega võitlemiseks ostsin ühe paari kauneid musti ämblikuvõrgulaadseid sukki, mida kandsin koos oma Doc Martensite ja miniseelikuga. Mul polnud sooja ega külma, kas ma üldse kunagi Pariisist lahkun. Ma olin paradiisis, ihuüksi.
Kui ma pärast 13-tunnist suitsuhägust lendu Pariisist Balile lennuki pealt maha astusin, olin üllatunud, nähes mind ees ootamas Billyt, kunagist kolleegi pruulikoja pubist, pea kõrgel indoneeslaste kohal, lai naeratus tedretähnilisel näol. Maasikablond ja eresiniste silmadega Billy oleks passinud mulle vennaks. „Nora ootab kuurordis. Sulle hakkab siin meeldima!“ ütles ta. Olles Noraga meie luksuslikus numbritoas taaskohtunud, võttis võõras ümbruses ja tema juuresolekul häbelikkus minus võimust. Kuid tema käitus nii, nagu oleks kõik täiesti normaalne.
Bali oli üks suur bakhanaal: päevad ja ööd täis päevitamist, joomist ja hilise tunnini tantsimist koos Nora geipoiste pundiga ja iga kena kohalikuga, kes tahtis aidata meil raha laiaks lüüa, ning noorte eurooplaste ja austraallastega, keda kohtasime Kuta ranna klubides. Läksin tänavaturule bikiine ja sarongi ostma, kauplesin nikerdatud maskide ja hõbeehete hinna üle ning jalutasin sõbralike kohalikega lobisedes Nusa Dua kõrvaltänavatel. Rännakud templitesse, parasailing ja sukeldumine pakkusid lisameelelahutust. Bali sukeldumisinstruktoritele meeldis Uus-Inglismaal mu kaelale tätoveeritud pikauimeline, täpiline ja elegantne sinine kala ning nad olid innukalt valmis mulle ka oma tätoveeringuid näitama. Kuid pidustusi katkestasid närvilised telefonikõned Nora ja Alaji ning Nora ja Jacki vahel.
Viis, kuidas nad äri ajasid, oli lihtne. Alaji andis LääneAafrikast kindlatele Ühendriikides viibivatele inimestele teada, et tal on „lepingud“ narkolaadungite peale (tavaliselt eritellimusel valmistatud kohvrid, mille voodri vahele oli õmmeldud heroiin) valmis – need võisid asuda ükskõik millises maailma paigas. Sellised inimesed nagu Nora ja Jack (põhimõtteliselt alltöövõtjad) korraldasid kohvrite veo Ühendriikidesse, kus need anti üle anonüümsele vastuvõtjale. Nende asi oli mõelda välja, kuidas korraldada transport: värvata kullerid, koolitada neid märkamatult tollist läbi pääsema ning maksta kinni nende „puhkused“ ja töö.
Nora ja Jack polnud ainsad, kellega Alaji töötas. Tegelikult võistles Nora Alaji äris oma väljaõpetaja, „kunstikaupmees“ Jonathan Bibbyga. Pinge, mida ma Noras täheldasin, tekkis sellest, kui palju „lepinguid“ oli parajasti saadaval, kas tema ja Jack suudavad need täita ning kas narkolaadungid jõuavad ikka plaanipäraselt kohale – kõik tegurid näisid muutuvat ühe hetkega. See töö nõudis suurt paindlikkust ja palju sularaha.
Kui sularaha hakkas otsa saama, saadeti mind erinevatesse pankadesse Alajilt tulnud raha juurde tooma. Juba see oli iseenesest kuritegu, kuigi toona ma seda ei taibanud. Siis läkitati mind ühele taolisele käigule Jakartas ja üks tulevane narkokuller küsis, kas ta tohiks minuga kaasa tulla. Luksuslikust hotellist tüdinud noor Chicagost pärit geimees, tõsine goot, pesi end korralikult puhtaks ja nägi välja igati sobilik kandidaat heal järjel nooruki rolli. Pika palava sõidu ajal läbi laialivalguva linna sundisid meid peatuma ummik, tee ääres müügiks pakutavate haukuvate kutsikatega täidetud puurid ja inimkihistud, mida see Kagu-Aasia suurlinn sisaldab. Valgusfoori juures tänaval lamas kerjus ja palus almust. Tema nahk oli päikese käes peaaegu mustaks tõmbunud ja tal polnud jalgu. Hakkasin akent alla kerima, et ulatada talle mõni neist sadadest tuhandetest ruupiatest, mis mul kaasas olid.
Mu kaaslane ahhetas ja kägardus oma istmele. „Ära anna!“ hüüdis ta.
Vaatasin teda vastikuse ja segadusega. Taksojuht võttis mu käest raha ja ulatas selle läbi akna kerjusele. Sõitsime vaikides edasi.
Meil oli surnuks lüüa tonnide kaupa aega. Lasime auru välja Bali rannaklubides, Jakartas sõjaväe piljardisaalides ja bordell-ööklubides nagu Tanamur. Käisime Noraga poodides ja kosmeetiku juures või sõitsime teistesse Indoneesia piirkondadesse – ainult meie kahekesi, tüdrukud omavahel. Me ei saanud alati hästi läbi.
Krakatoa reisil palkasime giidi ja matkasime tiheda niiske džunglitaimestikuga kaetud mägedesse. Oli palav, higistama ajavalt palav. Peatusime lõunasöögiks kauni jõekääru ääres kõrge kose kohal. Pärast alasti ujumist esitas Nora mulle õrritades väljakutse hüpata alla kosest, mis oli vähemalt kümne meetri kõrgune – kui täpne olla, siis lubas ta ise hüpata, kui mina sellega hakkama ei saa.
„Oled sa näinud kedagi siit alla hüppamas?“ küsisin giidilt.
„Oo jaa, miss,“ vastas ta naeratades.
„Oled sa ise kunagi hüpanud?“
„Oo ei, miss!“ vastas ta ikka veel naeratades.
Väljakutse on väljakutse. Ise ihualasti, hakkasin ronima kaljuserva poole, mis näis olevat kõige mõistlikum koht hüppamiseks. Kosk möirgas. Nägin kaugel all keerlevat läbipaistmatut rohelist vett. Kartsin pööraselt ja äkitselt tundus see olevat väga halb mõte. Ent kivi oli libe ja kui ma asjatult krabi kombel taganeda püüdsin, taipasin, et pean hüppama, sest muud võimalust lihtsalt enam ei jäänud. Võtsin kokku kogu oma jõu, tõukasin end kaljult lahti ja langesin kiljudes läbi õhu sügavasse rohelisse kuristikku. Pinnale kerkisin ma naerdes ja ülevas meeleolus. Paar minutit hiljem tuli Nora huilates minu järel kosest alla.
Pinnale tõustes ahhetas ta: „Sa oled segane!“
„Sa tahad öelda, et sa ise poleks tulnud, kui mina oleksin olnud liiga hirmul, et hüpata?“ küsisin ma üllatunult.
„Kurat võtaks, muidugi mitte!“ vastas tema. Just selles kohas ja sellel hetkel oleksin ma pidanud aru saama, et Norat ei saa usaldada.
Indoneesia pakkus pealtnäha piiramatut valikut elamusi, kuid selle kõige juures oli tunda sünget, ähvardavat allhoovust. Ma polnud kunagi kokku puutunud nõnda ränga vaesusega nagu see, mida igaüks võis näha Jakartas, ega sedavõrd häbitu kapitalismiga, mis ilmnes sealsetes tohututes tehastes, ega Texase veniva kõnepruugiga, mis kostis üle hotelli fuajee, kus naftakompanii tippjuhid napsi võtsid. Sa võisid veeta imetoreda tunni baaris, lobisedes vanaisaliku britiga San Francisco võludest ja tema auhinnatud hurtadest kodusel Inglismaal ning lahkumisel visiitkaarti vastu võttes kuulda teda nii muuseas seletamas, et on relvakaupmees. Kui ma päikeseloojangu ajal liftiga Jakarta Grand Hyatti katusele sõitsin, sealsesse lopsakasse aeda astusin ja katuse spordirajal jooksma hakkasin, võisin kuulda linna kohal mošeest mošeesse kajavat muslimite palvekutset.
Kui Indoneesiaga hüvasti jätsin ja tagasi läände suundusin, tundsin pärast paljusid nädalaid ühekorraga kurbust ja kergendust. Mind vaevas koduigatsus.
Neli kuud oma elust reisisin koos Noraga pidevalt, peatudes Ühendriikides aeg-ajalt vaid paariks päevaks. Meie elu oli täis katkematut pinget, ent samal ajal ka nüristavat igavust. Mul polnud teha suurt midagi peale Norale seltsiks olemise, kui ta oma „muuladega“ asju ajas. Hulkusin ihuüksinda nende kummaliste linnade tänavail. Tundsin end sellest maailmast eraldatuna, olin inimene, kel puudusid eesmärk ja koht. See polnud sedasorti seiklus, mida olin ihaldanud. Valetasin oma perekonnale iga oma elu pisiasja kohta ning sellest adopteeritud „narkoperekonnast“ hakkas mul kõrini saama.
Üürikese peatuse ajal Ühendriikides viibides, et külastada oma väga kahtlustavat pärisperekonda, sain kõne Noralt, kes ütles, et tal on vaja minuga
